Kosmõnina, kes on tegelikult ka venekeelse "Aktuaalse kaamera" uudistelugeja, ütles, et see on tema jaoks täiesti teine roll ja elu. "Kui ma alustasin töötamist "Aktuaalses kaameras", siis minu õpetaja oli Monika Tamla ja kui ta mind õpetas, siis ta alati kritiseeris mind, et "Tatjana, liiga dramaatiline, pole vaja, rahune maha"," rääkis Kosmõnina. "Pole vaja mängida, vaid lugeda ja olla rahulikult."

Ta tunnistas, et tal on väga raske olla neutraalne ja rahulik, eriti kui juhtub mingi tragöödia. "Alati nägu muutub ja sa tahad näidata vaatajatele, et ma saan aru, et tragöödia on, või kui juhtub midagi lõbusat juhtub, siis naer tuleb näole."

Kosmõnina on nomineeritud Eesti teatri aastaauhinnale rolli eest monolavastuses "Nastja, Nastja, Nastja...". "Ma ei ütleks, et see on monolavastus, see on stereolavastus. Ma räägin üksinda, aga minuga laval peal on ka meie helilooja Aleksandr Žedeljov. See monoloog on rohkem nagu dialoog. Minu kangelane räägib oma surnud emaga. Aga Šaša mängib ema häält. Ta mängib klaverit ja tema muusika on nagu ema hääl minu kangelase peas."

Kõige raskem on tema jaoks see, kui sõnad peaksid meelest minema, sest tal pole laval kaasnäitlejat, kes teda aitaks. "Aga õnneks need ei ole luuletused ja võib-olla ma saan kuidagi improviseerida, kui midagi juhtub. Õnneks ei ole seda juhtunud."

Tema sõnul käivad eestlased Vene Teatris palju. "Alati, kui ma olen laval, ma märkan, et saalis on inimesed kõrvaklappidega. Pean rõhutama ka, et kõik meie etendused on tõlgitud. Isegi "Nastja, Nastja, Nastja..." on tõlgitud. Diana Klas loeb ja tõlge on suurepärane. Ma märkan, et inimesed istuvad ja kuulavad, mõnikord võtavad klapid ära, aga ikkagi kuulavad."

"Ma näen näiteks, et nad naeravad hiljem, sest kui teed mingi nalja, siis tõlge tuleb hiljem ja muidugi tuleb ka naer hiljem ja sellistel puhkudel tuleb teha pikem paus," lisas ta.