Akadeemias number 3/2019 ilmus väljaande peatoimetaja Toomas Kiho intrigeeriv luuletus "Où est ça, Amm Eerika!" (täistekst all). Kiho tekst on Eesti Vabariigi hümni USA-kriitiline parafraas: "Amm Eerika, suur sõnn sa jõõr! / Nii võimas oled sa! / Ei teisi mina liike tea / see suure laia ilma peal / kes muu nii võimas oleks ka / kui sa, mu… Où est ça!"

Kunstilise nihestuse saavutamiseks on Ameerika Ühendriikidest foneetilise sarnasuse alusel saanud minajutustaja "amm" ning sama kummastusprintsiipi kasutades on lühend "USA" asendatud prantsuskeelse küsilausega "Où est ça?". Poeet on hümni esitajana ilmselt kujutanud rinnalapse arengutasemel opereerivat Eesti Vabariigi välispoliitikaja kujundajat, kelle USA-kesksust peetakse infantiilsuse märgiks.

Viimase rõhutamiseks on teksti lisatud rinnalapse otsekohene pöördumine "où est ça?", mis eesti keeles tähendab lihtlabast küsimust "kus see on?". Rinnalapse tasemel opereeriv Eesti välispoliitikategelane küsib ammelt erilise sissejuhatuseta "seda", mida ammedelt ikka küsitakse: kus tiss(id) on?

Vastukultuuriakti peamine jõuõlg on mingi poeetilise nihestuse või metafoori ilmutuslik tabavus, heal juhul ootamatu, veel paremal suisa haiglaselt naljakas võrdlus, mis raamib ümber senised mõttemallid ja teeb seda viisil, mis on nakatavalt leidlik, nii nakatavalt, et see kerkib iga kord selle teema järjekordsel käsitlemisel lugeja meeltesse. Kui midagi vaimukat pähe ei tule, siis võib mingi täiesti ilmselt tabava vaimukuse asemel panustada viitelisusele, nii et loodud võrdlus kiritiseeritava hoiaku ja konstrueeritud kujundi vahel on mõistetav mingit kitsamat kultuurikoodi salaseltsilikult jagavale seltskonnale, nii-öelda haritud inimesele. Säärase vihjelise kodeerimise vastukultuuripraktikat said meie haritlased harjutada okupatsioonitingimusis.

Nooremad või ka minuealised inimesed ei tea enam, kes on amm. Amm on Eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt "naine, kes imetab võõrast last". Vanasti võeti sakste lastele ammed. Kirjandusajalugu teab mitmeid kuulsaid ammi, nii tõelisi (Puškini amm Ariana Rodionovna) kui väljamõelduid (Shakespeare'i "Romeo ja Julia"). Eerika-nimelist amme me kultuuriajaloost ei tunne, vähemalt pole ükski Eerika-nimeline sellise tuntusega, et teda saaks luuletuses kuidagi üldteada sümbolviitena kasutada.

Kiho luuletuse puhul pole ka esimene tingimus täidetud, selles häälutuse põhjal tekitatud võrdluses on küll vajalik tuttavlikkus (kuigi, jällegi, tissi imemise mälestust meil enamasti pole, kõik mu rinnaimemise mälupildid pärinevad täismeheeast, ja seetõttu on keeruline end rinnalapsega samastada), ent ses võrdluses puudub originaalsus, ilmutuslikkus, humoorikus, ootamatus. Kellegi sildistamine rinnalapse, infantiilsena, pole netikommentaaride ajastul väga nihestava väega.

Kiho teksti probleem pole selle vastukultuurilisus, vaid sündmuslikkuse puudumine tekstis nii tehnilisel kui sisulisel tasemel. Sellise saamatu vastukultuuriteksti avaldamine respektitud kultuuriajakirjas paneb küsima, et kas see ongi kõik, mida te välja panna suudate, Eesti haritlased? Te ju mingil teisel teemal sellist lalinat eetrisse ei laseks, milles see Eesti välispoliitika siis halvem on, et selle kritiseerimise nimel pingutada ei tasu?

On muidugi võimalik, et teen autorile liiga ja see tekst valmis tohutu loomepalangu ja mõttetöö tulemusena, aga et tulemuse küündimatus on just seletatav hoopis liigse pingutuse, ülepunnitamisega. Vastukultuur on raske töö. Ühiskonnakriitika poetiseerimine keeruline kunst.

Ka mina olen juba pikemat aega üritanud praktiseerida vastukultuurilist kriitikuhoiakut, võin omast kogemusest nentida, kui kerge on sellega üle pingutada, muuhulgas kaasneb vastukultuurilise messianismiga tung väljenduda frivoolselt, ihuliselt. Aga eelkõige väljendub see ebasiivsas ja keskendumist segavas erutuses igasuguste autoriteetite suhtes, sest võimukriitilises hoiakus ei adresseeri me ju ainult nii-öelda ühiskondlikke või poliitilisi teemasid. Võimusuhted ja nende lahkamine on alati ülimalt isiklik shit. Ebameeldivale poliitikule või õpetajale või lihtsalt vastikule ülemusele töö juures selja taga "ära pannes" klaarime alati veidi ka suhteid vanematega, kõike seda hierarhia- ja võimupaska, mis meiega lapsepõlvest kaasa tuli.

Võimukriitiku traagika on see, et ta väljendab alati rohkem kui algselt kavatses, räägib enda kohta enam, kui ise aru saab ja rääkida tahaks. Mul endal on olnud näiteks teatrikriitikat kirjutades keeruline talitseda oidipiaalseid instinkte: kui märkan kuskil isakuju, haarab käsi justkui ise pistoda järele. Nii mõnigi kord, kui järgmisel päeval lehest või veebist oma "verist" teksti loen, teen seda uskmatu-ilmel, loen üllitist kui võõra oma ning guugeldan tavaliselt kohe paaniliselt lehekülgi, mis jätkaks lauset "if you struggle with authority…".

Kujutan erksalt ette seda hommikut, kui Toomas Kiho toimetusse naases, peatoimetaja-laualt erkkollase värske Akadeemia haaras ja siis samamoodi, justkui esimest korda oma nime luuletuse päises silmas: "WTF? Päriselt?! Tissiluuletus???" Uskumatuse-faas möödub ruttu, kohe pärast seda, kui peatoimetaja on haaranud naabri laualt teise eksemplari ja näeb seal sama teksti trükituna. Eitusefaas kestab kümmekond minutit ("kas keegi pränkis mind mingi tähtpäeva puhul, mille ma olin unustanud, äkki see on toimetuse viis mind kuidagi salaja õnnitleda?"), kuni midagi hakkab tasapisi meenuma.

Ülejäänud päev kulub enesepaljastusakti programmilise õigustuse sõnastamiseks. Et miks see ikkagi nii kuradi hea ja üldistusvõimeline pauk oli, see palja häälutuse pealt kangutatud võrdlus ja "näita tissi, amm Eerika" teema.

Kümmekond aastat tagasi tegutses Eesti alternatiivkunstiskeenel (tarbeskulptori ehk kingsepana vist) legendaarne tegelane nimega Sermati Toomas (temast laulab ka Folkmilli solist Lauri Saatpalu omaaegses rahvalikus hitis "Madis Mäekalle"). Sermati Tomil oli tava naistele tervituse asemel hüüda "tissid paljaks!" Tom oli kingsepp, antud värsside autor on aga kultuuriajakirja peatoimetaja. Pihtimuslikkusega tõmbas režiimikriitik siin üsna räigelt üle ja eetrisse läks veidi rohkem asju, kui avalikkuses võib-olla sünnis välja anda on. Ma ei hakka küsimagi, miks autor kohe esimese reas oma amme "sõnniks" nimetab, seda sõnni-imemise teemat võiks kellegagi äkki tulevikus kitsamas ringis jagada, saab punni eest ära ja lähevad ka loometšakrad lahti.

Ülekompenseerimise (sealhulgas liigse vulgariseerimise) sündroom võimukriitikas on üsna tavaline, see on vajalik muuhulgas puhtalt seetõttu, et kritiseeritav võimukandja on definitsiooni järgi nähtavam ja tal on rohkem võimalusi oma sõnumit rahvani viia. Seega peab võimukriitik tahes tahtmata tegema kõvemat häält või näitama tissi (Femen-liikumine). Eduka võimukriitika võti on vaadet hägustava röökimise käigus mitte kaotada sõnumi terasust ja täpsust. Tähtis on mõistagi ka ajastuse küsimus. 16 aastat pärast Iraagi sõja algust tulla välja Eesti valitsuse Ameerika-poliitikat kritiseeriva värsiga… ka see näitab midagi me haritlaskonna poliitilise erksuse kohta. Kõlab nagu tüüpiline anekdoot "kuumast eesti kutist".

Viimastest rääkides, Kiho tekst esindab sama vulgaarpihtimuslikkust, mida Eesti esikultuurikriitikud nagu Tõnis Kahu või Mihkel Kunnus üks kaasaegsele mõminaräpile ja teine nooremale luulele ette heidavad, et seal puudub piisav üldistusvõime (või siis vastupidi, üldistuspäästik on nii hell, et esimese elukatsumuse pealt tehakse järeldusi kogu inimsoo saatuse kohta, üldistustöö jäetakse tegemata), loomingut tehakse sellises infantiilses, lalisevas, yo-näita-tissi-asendis. Rinnalaste osakond on meil sõnakate hooldusõdede poolt kenasti kaetud, ühiskonna vananemise tingimusis vajaks ilmselt aga süsteemsemat õendusteenust ka vanemealisem loomesektor.

Meesintellektuaalide eluõhtueelne tagasipõrge fallilisse või antud juhul veel varasemasse, oraalsesse arengufaasi on üpris levinud nähtus. Rein Veidemann, Mart Kadastik, isegi Jaan Kaplinski (kelle eesnääre avaldas vahepeal Loomingus tihedamalt - kuigi jah, katkendlikku - teksti kui kirjanik ise)... mingil hetkel tundub mehele, et kõike ülevat on juba tehtud ja nähtud, et ma olen end juba nii palju tõestanud, nii läbi tõmmatud kultuurist, kogu mu olemine kõigis oma avaldusis on üks **** kultuur, isegi mu **** on muutunud artefaktiks, kultuuripärandiks. Sel eluhetkel oleks vaja (põhjendatult) tunnustuse pälvinud, aga kultuuripidamatuse käes vaevleva vana mehe kõrvale kedagi, kes ütleks aeglaselt, korduvalt ja häält tõstmata, et "äkki see ei ole ikkagi tark mõte, niimoodi õue minna. Siin kodus küll, siin võid teha olla ja käia kuidas tahad, aga õue minnes ole hea, pane pikad püksid jalga."

Seks läbib me elu, on kreatiivsuse, kultuuri eluterve osa ja seda ei peaks kuidagi häbenema. Aga ikka on hea, kui sul on sõbrad, kes ühel hetkel su alasti alltekstile, mille turritamist sa ise õigel ajal märganud pole, hoolivalt osutavad. Käisin nädalavahetusel suures ehituspoes, seal on iga kuu ühel nädalavahetusel üüratu allahindlus, ja kui ma taas seda reklaami lehes või teleris näen, siis see on minu jaoks nagu ilmutus usklikule, kutse jumalateenistusele. Ma lihtsalt pean ehituspoodi minema ja isegi kui ma ei osta midagi, siis kõiki neid võimsaid riistu (ja mis need tööriistad ikka on, kui mitte ihuliikmete pikendused) näppima. Ehituspood on Eesti mehe kirik.

Nädalavahetusel ostsin meeletult soodsa hinnaga uue akutrelli koos rikkaliku puuride komplektiga muidugi. Ja kui ma siis juba kolmele inimesele olin laupäeval helistanud, et "hei, ma ostsin endale uue akutrelli, ega sul midagi puurida pole vaja", siis alles pärast kolme veidi hämmeldunud eitavat vastust ehk neljandal korral julges sõber mulle öelda, et "Meelis, enne kui sa midagi sellist küsid teise inimese käest, siis ütle midagi õhkkonna loomiseks, kasvõi valeta, et vestluspartneril tekiks tunne, et sa tunned tema vastu ka, nagu, noh, kui inimese vastu, siirast uudishimu". Olin selle osutuse eest tänulik ja ma usun, et hoolivat verbaalset müksu ei vääri mitte ainult minusugused autismi kalduvad harrastusehitajad, vaid ka muidu muhedad intellektuaalid, keda teinekord viledavõitu allteksti väel linna peale suundumas nähakse.

Tõstan siin Toomas Kihot veidi ebaproportsionaalselt esile, küsimus ei ole ju ometi ajakirjas Akadeemia ega ka selles ühes lullas (las ta olla, väike armas nilbe poliitkommentaar), vaid vastukultuuri laiemas plaanis kehvas seisus meie Vabariigis. See ei kajastu ainult kultuuriringkondade suutmatuses, midagi tabavat, vaimukat, esmatasandi aistinguliste assotsiatsioonide (tissid!) tasemelt veidi kõrgemale sihtivat öelda.

Sama teema on meil tegelikult ka võimukriitilise ajakirjanduse või kolumnistidega. Läbinägelikku vaimukust on vähe. Kuulasin valimisjärgset saadet "Olukorrast riigis" raadio kahes, seal oli tehtud erisaade, millest esimese tunni veetsid saatejuhid koos kahe popima partei niiditõmbajatega ja ma pean ütlema, et Kristen Michal ja Tanel Kiik tegid ärtust ära oma asjalikkuse ja argumentidega saatejuhtidele, kes peamiselt võimukriitiliselt hingeldasid. See hingeldamise-faas peaks olema saate eetrisse mineku ajaks läbitud, saatesse võiks minna kuivatatud pihkudega, üldistustöö viljadega. Praegu jõuab aga eetrisse alasti üldistusporno, võimukriitiku higihaisu on täis me kolumnid. Ei saa lihtsalt öelda, et "yo, poliitik, näita tissi!" ja siis öelda, et see ongi võimukriitika. Tööd on vaja teha. Õnneks jätkub meil töörügajaid ka sellel rindel. Lugege näiteks Andreas Kaju arvamuslugu ajalehest Postimees "Millist liidrit me vajame?". Olgu, Kaju on suhtekorraldaja, aga kui suhtekorraldajaks olemine paneb oma avaldusi sellise põhjalikkusega läbi töötama, siis hakkan ise ka äkki.

Nüüd tagasi Akadeemia juurde tulles. Tasakaalustuseks, peatoimetaja frivoolse hümni-parafraasi õigustuseks olgu öeldud, et avaliku intellektuaali roll ühiskonnas ongi vastanduda valitsevale mentaliteedile ja ses plaanis on riigihümni ihulikustav ettevõtmine igati seisukohane. Traditsioonilise peremudeli allakäigu ajastul on lapse-imetaja kiindumussuhte avaldamine kindlasti pigem alaesindatud ja esiletoomist vääriv nähtus.

Üleüldse soovitan lugeda ajakirja Akadeemia märtsinumbrit. Hakkasin üle mitme aasta taas Akadeemia tellijaks ja esimene number, mille peale pikka pausi kätte võtsin, näitab, et eluvõõralt ilma kohal hõljuva, Laputa saareriigi mainega Akadeemiast on vahepeal saanud vitaalne põrandaalune kogupere-vastukultuuriajakiri: nii on märtsinumbri lugejakirjade rubriigis ära trükitud teade Victor Orbanilt (Urmas Bereczki vahenduses), kus selgub, kui hästi asjad Ungaris korraldatud on (juba pealkiri "Ungari inimnäolise kapitalismi otsingul" ütleb, et on väga hästi, tekst tõendab, et Orbani režiim peaks olema Euroopale eeskujuks); reisimuljete rubriigis võib lugeda Martin Heideggeri vestlust "ühe jaapanlasega" (Heidegger ei täpsusta jaapanlase nime, aga see pole tema poliitilisi vaateid arvesse võttes vist kuigi üllatav); rubriigist "kuum" leiab 48-leheküljelise siivsatest eufemismidest kubiseva essee "eestlaste reproduktiivkäitumisest". Tutvumiskuulutuste teemalahtris on avaldatud kirjandusteadlasest naisterahva avameelne armastuskiri Viivi Luigele.

Kaur Kender ja tema nihilist.fm'i toimkond oleksid uhked Akadeemia renessansi üle. Jõuline respekt. Seda enam, et olin vahepeal kultuuriajakirjade osas juba lootust kaotamas, need muudkui tulid ja teatud lohutustpakkuva regulaarsusega enamasti lihtsalt potsatasid mu postkasti; ja siis kui postkast umbe läks, siis ma jälle võtsin need ühes ja ladusin köögilauale, kuni nad (sageli avamata) muutusid toiduplekiliseks ja polnud enam kenad vaadata; ja siis ma omakorda võtsin koristamise käigus ette ning sortisin ja jagasin raamaturiiulisse. Kultuuriajakirju on lihtne koristada, sest nad on igaüks äratuntavalt eristuva kujundusega.

Akadeemiat hakkasingi taas tellima, kui nägin Rimist toitu ostes, et sel aastal on ajakiri rõõmsalt kollases kuues. Kollane värv toob veidi särtsu mu veidi kuhtunud elamisse ja aitab kevadväsimuse vastu. Pikaleveniva kõrvalmärkusena olgu öeldud, et kultuuriajakirjade kujundus muutub ju hooajati, see on nagu omamoodi moemajade vaheline võistlus, et millise kultuuriajakirja toimetus põnevama disainiga sel hooajal välja tuleb. Kujunduslahendusest võib aimduda ka toimetuste siseelu. Akadeemia puhul näitab pilk kaante vahele, et erkkollane tähistab toimetuse kõrget toonust, võitlusvaimu, kevadist vaimuvärskust. Teater. Muusika. Kino kaanekujunduse järgi sai aga mõni aasta tagasi aimu, et toimetusse saabus arvuti: kaanestaaride näod muutusid järsku kuidagi kubistlikult pikseldatuks, kusjuures see näokujutis ei olnud eriti äratuntav, ilmselt ei soetatud kohe esimese laksuga kõige võimsama protsessoriga masinat. Nüüd on see arvuti vist katki läinud, sest jaanuarist ilmusid jälle tavalised fotoportreed esikaanele

Lõpetuseks ja tasakaalustuseks tahaksin tänada kõiki kultuuriajakirju ja avaldada rõõmu nende olemasolu ja Eesti kultuuriajakirjade soodsa hinna ja mitmekesisuse üle. See on üks olulisemaid väärtusi me kultuuris ja seda tuleb hoida. Minu viimase aja lemmik ja võimas üllatus on Keel ja Kirjandus, mille peatoimetaja Johanna Ross suudab mingi ime läbi igaks numbriks kaante vahele saada ajakohaseid, silmiavavaid ja eelkõige äärmiselt tugeva eelretsensiooni läbinud tekste. Soovitan kindlasti see ajakiri endale tellida. Kultuuriajakirjadega on meil üldiselt hästi, võimukriitilise (kultuuri)ajakirjanduse rindel tuleb veel tublisti tööd teha. Muuhulgas žanrilise mitmekesistamise osas (tabav võimukriitiline, regulaarne stand-up on puudu endiselt) ja selles plaanis oli Toomas Kiho poeetiline avaldus iseenesest ju samm õiges suunas.

P.S. Peagi saabuva Iraagi sõja aastapäevaga seoses meenus, et lugesin Viivi Luige avaldust veebruari Loomingus avaldatud essees "Rahu ja sõda", kus ta tõdeb, et "mida rohkem on lapsikuid inimesi, niinimetatud lumehelbekesi, seda suurem on ka sõja võimalus, olenemata sellest, või eriti just sellepärast, et lumehelbekeste iga teine sõna on "rahu", "armastus", "võrdsus", "headus"." Sõjavastasus on miski, mis on hoiakuna absoluutselt hea, väljaspool kahtlust, absoluutse headuse aedikus õlgmeeste holokausti korraldamine pole, kuidas öelda… hea toon. Lõpetuseks aga soovitan taas vaadata Adam McKay suurepärast Iraagi sõja (tuntud ka sõjana, mille algatasid Rein Raud, Aro Velmet ja Marju Lauristin) vastast filmi "Vice", kus eriti särava rolli noorema president Bushina teeb Sam Rockwell.

Ou est ça, amm Eerika?

Toomas Kiho

Amm Eerika, suur sõnn sa jõõr!

Nii võimas oled sa!

Ei teisi mina liike tea

see suure laia ilma peal

kes muu nii võimas oleks ka

kui sa, mu… Où est ça!

Su tore rind mind imetand

ja süles kasvatand.

Sind tänan siiralt, alasti,

nii jään sul truuiks surmani!

Ei iial unusta mind sa

nii usun, où est ça!

Sa nagu jumal valvaku

mu armsam Eerika!

Sa oled minu kaitseja!

Koos võime roojast karista'

kes iial ette satub ka

meil', kallis, où est ça!