Meelis Oidsalu: Per Olov Enquisti jumalik röhatus ({{commentsTotal}})

Sander Roosimägi ja Hele Kõrve Linnateatri lavastuses
Sander Roosimägi ja Hele Kõrve Linnateatri lavastuses "Vihmausside elust". Autor/allikas: Siim Vahur

Arvustus sai pikk, seepärast tõden alustuseks lühidalt, et Diana Leesalu on minu arvates teinud Tallinna Linnateatris rootsi kirjaniku Per Olov Enquisti näidendi "Vihmausside elust" lavale tuues oma senise lavastajakarjääri säravaima etteaste, Hele Kõrve saab peaosas hakkama imega ja – kuigi lavastaja pärast esikat nentis, et veidi läheb veel aega, et kõigis detailides lavastus täiuslikult jooksma saada – on põhiasjad Tallinna Linnateatri uuslavastuses täiesti paigas. Palju õnne asjaosalistele. Lisaks on Enquisti näidendi puhul tegemist harukordselt huvitava draamatekstiga, mis suudab üllatada nii neid, kes peavad end Tallinna Linnateatri "traditsiooniliseks publikuks" kui neid, kes tavapäraselt üldse sinna ei satu. Tasub kindlasti vaadata.

Linnateater

Per Olov Enquist

"Vihmausside elust"

Lavastaja Diana Leesalu

Tõlkija Arnold Ravel

Kunstnik Karmo Mende

Muusikaline kujundaja Veiko Tubin

Koreograaf Maiken Schmidt

Valguskunstnik Emil Kallas

Näitlejad Hele Kõrve, Sander Roosimägi (külalisena), Rain Simmul, Helene Vannari või Anne Reemann

Esietendus 2. märtsil 2019

8/10

 

Enquisti  mitmetasandiline näidend räägib korraga üsna mitu lugu, sealhulgas ühe Hans Christian Anderseni tuntuima muinasjutu saamisloo. End Taani kuningapaari ees ebaõnnestunud kõnega äsja häbistanud muinasjutumeister (Sander Roosimägi) saabub kohaliku kultuurimaastiku kõige mõjukama tegelase, kirjaniku ja kriitiku Johan Ludvig Heibergi (Rain Simmul) ukse taha, et tema rinnal end tühjaks nutta. Andersen tuleb otse kuningakojast, tal kukkusid keset kõne valehambad suust ja mees puhkes suurest häbist nutma. Depressiooni põdev kriitik Johan põgeneb tüütu muinasjulle eest ja jätab – ääretult isekalt, aga ettevaatamatult käitudes - oma kuulsa näitlejannast naise, Taani teatri "lumekuninganna" Johanne Luise (Hele Kõrve) muinasjutuvestja Anderseni hala kuulama.

Seksuaalselt avameelne ja häbitu tekst leidis vaid viis aastat pärast esmaavaldamist Nõukogude Eesti lavalauad. Viljandi Ugalas 1986. aastal Merle Karusoo käe all valminud lavastust on võimalik kehva resolutsiooniga, aga väga professionaalselt üles võetud telesalvestuse vahendusel järele vaadata. Soovitan guugeldada ja see tund nelikümmend viis endale võtta, seda ka neil, kel Diana Leesalu õnnestunud uusversioonile pilet hankida õnnestub. Mõlemad, nii Leesalu kui Karusoo lavastused on äärmiselt köitvad, olgugi kardinaalselt erinevad. Erinevused on kõnekad, avavad autori teksti eri tahke.

Enquist erilist austust kuulsa mehe Hans Chistian Anderseni vastu üles ei näita. See on mõistetav: lugesin isegi Anderseni autobiograafiat ja kohati jääb päris veider mulje mehest, sealhulgas pole Enquist sugugi liialdanud Anderseni kummalise klammerdumisega Heibergide külge. Kui tüütu see pidi ikka olema, kui selline tegelane alatasa seltskonda surub ennast. Ükskõik kui andekas. Enquist on esitanud Anderseni autistliku ja täitmatu tunnustusvajadusega selgrootu olendina, isegi "vihmauss" tundub tema kohta liig tahke sõna, ta on rootsi meisterkirjaniku kirjelduses midagi veel limasemat.

Merle Karusoo omaaegses lavastuses roomabki Heibergide külalistetuppa ehmatavalt niiske ja rõske olend. Sulev Luige Andersenist õhkus sellist sisemist jälkust, et õhtul arvuti vahendusel kodus diivanil Luige mängu vaadates tekkis korraks klassikalise õudusfilmi vaatamise tunne. Sealhulgas oli erinevalt Sander Roosimäe Andersenist Sulev Luige Andersen võimeline ka nälkjalikult mõnitama. Kui Andersen teeb kuulsale kriitikule Heibergile ettepaneku kirjutada muinasjutt "arhiivikriitikust", siis Sulev Luik rääkis seda oma "muinaslugu" parastavalt, Sander Roosimägi esituses on ka iseenesest mõnitava sisuga muinasjutu ettekanne siiras, nagu muinasjullele kohane.

 

Sulev Luige vaim

Sulev Luige tulnuklik füsioloogia sobiks tänagi igasugu zombi- ja vampiiriseriaalidesse, aga mälutumedus ja üksinduserõskus, mida Luigest uhkas, tuli näitlejal naha alt ja on isegi ekraani vahendusel, mitu aastakümmet hiljem õudustäratavalt päris. Katrin Saukase Johanne Luisegi oli Karusoo lavastuses kuidagi nõialikult ihuline, ähvardavalt looduslähedane, temast õhkus ürgset kultiveerimatust. Karusoo omaaegse lavastuse tumeda dueti – muinasjullest limuka ja näitlejannast nõia - taustal jäi Viljo Saldre intellektuaalitsev esteet Johan Ludvig kahemõõtmeliseks, aga tema kahemõõtmelisus sobitus Karusoo lavastusse perfektselt.

Diana Leesalu on Anderseni vastu märksa leebem, Sander Roosimäe esituses on Hans Christian Andersen helge tegelane. Kui Sulev Luike surus tema keldrikakandihing raskelt maadligi, Luige raskuskese oli nähtavalt puusades ja tema telg enamasti paigas (ainult menueti tantsimise ajal ei suuda Luik kuidagi püsti püsida, selline tasakaalutus väljendas tema autismi, igasugu seltskonnatantsud ja -mängud pole ta jaoks omandatavad, ta on selline otsekohene muinasjulle, ürganne, rafineerimata, naiivne loojanatuur, kelle sarnast ka peenemates kultuuriringkondades andele vaatamata tobukeseks peetakse), siis Sander Roosimäe lavalises olekust nähtub eneseteadvusetusest tekkivat armsust, kergust, kohmetust. Ta hüpleb ühe Heibergi juuresti teise juurde nagu tüütu kutsikas.

Roosimäe tasakaalukese on tema tegelase ülalõuas, seal, kus asuvad Anderseni (näidendi algul jutuks tulnud) kunsthambad. Esimese hooga, kui Roosimägi lavale tuli ja veidi ebamääraselt keksima hakkas, tekitas tema lavaline olek küsimuse. Miks ta niimoodi kohmerdab laval ebamääraselt, nagu Jüri Krjukovi pohmellis tegelaskuju Ludvig Sander telelavastusest "Pisuhänd"?

Aga kui ta oma kunsthammaste häbiväärse kaotamise jutu ära räägib ja vastikust tekitavalt oma suulaelõhele osutab, loksub kõik paika. Halvasti suus istuvad kunsthambad pole ainult loo käivitajad, vaid Sander Roosimäe lavategelase füsioloogiline raskuskese või, piltikult väljendades, tema tegelaskuju "puusad" ongi tema proteeside poolt lõhutud suulae kõrgusel. Eks see ole ideeliselt kaval ja samas veidi riskantne nüke lavastajalt, anda näitlejale ülesanne olla nagu peategelane filmist "Forrest Gump", kes mängib Hans Christian Anderseni. Aga ideeliselt tundub see füüsilise kummastavuse sissetoomine olema õige lähenemine, sest Andersen olnudki Kopenhaageni tollasete kultuuriringkondade Forrest Gump, tuntud ühtaegu oma välise veidruse, autismi ja geniaalsuse poolest.

 

Õudusfilmilik eit

Raske ülalõug lisas Sander Roosimäele veelgi koeralikkust. Täitsa huvitav oli jälgida, et kaugele mees jõuab oma koer-poisi rolliga, et kas suudab veidra lavafüsioloogia kuidagi koos hoida etenduse aja. Püüdke ise näiteks kaks korda tund aega nagu konti kandev koer hantel suus ringi käia ja siis veel intelligentne ja vaimukas vestluspartner olla. Sander Roosimägi suutis! Eks seal mingites nüanssides on paika loksutamise ja ajastamise ruumi, üldiselt aga, respekt. Nii julguse eest, kui selle eest, et päris veidraks ei kiskunud kordagi asi laval. Selline kerge veidraks kiskumise hirm on vaatamiselamuse pingestatuse huvides kasulik. Kuigi, veidrat on selles Enquisti näitemängus niigi enam kui küll, autor kisub päris mitmest nurgast korraga normaalsusetekki tegelastelt.

Neljanda "tegelasena" on laval enamasti liikumatu ja kõnetu, muldvana ratastoolis istuv ja ainult mõne loetud hetke vältel aeg-ajalt toanurgast segaseid fraase hüüatav vana naine (grimmiga üsna julmalt moonutatud Anne Reemann), kes näeb välja nagu oleks teda aastaid piinatud, muuhulgas happega töödeldud. Kui olete sattunud vaatama sellist õudusfilmisarja nagu "Wrong Turn" ("Vale pööre"), siis seal kujutatud muteerunud hillbilly'ide intsestiaalse perekonna emaks oleks Anne Reemanni tegelane välimuse (ja miks mitte ka täiesti segase lavateksti) põhjal sobinud.

Vaatasin huviga ka, mida Karusoo selle lavategelasega ette oli võtnud nõukogude ajal. Ei tea, kas see oli taotluslikult nii või olid selles süüdi nõukogude kosmeetikatööstuse piirangud, aga Merle Karusoo oli selle vanaeide teinud veelgi õudusfilmilikuma. "Daam", kes seal Anu Vabamäe täiesti äratuntamatus esituses Ugala lavanurgas istus, nägi üks-ühele välja nagu õudusfilmi "Hellraiser" peategelane, ainult ikoonilised nõelad olid peast puudu. Anne Reemanni puhul oli seevastu grimmi abil saavutatud ääretult loomulik-loomalik tulemus, temas polnud (erinevalt Karusoo lavastuse eidest) midagi kunstlikku, skulpturaalselt, pigem oligi ta loodusõnnetus. Karusoo lavastuse kiilaspea oli ilmselgelt märgilisema toimega, ta oli üledisainitud, skulpturaalne, taieslikult objektistatud saadik... kuskilt mujalt.

 Siim Vahur

Diana Leesalu lavastuses on Anne Reemanni vanaeit inimesekujuline "postkast", kuhu aegajalt potsatavad häälteated teispoolsusest. Mõned neist teadetest on suvalised, aga üks neist viib konkreetselt lugu ka edasi. "Hermann, Hermann!" karjatab kiilaspea-eit. "Kes see Hermann on?" küsib Andersen.  "Vanem härra, kes oli kiindunud väikestesse tüdrukutesse," vastab Johanne Luise ja jätkab: "Mu isa ja ema pidasid kõrtsi... tantsusaaliga. Oli õhtu. Isa oli täis. Siis tuli Hermann ja tõstis mind piljardilaualt maha…" Sel hetkel ma soovisin, et Hele Kõrve jääks nüüd vait. Ebamugav hakkas.

Enquist ei ole selline autor, kes hooliks vaataja ootusest või mugavusest. Iga kord, kui jutt läheb intsesti (laval räägitakse ka võimalusest, et Heibergide enda suhe on intsestiaalne, et Johanne Luise mees olevat ka tema isa) või pedofiilia teemale, laseb autor oma tegelasel otsad hulga rohkem lahti jätta, kui vaataja seda sooviks, aga teeb siiski jutuajamisse enam-vähem õigel hetkel mingi siivsa pöörde, mis teema justkui päevakorrast maha võtab. Aga nagu öeldud, autor kordagi ei lükka ümber ühtki räigetest vihjetest, mis õhku visatakse. Jäin mõistatama, mis osa räägitud jubedustest tõde on ja millel ise oma rikutud fantaasia tõttu liiga pikalt mõtlema jäin.

 

Räige topeltmäng

Enquist mängib meelega topeltmängu. Kogu näidend on (kui aus olla) veidi perversne topeltmäng. Kuidas muudmoodi seletada olukorda, et teatrikülastaja (eriti rafineeritumat kunsti armastava Tallinna Linnateatri…) kutsutakse vaatama etendust Hans Christian Anderseni külaskäigust kahe Kopenhaageni intellektuaali juurde. Et avastseenis näeme igati ontlikult riietatud, suisa kaunist kirjaoskajat daami kirjutamas memuaare ja tema meest hüsteeritsemas selle pärast, et (juba sel ajal) maailmakuulus kirjanik tahab teda korraks külastada…

Ühesõnaga: vaataja häälestab end vaatama väikekodanlikku, intellektuaalitsevat, ilutsevat etendust Taani kultuuriajaloost (nn esimese maailma meelelahutus) ja siis hakatakse ette hoiatamata kütma mitte küll väga lahtist, aga siiski otsemõttelist teksti vägivaldse oraalseksi, pedofiilia, intsesti teemadel. Täieliku, turvalise kultiveerituse olukord, millesse Tallinna Linnateater vaataja meelitab, osutub põhjatuks moraalseks mülkaks. Teatri asemel oleksin kui sattunud haldjabordelli, kus välguvad vaimsed sugutunnused. Aga eks ole ka publik täis vuajeriste, mis see teatriõhtu siis muud on, kui et kamp vuajeriste maksavad selle eest, et saada õigus eesriide kergitamiseks võõraste inimeste elusaatustelt.

Asi läks veel hullemaks, kui sain aru, et pole ma siin mingi tänulik vaataja, vaid katsealune autori üsna rõlges eksperimendis: et Anne Reemanni muteerunud tegelaskuju, on selgelt saanud ülesande vaatajaid ratastoolis oma õudsel moel vargsi piielda. Tabasin ta pilgu korra endal ja päris kõhedaks võtab see, kui keegi, keda sa arvad, et ta on lavale toodud ainult butafooriaks, sind sõna otseses mõttes jõllitab. Anne Reemanni kiilaspea ei ole mitte ainult saadik teadvustamatuse vallast (nagu Enquist teda serveerib), vaid tema funktsioon on oma piidleva kohalolekuga üle kinnitada etendusolukorra eksperimendilikkust. Õnneks on lavastaja Diana Leesalul oidu seda eksperimentaalset osa mitte väga võimendada. Mu kujutelu jõudis juba isepäi päris kaugele. Näen vaimusilmas selgelt selle näidendi kaasaegset ja suht raju, publikut hoopis keskaegsemal moel angažeerivamat lavastust.

Hetkest, mil Anne Reemann oma salajase missiooniga vahele jäänud oli, muutus mulle ebamugavaks ka Rain Simmuli härra Heibergi pidev äraolek. Dramaturgiliselt pole Simmuli tegelaskujul tegelikult suurt olulisemat ülesannet, kui et käia lavalt ära. Meenutada vaatajale aeg-ajalt tema lavalist eemalolekut. Just nimelt eemal, mitte ära olemist. Need fraasid või põhjused, miks Heiberg aeg-ajalt siiski külalistetuppa, kust ta ju etenduse alguses hirmus kohata tüütut Anderseni paanikas põgeneb, naaseb, on kuidagi otsitud. Tema tegelaskuju sõna otseses mõttes "teeb asja" lavale.

 

Aukudega kolmas sein

Kunstnik Karmo Mende ja valguskunstnik Emil Kallase koostöös valminud tagaseinast kumab miskit ebamäärast valgust. Ma taipan, et seal on tahetud osutada tähistaevale. Väidetavalt käib loomekriisis vaevlev härra Heiberg seina taga vaatamas tähti. Aga need tähed ei ole seal konkreetsed, pigem jääb mulje, et lavaseina taga on mingi teine ruum, kus härra Heiberg kogu õhtu toimetab, ja mille valgus kumab läbi seinaplaatide, kuhu on suvaliselt torgatud auke. Ilmselt on need punktid osutus ka hiljem tekstis jutuks tulevatele valupunktidele, mida Johanne Luise kutsub läbistama, nii nagu läbistatakse joonega laste joonistusplokkides olevaid numereeritud punkte ja siis tulemuseks on mingi loom või muu äratuntav keha.

Minul aga tekkis pärast Anne Reemanni piidleva pilgu avastamist iga kord, kui Simmuli Heiberg ruumist lahkus, ebameeldiv tunne, et see härra Heiberg on tegelikult kogu aeg kuskil kuuldeulatuses, et Rain Simmul piilub lava tagant publikusse, et Heiberg, sinder, jälgib salaja Anderseni ja oma naist vestlemas, kuulab pealt nende vestlust ja äkki isegi (Enquisti provokatiivsusest siivustunde kaotatuna mõtlen korraks, et) teeb samal ajal midagi, millest ta eriti rääkida ei taha. Kui Johanne Luise ja Heiberg vahetavad omavahel fraase selle kohta, et mida mees seal lava taga õigupoolest teeb, siis ka nende fraaside intotatsioonist ja sõnastusest võib lugeda välja mõistukõnelisust. Mine tea, ehk ongi autori soovil neil seal peres nii kombeks, et perenaine jääb meessoost külalisega üksi, pihib talle mingeid väljamõeldud perversseid "mälestusi" nooruspõlvest ja tähti vaatama suundunud abikaasa samal ajal ukse taga… puhastab teleskoopi.

Tagaruumist taas lavale ilmuv Simmul küll õhetab seina tagant naastes näost mõnel korral rohkem kui teisel. Ja siis tuleb eriti kirglikult naise juurde ja suudleb ta kätt, energiliselt, nagu vabanemistundest, füüsilisest kergendusest kantuna. Mõtlen üle, aga samas, ega Enquist ilma asjata ole ainus skandinaavia autor, keda Ingmar Bergman (siis peale enda) teatris lavastada võttis.

Vaevalt Diana Leesalu Simmulile säärast näitlejaülesannet andis, aga midagi tegi Simmul või Leesalu või tegid mõlemad väga õigesti, sest võrreldes Karusoo lavastuse Viljo Saldre suht tärgeldatud olekuga (mis, nagu mainitud, sobituski sinna Karusoo muidu veidi käredamasse, ekspressiivsemasse käsitlusse paremini) mõjub Rain Simmuli Heiberg elavana, pingestavalt mõistetamatuna. Absurdidramaturgia helk on "Vihmausside elul" niikuinii -  selle kiilaspäise naise tegevusetu lavalhoidmine ise mõjub absurdistliku võttena – nii et Rain Simmul tabab oma segadust tekitava rollilahendusega minu jaoks kümnesse. Talle ei anta laval ka palju aega oma näitleja-mugavustsooni minna, iga ta ilmumine on kõnekas, mis sest, et sellest kõnest alati aru ei saa (nii nagu ei saa aru enamikust jutust, mida Reemanni tegelaskuju räägib).

Selline pealtnäha kultiveeritud-tsiviliseeritud seltskondliku vestluse taustal aimuv artikuleerimata ja veidi kombetu kõnekus on Enquisti autorihoiaku orgaaniline osa. Simmul teeb paradoksaalsel kombel ehk just oma lavalolu episoodilisuse tõttu intrigeeriva, täisverelise rolli. Lavapinge tekitamise seisukohast on tal määratult suurem roll, kui eeldaks ja kui oli härra Heibergilt Merle Karusoo lavastuses, pingeallikate asetus lavaruumis on tänu Rain Simmulile Leesalu lavastuses märksa kirjum, intrigeerivam.

Samas tuleb täheldada, et võrreldes Karusoo lavastusega on Leesalu vältinud igal võimalusel füüsilist ekspressiivsust. Veidrust Roosimäe lavalolekus sai mainitud, aga sedagi ei saa ekspressiivseks pidada, seda Roosimäe koeralikku kohtlasust. Veel teravam kontrast tekib kahe lavastuse naispeaosaliste vahel. Katrin Saukase Johanne Luise oli, nagu nenditud, nõialik. Ene Rämmeldi libahundi helki oli isegi Saukase metsikus, indiaaniplikalikus pilgus (võimas, üleelusuurune roll!) Saukas on laval kohati kui hullunu, pöörab hingevoodri tagurpidi, vaatajale nähtavaks, viies oma keha viivuti šamaanilikku seestunupingesse. Karusoo kasutab oma lavastuses Heibergide elutoas klaveri asemel (mida Hele Kõrve Leesalu tükis osavalt käsitseb) ksülofoni ja nii mõjuvad ka ksülofonipulgad Saukase peos pingehetkil kui nõiatrummi nuiad.

 

Anderseni lumekuninganna

Olen arvustusi lugedes täheldanud, et võtmehetkel, kui on vaja midagi olemuslikku öelda, aga ei leia häid sõnu, on hakatud vägisi analoogiaid kiskuma ja arutlus läheb rappa. Võtan riski. Ksülofoni ja klaveri erinevus kajastab mu arust päris hästi ka Saukase ja Kõrve rollilahenduste olemuslikku lahknemist. Saukase psühhofüüsika oli laval kuidagi nii avali, nii kontuurselt, reljeefselt esile mängitud, et mul vaatajana tekkis tunne, et ma tänu Karusoo lavastajakäele ja Saukase psühhofüüsilisele tippvormile tunnistan seda hetke, kui lavastaja tahtel dramaturgi-haamer puudutab tegelase-klahvi. See Johanne Luise siseelu oli Saukasel kuidagi nii figuraalseks mängitud. Ometi säilis Saukase Johanne Luises tänu just sellele šamaanlikule seestunu-konnotatsioonile ekspressiivsusest hoolimata salapära, vägi, kese. Merle Karusoo tegi vaatajast leidlikult afektiivses plaanis selle ksülofoniplaadi ja -haamri vahelise puudutuse tunnistaja. Leesalu lavastuses mingeid haamreid ega hingekeeli alasti lavale ei lubata. Järjekordse haamri puudutuse mõju Hele Kõrve tegelaskuju hingekeelel on kuulda, aga mitte näha, puude ise toimub varjus, paksu tumeda kaane all. Vaataja näeb heal juhul ainult klaveriklahvile vajutust.

Mingil moel on Leesalu lähenemine isegi tekstitruum, sest, meenutagem, kellega Andersen sel õhtul õieti vestleb: lumekuningannaga. Naisega, kelle hingekaas on sama raske ja tume ja paks ja poleeritud kui klaveri oma. Kes omil sõnul on elus hakkama saamiseks, mülkast pärinenuna, tsiviliseerumisprotsessi käigus loputanud endast välja kogu "elusopa", loputanud pesuvees puhtaks kõik vihmaussid (sellisest veidrast tegevusest pihib Johanne Luise päris etenduse lõpus), ja kaotanud sellega kontakti nii selle mülkaga, kust ta pärineb kui ka oma hingekeeltega, valupunktidega. Hele Kõrve hillitsetus, kristlik kultiveeritus on sama mõjus ja vägine, kui oli Katrin Saukase paganlik seestumus.

Mingi ime läbi suudab Hele Kõrve oma pisikeselt siledalt näolapilt kahe üürikese vaatuse käigus projitseerida saali  terve "Sõrmuste isanda" triloogia jagu siseheitlusi. Kõrve õrna näonaha all on nende kahe tunni jooksul aimata tektoonilisi pingeid, ürgmülgaste mulksumist. Hele Kõrve silmad sarnanevad hetkiti soosilmadele ja tema pilk eritab väävlivingu.

Johanne Luise tegelaskujus köebki juba Enquisti tahtel ei rohkemat, ei vähemat kui tsivilisatsioonide kokkupõrge. Temas aimdub tugevasti alla surutud ürgnaiselik, maaemalik, looduslik alge. Naine-hävitaja (keda me tunneme paganlikest kultustest ja ida religioonidest) temas peab eepilist võitlust apolloonilise, meeste dikteeritud ja loodud lääneliku kristliku, ihulisusest ja rüvelisusest distantseerunud tsiviliseerituse, kultiveerituse, rafineeritusega. Johanne Luise Heiberg on Taanis ka etniline võõras, poolenisti sissetungija oma emapoolse juudi päritolu tõttu. Härra Heibergi ärevus on ka ärevus Johanne tumeda, ürgnaiseliku poole ees, mille ees Lääne meestekeskse kultuuri kandjad ikka rohkem või vähem artikuleeritud-teadvustatud närvilisust on tundnud.

Kui härra Heiberg kohe etenduse eos noomib Johanne Luiset, et too ei oska õigesti kirjutada sõna "vihmauss", siis on selles ilmselt autori tahtlik viide Henry Higginsile. Tunnistab ju Johanne Luise isegi, et tema puhul on tegu iidse "Pygmalioni" loo kordumisega kuninglikus Taanis: "Johanne: Ta [st hr Heiberg] unistas kunagi, et loob inimese… kui kunstiteose. Eimillestki. Vormib, kujundab, viimistleb. Kunstiteos olin mina. See on tegelikult päris kohutav mõte. Hans Christian Andersen: Jah, on küll. Aga küllap see on kohutav mõte temalegi. Et kui kunstiteos on valmis, ei ole kunstnikku enam vaja. Johanne: Või et kunstiteos võib tunda teatavat… häbi. Minul ja mu mehel on pisut… komplitseeritud vahekord, härra Andersen." Nagu öeldud, oli Saukase mängitud Johanne Luise märksa ihulisem, ürgsem ja paganlikum, või siis polnud Viljo Saldre härra Heiberg lavastuse etendumise ajaks olnud oma naise kristianiseerimisel sama jõudne kui Simmuli mängitu.

Taani ühiskondliku eliidi omaaegse äraspidise didaktilisuse, sealhulgas sallimatuse ja antisemitismi hõõrub rootsi autor mõnuga esile. Härra Heibergi ärevuse, kui ta närviliselt jälle ukse avab ja Anderseni ning Johanne vestlusse sekkub, põhjus võib olla ka see, et äkki konjakist üha enam purju jääv naine räägib võõrale midagi, mida ta ei peaks teadma. Viimast Johanne Luise muide teebki, ta laob välja Hans Christianile üsna õhtu alguses ühe seksuaalse ahistamise seiga, mille ohvriks ta noore näitlejannana sattus ja mida ta oma mehe eest on varjanud, sest see teeks mehe esteedihingele haiget ja määriks tema mehe au. See Johanne Luise repliik põhjuste kohta, miks ta oma mehega selliseid asju ei jaga, näitab, et härra Heibergi esteetilised tõekspidamised, mis ta tolle aja Taanis despootlikult dikteeris, pole mitte ainult esteetilised. Et estetism kujundab alati ka teatud ühiskonnasuhteid ja mõjutab elu väljaspool teatrilava.

 

Kunstiinimeste võimumängud

Enquisti on loomingus laiemalt huvitanud kunstivaldkonna võimusuhted ja ka see, kuidas kunstimaailma siseelu peegeldab või mõjutab ühiselu ka kõige tumedamates ning kriminaalsemates ilmingutes. Enquist tõdeb kunstiliste ja eluliste võimusuhete segunemist üsna räigel, suisa küünilisel moel, asetades Johanne Luise suhu tunnistuse: "Kõigel, mis Kuninglikus Teatris toimub, on puhtkunstilised põhjused. Nagu näiteks härra esinäitlejal doktor Rygel, kes kuulub ka juhtkonda. Ta on kogu elu rangelt kunstilistel motiividel minu vaenlane olnud. Ma olen tema meelest upsakas ja andetu. Nii on ta arvanud sellest päevast peale, kui ta mind kolmeteistkümneaastaselt Kuninglikus Teatris ühte kamorkasse tiris, püksiaugu lahti tegi ja tahtis, et ma imeksin. Seda nimetaksin ma alles lastemuinasjutuks, härra Andersen."

Need read kirjutas rootsi autor 1981. aastal. Kui kaua läks aega, enne kui need kunstiringkondade sala-"muinasjutud" avalikustati? Kunstimaailma õilsuse eesriide taha võib end pikaks ajaks varjata süsteemne organiseeritud kuritegevus. Kunstiilm võib mingites küsimustes vabalt osutuda allilmaks, seksuaalkuritegevuse avangardiks.

Seega, lisaks kõigele on Enquisti tekst ka tugevalt kultuurikriitiline. Heibergide enda pere valitseb äärmiselt terava- ja järsutipulist kultuurihierarhiat. Johan Ludvig Heiberg on esteet-autokraat, kelle prototüübil ajalooliseltki oli väidetavalt ülitugev mõju sellele, millist kunsti Taani kultuuris peeti ülevaks ja millist mitte. Tema naine Johanne Luise oli aga kultuslikkuseni austatud näitlejanna. Hans Christian Anderseni tegelaskujust on Enquist vorminud lõputus tunnustusenäljas loomeinimese karikatuuri, kelle jaoks tema staatus kultuurihierarhias on olulisem kui ta enda looming ("ma olen kuulus valedel põhjust, muinasjutud ei loe," ütleb ta).

Heibergide paarile on Enquist otsekui peegelpaariks seadnud Taani tollase kuningapaari: lodeva Frederick VII ja tema abikaasa, lihtsoost naisest krahvinna Danneriks tõusnu. Kusjuures mõlemaid võimupaare seovad nende kohta käivad kuulujutud seksuaalsest kombelõtvusest. Enquist näitab, et staatus ja tunnustus ja seda võimaldavad võimusuhted on kultuuris suurem valuuta, kui juletakse tunnistada. Et võimutahe, -mängud ja -hierarhiad võivad vaimumaailma sama hõlpsalt kõlestada, tähendusest, loovenergiast puhastada kui riigivalitsemise. Ürgandekas Hans Chirstian Andersen siseneb Heibergide eluruumi karjäärijanuse limukana, kes ei usu ise ka oma muinasjuttudesse. Härra Heiberg on oma staatuse tipus, aga ta ei suuda luua. Tema esteetiline kuningriik on selleks liiga valmis, liiga klaar, liiga mõõdetav (kohe alguses laseb autor vaatajal Heibergi esindatava "absoluutse maitse" üle irvitada) .  "Surnud peaksid üksteise eest paremini hoolt kandma," ütleb Johanne Luise, kui räägib endast ja Heibergist, kes istuvad kõik "klaaskupli all".

Johanne Luise ja Hans Chistian saavutavad hingelise kontakti hetkel, mil mõistavad, et nad tulevad mõlemad... mülkast. See äratundmishetk on nii Karusoo kui Leesalu lavastuses kenasti välja mängitud. Midagi rüvedat, teadvustamatut, ebakultuurset, ürgset, loovat hakkab neis kahes etableerunud kultuuritegelases, Johanne Luises Heibergis ja Hans Christian Andersenis sel hetkel mulksuma. Need mulksed on nagu jumala röhatused, pärinevad ilmselt samast kohast, kust tulevad muinasjutud ja muu, rafineerimata ürgloovus, millest Heibergide jäine kuningriik enne Anderseni saabumist hoolsalt puhastatud oli. Diana Leesalu suudab minu arvates vägagi maitsekalt, ent tüsilikkuse-kaota Per Olov Enquisti jumaliku röhatuse publikuni tuua.

 

P.S. Enquisti näidendi teine pool eriti ei veena mind. See jutt "valupunktide" üles leidmisest ja oma traumade meenutamisest ja seeläbi endaga kontakti saamisest mõjub otsituna, pärineks kui eneseabi õpikust või psühhoteraapia käsiraamatust. Jääb mulje, et Enquist lõi nii kõneka dramaturgilise situatsiooni, suutis mingid müütilised pinged tõlkida argise seltskondliku vestluse vormi, püstitas nii ilusa küsimuse, et ei osanud siis kuidagi edasi minna. Umbes nii nagu siis, kui Johanne küsib Heibergilt pärast ühe pikema arutelukäigu esitamist: "Kas mul oli õigus ka?" ja Heiberg vastab: "See … oli nii ilus, et ma unustasin kuulata, mis sa ütlesid." Tõsi, selle Enquisti näitemängu lõpetatusega on jällegi see huvitav asi, et vaatajale antakse ju lubadus, et lugu veel jätkub, sest kogu see näidendi tegevus on Hans Christian Anderseni muinasjutu "Lumekuninganna" idee sünnilugu.

Nii et loogiliselt võttes Enquisti näidend jätkub Hans Christian Anderseni muinasjutuks sublimeerituna, aga siis juba Anderseni, Enquisti näidendi tegelase, enda teoses.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: