Arvustus. Peen heast materjalist rätsepatöö ({{commentsTotal}})

Rain Simmul ja Sander Roosimägi Linnateattri lavastuses
Rain Simmul ja Sander Roosimägi Linnateattri lavastuses "Vihmausside elust". Autor/allikas: Siim Vahur

Per Olov Enquist

"Vihmausside elust"

Lavastaja Diana Leesalu

Osades: Hele Kõrve, Sander Roosimägi (külalisena), Rain Simmul, Helene Vannari või Anne Reemann

Esietendus 2. märts

Linnateatri Taevalaval

Ma olen väga närb teatriskäija, vast paar etendust aastas ja pahatihti on need korrad mu teatriisu veel kõvasti alla tõmmanud. Seega ei saa ma kogemuste puudumise tõttu "Vihmausside elust" kõnelevat tükki asetada uljalt laiemale teatriskeenele, aga Diana Leetsalu lavastust võib vist puussepanekut kartmata nimetada kammerlikuks ja klassikaliste teatriväärtuste kandjaks.

Alustades sellest, et on valitud hea autor, kavalehel on muuhulgas üles loetud kõik Per Olov Enquisti eesti keelde tõlgitud teosed ja ma kavatsen küll mõned üle lugeda ja ehk isegi välja otsida need, mida pole veel lugenud. Ja see, et eri kunstivormide lähendamine on vajalik, sellest olen ma mitmel puhul kurvalt kirjutanud, kaasa arvatud sellest, et vahel võiksid näiteks raamatuid arvustada hoopis kunstnikud või minu poolest kasvõi elektriinsenerid, sest tsunftisiseselt tekivad pikapeale omamoodi pimetähnid, tekib justnimelt see, millest "Vihmausside elust" meile räägib – kindel, kanoniseeritud, vääramatu hea maitse ja selle maitse valvurid – kriitikud. Pole mingit vahet, kas valdkonnaks on kunst, teater, kirjandus, muusika, pärast aastakokkuvõtteid ja suuremaid auhindamisi on igalt rindelt kosta avalikku ja veel enam kulissidetagust jorinat – aga mispärast valiti just need asjad, aga kes need sellised ülepea on, need meie maitsekohtunikud ja miks peaks neid usaldama.

Kui olen selle kapseldumisnähtuse kohta mõnelt kultuurikorüfeelt aru pärinud, on vastatud umbes nõnda: kõike kunstivalda puutuvat on nii üle mõistuse palju, et ainult kitsas segmendis saab olla mingilgi määral asjatundja. Loomulikult ei saaks minusugune sümfooniakontserdil käies tuhkagi aru, kas mõni tuuba või kontrabass mängis valesti. Aga kui millegi headusest või halbusest aru saamiseks peaks mõistma noodikirja või varvastantsutehnikat või teadma kuidas tehakse oforti, siis ei saaks ju kunst üldse kellelegi korda minna peale tegijate eneste. Loeb ikka justnimelt see isiklik mulje, see elamus, mille inimene kas endaga kaasa viib või siis ei vii. Meelis Oidsalu osutas hiljuti suurepäraselt, et see, mis meile ei meeldi, on sageli kõnekamgi sellest, mis meile meeldib, võib anda tegelikult suuremagi impulsi järelemõtlemiseks.

Ühesõnaga, kõvasti jorutatud juba üldistel kultuurikriitika teemadel. Võiks ju lõpuks jõuda lavastuseni. Et kas siis meeldis või ei meeldinud tavavaataja seisukohast. Et kas supp oli soolane ja kokk armunud või kuidas see käib.

 

Kuhu kuuluda?

Vaataja meelest oli ülipeenelt komponeeritud etendus. Näilises lihtsuses petlik, sest me ees on selline minimaalne kõige teatrlikumat sorti lavakujundus, mis kätkeb lauda, tooli, kunstlillepuhmast ja pilti seinal, on pea üks ühele inspireeritud reaalselt eksisteerivast 1856. aasta perepildist, kus õhtuste koduste toimingute, pesunõelumise ja teejoomise taustaks loetakse ette novelli. Novelli! Eks oli see minu silmale armas vaadata, sama armas ja imelik nagu Anderseni ettekujutus täiuslikust armastusest, mis oli justament selline – istuvad mees ja naine õhtul sõbralikult laua taga ja vestlevad omavahel arukalt ning teravmeelselt. Selles abielus, mida meile lavalt näidatakse, vaatab mees üksi rõdul tähti ja naine joob elutoas end esimese vaatuse lõpuks täis. Millegipärast ta teises vaatuses on kahtlaselt kainenenud.

Laias laastus ja labaselt kokkuvõetuna on see lugu kahe madalast seisusest, vaesuses kasvanud, tsunftivälise, kuid ekstreemselt andeka inimese rängast ja räpasest teest tunnustuse ja kuuluvuseni. On ju selgemast selgem, et kui sa ei kuulu kuhugi, või kuulud kuidagi valesti, siis ei saa mingist aust ja kuulsusest juttugi olla. Lugu, mida meile tradistioonilises teatrikeeles maitsekalt räägitakse, on meie aja lugu, sest kuulsuse ja tunnustuse ringkonnas pole midagi muutunud. Ikka on kuskil väike mõjukas klikk, kellele oleks tarvis meeldida, aga mitte liiga agressiivselt, vaid läbikaalutult, maitsekalt. Ikka veel on olemas perekondi, mille õhku mürgitab vaikiv vihkamine. On olemas võimetus rääkida ja võimetus mõista. Ja muutumatu ilu ja headuse etalon, mis võiks ju tõesti Pariisis klaaskupli all olemas olla, ei püsi millegipärast muutumatuna. Millegipärast muutub see kogu aeg. Aga mis on siis maailmas kindlat, millele toetuda? See teeb rahutuks, jah, see paneb kahtlema iseendas ja üldse kõiges.

 

Ansambel on hääles

Natuke rollidest ka – oivaline ansamblimäng. On mõistetav, et esietendusel oli veel pisut rabedust, enim ehk Hele Kõrve mängitud Johanne-Luises. Selle tegelaskuju puhul oli küll kenasti esile toodud tema armastusväärsele ja salongikõlbulikule olemusele vastanduv brutaalne rentslipool, kuid mitte nii hästi iseloomu kurbus ja tumedus. Sander Roosimäe kehastatud Hans Christian Andersen tundus etenduse alguses liiga karikatuurne, kuid mahenes mängu käigus ja oli kokkuvõttes liigutav paleus lapselikult lihtsameelsest kuid imetargast geeniusest, kes oma muinasjutuliste ulmadega annab inimlikule kannatusele õilistava mõõtme.

Rain Simmuli Johan Ludvig Heiberg oli aga nii grammi pealt täpne ja väljakaalutud, et selles rollis nagu ei saaks kuskil ühtegi pausi sekundi murdosagi võrra muuta, oma esituse õiguses ja vääramatuses esindas ta täpipealt seda hirmutavat head maitset, mille kohtunik Ludvig oli. Kõige enam kaastunnet äratanud kuju mulle, sest mis oleks hirmsam sellest, kui tahad teha kõike alati õigesti, kõige paremini võimalikust, aga ei tule välja.

Ja muidugi Anne Reemanni Kiilaspea, kes kaks tundi laval hämarolekus liikumatut vanamutti kehastas, ja lõpuks vaikselt ära suri. Kohutavalt hirmus ja suurepäraselt mängitud roll.

Lavaline liikumine on meeldivalt seatud ega ärata üldse võõristust ka see tantsusammude saatel deklameerimine. Ma olen küllalt näinud surnud misantseene, kus näitlejad on ebaloomulikult pateetilistesse poosidesse seatud nagu figuurid Jacques-Louis Davidi maalidel. Ei, ütlen päris kõhklematult, see lavastus on peen, täpne, keerukas töö, kuid märkamatu, nagu niplispits vanal voodipesul. Orgaaniline, loomulik etendus, mis räägib olulisest.

Ma ei tea, kas kõik teatritükid algavad nii täieliku pimedusega kui see, jah, hämaraks ju läheb. Aga "Vihmausside elust" algas põhjatu pimedusega. See oli veidralt hea tunne, istuda puupüsti täis saalis, sa tead, et su kõrval on inimesed, aga ei kuule neid, ei näe neid, ma oleksin olnud nõus niiviisi istuma terve igaviku. Ja ma tean päris kindlasti, et näidendis oli selle pimeduse kohta mingi repliik, mingi koht, mis osutas sellele samale, aga see ei tule mulle praegu meelde. Küllap on kõige täiega alateadvusse sisse kolinud.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: