Meelis Oidsalu | Ilu ja kõnekus ei ole teatris sünonüümid ({{commentsTotal}})

Meelis Oidsalu
Meelis Oidsalu Autor/allikas: Kairit Leibold

Vikerraadio teatrisaate toimetaja Meelis Oidsalu andis kultuuriportaalile kommentaari täna avaldatud Teatriliidu teatri aastaauhindade nominentide nimekirjale.

Alustuseks nõustun tuliselt sõnalavastuste žürii esimehe Jaak Alliku sedastusega, et teistsugune žürii oleks teinud teistsugused valikud. Alliku juhitud žüriil on olnud selge poliitiline programm ja see on repertuaariteatrite rehabiliteerimine. Tikutulega otsitakse taga andevälgatusi teatrikunsti traditsioonilisemates, tolmunumates, kuhtunumates nurkades ning äärmiselt konservatiivsed ollakse igasuguse kaasaegsema teatrikeele või autorsusekontseptsiooni suhtes. Selgelt paistab see silma näiteks asjaolus, et Teater. Muusika. Kino kriitikute aastaküsitluse kinni pannud Kanuti Gildi Saali "Workshop" ei kvalifitseerunud ühelegi sõnalavastuse žürii nominatsioonile, kuigi tegemist on teadlikult etableerunud teatri mõjuvahendeid kasutava ning selge (kuigi rühma-)autorsusega sõnalavastusega.

Ainuüksi asjaolu, et ühel lavastusel on rohkem kui üks autor, ajab paljudel teatrihindajatel juhtme kokku, sest inimeste arusaamine kunstist on endiselt selline... apollooniline1. Kunstiteos peab vanakreekalikult välja tahutud ja elu võimalikult ülevalt kujutava skulptuurina kõrguma räpase ja stiihilise looduse kohal ja sellel võidukal skulptuuril peab olema üks kindel autor. "Workshop" oli sellise kunstikäsituse tark ja erudeeritud kriitika ning - välisest kaasaegsusest hoolimata - täiesti traditsiooniline sõnalavastus, mille programmilisus žürii esimehele ilmselgelt närvidele käib (seda märgib ta ka TeMuKi ankeedis). Sellist programmilisust või kallutatust ei saa žürii esimehele kuidagi ette heita, õigupoolest ongi see žürii esimehe töö luua auhindade kaudu mingi üldisem narratiiv eesti teatris toimuvast.

Lisaks on Jaak Allik armastatud poliitik, ma olen alati imetlenud tema kaasasündinud poliitikusarmi. Ta võib olla oma avaldusis julm ja räigelt tendentslik, aga tema julmus mõjub asjatundlikkusena. Targa inimese juttu on alati tore kuulata, isegi kui tarkus on tagamõtteline. Usun, et ka Jaak Alliku poenimekirjast paistab välja selge maailmavaateline programm. Ja selgeid programmilisi seisukohavõtte me ju žüriil juhilt ootamegi.

Aga. Auhindade-narratiivi usutavuse eelduseks on ometi kröömike representatiivsust, et ta oleks mingilgi määral esinduslik teatris toimuvate protsesside-liikumiste suhtes. No ei ole. Kuidas muidu seletada lisaks "Workshopile" ka Kinoteatri ja Von Krahli "Monumendi" välja jäämist lavastajanominatsioonide hulgast. Ma saan aru, et Tõnis Niinemetsal ongi võib-olla tänu oma üleliia edukale koomikukarjäärile võimatu kunagi nominatsiooni saada, aga see viis, kuidas Niinemets oma nõrkused tugevusteks väänab Priit Võigemasti suurepärases lavastuses, on sündmuslik. Ka nominatsioonita jäänud Priit Võigemasti lavastajatöö "Monumendis" väärib esiletõstmist ainuüksi seetõttu, et sealsed rollid on täiesti selgetes kontseptuaalsetes puurides ja selline puuristatus annab tegeliku võimaluse nende raamide sees näitlejal avaneda, asuda oma rollikontseptsiooniga tõeliselt elusasse dialoogi.

Lisaks, iga programm või platvorm peaks tõukuma mingist elulisest vajadusest, mida ta adresseerib. Traditsioonilisem sõnateater ega ka vanemaealised publikusegmendid pole eesti teatris mingilgi määral ohustatud liik, et nad nii süsteemset eelistamist vajaksid. Mingites ringkondades räägitakse võidukalt "klassika tagasitulekust" teatrisse, et näe, ka noored on hakanud pöörduma klassika poole ja isegi Eesti autoriteatri kroonimata kuningas Uku Uusberg tegi seda oma Tšehhovi "Ivanovi" ja (miks tema) Gorki "Põhjas" (nomineeritud pole?) lavastustega. Selline suhtumine on väär, sest klassika pole kunagi taasiseseisvunud Eestis olnud tähelepanuta.

Pigem on olnud pidevalt tendents, et osad noored hakkavad kohe koolipingist tulles klassikat või traditsioonilisemat well-made play'sid kangutama, eakamate teatridaamide kiitvate ohete saatel. Sellised kangutused andsid ka seekord nominatsioone: Tallinna Linnateatris etendunud šoti dramaturgial põhinev "Noad kanade sees" on eluvõõras, kooliõpilaslikult literatuurne, tüüpiline noore apolloonilist fetišismi põdeva ilutseja lavastus. Deemonliku möldri osa eest nomineeritud Andrus Vaarik oligi võibolla ainus talutav element seal tükis, aga "Mineku eel" lavastuses (teine nominatsioon) ei jäänud Andrus Vaarik lavastustervikus nii kohutavalt üksi, kui lavastuses "Noad kanade sees".  

Autoriteater ja omamaisel dramaturgial põhinev teater ja rühmaautorlus on üks peamisi viise, kuidas teater üldse kunstiliigina eesti algupärast kunsti edendada saab. Teatri needuseks on tema naeruväärne esituslikkuse taak, tihti toimub teater nii, et väljaõppinud loomeinimesed tulevad kokku ja hakkavad siis koos midagi esitama, ilma midagi ise väljendamata.

Sulatõde on see, et, nagu mu sõber ja saatekaaslane Lea Tormis ütleb, hea tekst lavastab end ise, seda polegi vaja eriti lavastada, seal on kõik olemas. Seda võis näha näiteks meespeaosa-nominatsiooni saanud Theatrumi "Kuningas Learis". Ainuüksi see aeg ja see ruum ja see rahu, mida oli teksti mõtestatud esitamisele võimaldatud, hakkas ajapikku mõjuma sugestiivselt, veenvalt. Petersoni kuningas Lear pole mitte näideldud, vaid alg-shakespeare'ilikus vaimus mõjusalt-mõttestatult deklameeritud roll. Shakespeare-aegne näitleja polnud kehastaja, vaid deklamaator, seda puhtalt juba tehnilistest tingimustest lähtudes, näitlejad andsid teksti päevavalguses ja neid kommenteerivale, vahele hõikavale publikule, erilist lavakujundust polnud, valgustust, mis võimaldaks näitlejal mingite ilmete või väikeste kineetiliste kõneaktidega abil rolli luua, samuti mitte.

Theatrumi "Kuningas Lear" oli selles osas vastuloluline, veider kogemus, et lavale oli kuhjatud igasugu kujunduslikku-kaasajastavat kola, millel puudus vähimgi tarve. Teater oma materiaalsuses osutus tühiseks, liigseks ja selles plaanis oli "Kuningas Lear" vägagi theatrumlik, kristlik ja sellisena jällegi ülimalt ebashakespeare'ilik lavastus, sest Shakespeare on apolloonilisest sõnameisterlikkusest hoolimata ülimalt dialektline, sealhulgas dionüüsiline autor, tema tekstis möllab loodus, sugutung, seks, aga teeb seda ometi Apolloni valvsa pilgu all. Shakespeare'i dramaturgia on sugutäku-latter; paksude, täku tõuklemise tõttu ragisevate aga ometi kindlate trellidega. Lembit Petersoni kuningas Lear pole isegi selle latri tallipoiss mitte.

Teinekord pole teatris vaja nominatsiooni pälvimiseks olla enamat kui heinahark tallipoisi peos. Žüriiliige näeb, et inglise hein istub selle eesti hargi haaradel nii kindlalt-kindlalt. Ja heldib. Nii õilistavad klassikud eesti kultuurikandjaid, ilma, et sellest sünniks eesti kultuuri. Shakespeare'ile ei ole enam mõtet teatriauhindu kokku kanda, ta on, kahjuks, surnud.

Näitlejatöödega jätkates, kui enne sai mainitud suurepäraseid rollikontseptsioone "Monumendis", siis nominatsioonide nimekirjas näeme kurioossel kombel täiesti kontseptsioonitut nimiosa Tallinna Linnateatri lavastuses "Preili Julie" või ka minu jumaldatu, Anu Lambi veidrat rolli sama teatri lavastuses "John". Ursula Ratasepp on nomineeritud ka vanema Toompere lavastuses "Mineku eel" tehtud võikalt hea preili Schwartzi rolli eest. Mõne tehtud, kunstliku võttega teeb ta seal hiilgava, kummitusliku miraažina mõjuva esituse, mida võib-olla rolliks on palju nimetada, aga mis on erakordne just seetõttu, et see episoodilisusest hoolimata oluliselt defineerib lavastuse atmosfääri.

Peaosa nominatsioon "Preili Julie's" on minu arvates aga näitlejateatrit suisa kahjustav, sest Ursula teeb laval toorest, tänamatut tööd ka lavastaja Laura Jaanholdi eest, kes ilmselgelt ei käi materjalist üle ja on jätnud näitlejad laval omapäi. Anu Lambi naiskõrvalosatäitja auhinna nominatsioon "Kalevipoja" eest on kindlasti põhjendatud, aga ühe põhjendusena Tallinna Linnateatri "Johni" välja toomine diskrediteerib ka esimest nominatsiooni. Miks ma just Anu siin ebaõiglaselt esile toon: vaatasin hiljuti üle tema rolli Mati Undi ja Jean Genet' "Toatüdrukute" lavastuses (Noorsooteater, 1988) ja ma pean tunnistama, et ma üle tüki aja oma täismehe ea jooksul nutsin seda vaadates.

Anu Lambis on midagi relvitustavat ja mu relvad olid ka Tallinna Linnateatri "Johni" vaadates kenasti garderoobi jäetud. Aga see "Johni" tekst ise on nii karjuvalt kõnetu. Vale oleks karistada teenelist näitlejat selle eest, et ta peab sõna otseses mõttes kulmude peal täiesti tühja rolli ära tooma. Vale on selle tunnustamine, et tunnustatud näitleja sellist materjali mängima sunnitakse.

Anu Lambi rolli lavastuses "John" vaadates meenus üks teine ikooniline tegelane, Vana Tamm, kunagisest lastelavastusest "Tammetõru seiklused". See nukuteatri-seriaal on teadupärast tehtud ajal, mil mingitele eriefektidele ja videole eriti loota ei saanud, kõik oli seal telestuudios kohmetult materiaalne. Nii ka Vana Tamm, kelle juurde Tammetõru alatasa nõu ja õpetust küsima läks. Vana Tamm oma näomiimika kohmetuses on näitleja-pehastumuse võrdkuju. Vaatasin "Johni" ja mu silme ees välgatasid kontrastiks pidevalt stseenid Undi / Genet' lavastuse ülesvõttest. Anu Lamp on seal ka halva resolutsiooniga video vahenduse kiuste erakordselt elus. See on osatäitmine, mille kohta ei saa öeldagi roll, vaid kehastumus.

Roll on miski, mis on sageli interpretatsioonina hinnatav, analüüsitav, näitlejast ideeliselt või energeetiliselt eenduv. Kehastumus on seisund, kus näitlejateater realiseerib end kõige elusamalt, kus teatrikunsti dionüüsiline element allutab hetkeks lääne kultuuri apollooniliselt fikseeritud objekti-kunsti fetišismi.

Näitleja-nominatsioonide ülim väljakutse ongi vast kehastumuse ja pehastumuse vahel vahe tegemine ja ka siis, kui vahe on tehtud, peab žüriiliige või tavavaataja (kelle hinnangud on olulised, sest teater on publiku ja trupi suhtlus) otsustama, kas ka mitte pehastumus pole - paratamatu, nagu ta pikka karjääri teinud näitlejate vöö alla kogunenud rollisskalpide tõttu on - teinekord huvitavamgi nähtus kui värskus. Peter Brook arutles kuskil mandumise paratamatuse üle teatris, mõtiskles selle üle, kuidas mandumist aktsepteerida, ilma sellele alistumata (võib-olla moonutan ta mõtet, ei mäleta hästi).

Sagedased teatriskäijad ja ka teatriuurijad-kriitikud räägivad "teatriväsimusest". Ühel hetkel saad lihtsalt nagu haamriga vastu pead ja kõik tundub tasapaksult tehtud-nähtud-kogetud. See pehastumise talumise teema on kultuuriline universaal. Me ei suuda kuidagi leppida kahe asjaga: esiteks, et kultuur on sama tsükliline nagu loodus, sellega, et kõik, kurat, ongi kordunud varsti juba mitukümmend tuhat aastat, ikka otsime uusi viise, kuidas loodusest eristudes uuel moel objektistuda; teiseks aga ei suuda me leppida sellega, et kunstis on lisaks tehislikule, kunstlikule ilmutuslikkusele olulisel kohal looduslikud, bioloogilised, lagunemisprotsessid. Läänemaailmas on kunstiteos inimese vastuhakk termodünaamika teisele seadusele ja teatris kisub üha uute rollide kiuste pehastuv näitleja selle tõe räigelt alasti. Teater räägib kunsti kohta olulist, vajalikku tõde ka siis, kui näitleja ei suuda enam kehastuda, kui tema senine "tuntud headus" on viinud hetkeni, kus ta saabki teha rolle ainult kulmutööga. Ülejäänu osa tema lavakehast on avalik kuvand ja rollislepid ja näitleja enda kehamälu halvanud.

Kuigi ma eelistaks näha näitlejanominatsioonide nimekirjas ainult kehastumisi, saan ma kultuuriantropoloogia huvilisena aru põhjustest, miks ka pehastunud näitlejatöid esile tõstetakse. Teatrivaataja suur väljakutse on sellist pehastumust, mis on teatris statistliselt valdav, endale huvitavaks teha. Mina sain selle teatritüdimuse haamrilöögi osaliseks viimati Draamateatris Mrožeki "Armastus Krimmis" esietendusel.

"Armastus Krimmis" oli märguanne piisava psühhootilisuseta eneseküllasest autorihoiakust, minu jaoks kõige igavamast võimalikest. Psühhootilisus on kunstis pigem soovitav nähtus, paljas vilumus on kunstis laiskuse märk. Käsitööoskusest ja varasemast renomeest piisab, sest, "see on ju minu lavastus". Otsime mõne nimeka autori ka, kelle renomeel ratsutada (ja Mrožek on selle näidendi puhul seda kindlasti ka ise teinud), viskame paar vimkat ja tehtud. Paneme lavastaja Leninit mängima, milline (lavastaja väitel aktuaalne) nali!

Nii see Mrožeki näidend kui Toompere lavastus on kurvastavalt professionaalsed. Aga, mida ma veel eriti tähele panin, on see, kui pehastunult mõjus sel etendusel Draamateatri trupp. Kuidas ei tekkinud mingit (Ficher-Lichte kirjeldatud) ostsillatsiooni tegelaskuju ja näitleja-keha vahel. Tegelaskujud olid… kuidas öelda… justkui tõmmatud näitlejašabloonile, laval ei olnud tegelaskujud, vaid Draamateatri tuntud näitlejad "oma tuntud headuses". Pehastumuse meistriklass, lõputu väli püüdlikult kulme liigutavate Vanade Tammedega. Näitleja "oma tuntud headuses" võib mõistagi jääda lootma sellele, et karakterilõuend kuidagi ise välja kannaks näitleja isikupära-skeletil, ja et ka see "tuntud headus" kuidagi mingil veidral viisil kõnekaks osutuks, kasvõi huvitavalt ebaõnnestuks.

Üks sellise huvitava ebaõnnestumise manifestatsioon on Hollywoodi film "Mehed mustas". Planeet Maad ründab tulnukputukate koloonia, tulnukad maanduvad ühe Ameerika farmi tagahoovis, nülivad farmeri ja tõmbavad ta naha endale peale. Kui uuenenud "farmer" tuppa naise juurde läheb, ütleb viimane mehele, et "sul ripub nahk kontide küljes". Film sai grimmikunsti eest Oscari ja asja eest. Tulnuka ebaõnnestumines inimese jäljendamise ürituses on tugev tragikoomiline element, seda võtet kasutatakse filmis läbivalt, ka teiste kaaperdatud inimkehade puhul. Ja see töötab üsna mitmel tasandil, sest film "Mehed mustas" pole minu arvates üldse film tulnukatest, vaid film näitekunstist. Sellest, kui sügav tõepotentsiaal peitub näitekunstniku pehastumuses.

Draamateatri lavastuse puhul sellist pinget ei teki, seal ei üritatagi tegelast kehastada, näitlejad on riietatud ajastutruult ja nad annavad teksti laval, nagu öeldud, "oma tuntud headuses". Seega võiks öelda, et teatrielamust ma ei saanud. Aga filmi "Mehed mustas" vaatasin pärast Toompere lavastust hoopis teise pilguga, nagu ma vaatan ka teatrit pärast seda Toompere ebaõnnestunud, aga ometi ilmutuslikku lavastust hoopis värskete silmadega.

Tulen tagasi Jaak Aliiku tõdemuse juurde, et teistsugune žürii teinuks teisi valikuid. Teatriuurijad ja kriitikud ja žüriiliikmed lähtuvad sageli sellest, et auhindade ja soosingu aluseks peaks olema mingi kunstiteose enda omadus, kunstilise antuse kvaliteet, mis kuidagi objektiivselt paistab silma. Valdavat enamikku teatrilavastusi pean ma ise äärmiselt ebaõnnestunud katseks teha kunsti. Puhtalt kuiva statistika pinnalt peaks teatriteooria olema kunstiliste ebaõnnestumiste teooria. Vastupidisel juhul ei kajasta see uuritavat ainest adekvaatselt. Seetõttu usun, et ka need ebaõnnestumised, mis pärjatud saavad, on kellegi jaoks olnud äärmiselt kõnekad, nagu minu jaoks oli Draamateatri lavastus "Armastus Krimmis".

Teinekord on teatris mõni ebaõnnestumine olulisem kui õnnestumine ja minu arust ongi nii tegijatele kui vaatajate jaoks kõige tähtsam küsimus mitte see, miks mulle mingi lavastus meeldis või ei meeldinud, vaid hoopis see, miks ka mõni minu arvates täiesti ebaõnnestunud lavastus mind mu eluteel ikkagi kummitama jääb. Kõnekus trumpab ilu sageli üle, õnnestumine ja ilu ei ole üks ja sama teatris, sest teater on elus kunst, selle materjaliks on konkreetsed, vigased, piiratud, pimedalt ekslevad inimesed, inimesed nagu sina ja mina või kuningas Oidipus või tema tänapäevased teisikud Toompeal, kes on teinud ühel hetkel oma elus otsuse minna ja õhtust õhtusse teiste inimeste hindavate pilkude all heal juhul kõnekalt, aga siiski enamasti ebaõnnestuda.

Milleks siis üldse teatriauhinnad? Ehk selleks, et taas hetkeks rahuneda, kinnitada inimese taieslikkust tema ebatäiuses, tunnetada isikustatult üleolekut emakesest loodusest ja võib olla ka maandada ärevust, mida meis süvendab valgustusajastu loojang.

1 Loe nt Camille Paglia veidi seestunud aga vaimukaid mõtteid selle kohta.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: