Meelis Oidsalu: puhka rahus, Vana Baskin!
Hiljutine kära Vana Baskini teatri tegevustoetuseks ette nähtud 35 000 euro kadumise üle riigieelarve realt tõi rahvusringhäälingu päevakorda teatrite rahastamise teema (26. veebruari Vikerraadio saade "Reporteritund"). Ma ei kritiseeriks kultuuriministrit Vana Baskini teatrit puudutava otsuse eest. Julge ja -- teatri kunstilist ambitsioonitust hinnates selgelt põhjendatud otsus.
35 000 euro ümbersuunamine ei peaks üldse olema valimiste eel kõneväärt teema, meie algupärase kultuuri käekäiku lähitulevikus mõjutav valik ei saa ju olla ühe surnud lavastaja ilma jätmine loomingulisest stipendiumist.
Küll aga võiksid vanast Baskinist eeskuju võtta ja häält teha kõik nende valimiste ajal veel elavad ja hingavad eesti filmitegijad, kirjanikud, kujutavad kunstnikud ja algupärase, eestimaise sõna- ja tantsuteatri viljelejad, kes (nagu viidatud saates mainiti) loovutavad igal aastal kuni 15 miljonit eurot Eesti maksumaksja raha riigipalgaliste, aga omamaisesse algupärasesse kultuuri eriti mitte panustavate välismaiste baleriinide, muusikaliheliloojate, ooperilavastajate toitmiseks.
Balleti- ja muusika(li)teater naudib mõne teise kultuurivaldkonnaga võrreldes üüratut eelisrahastust. See on teema, millest väga juttu teha ei taheta, sest tegemist on nõnda etableerunud, tunnustatult kõrgkultuuriliste nähtustega. Kui aga korraks hinnata, kui palju Estonia ja Vanemuise trupid panustavad algupärase Eesti kultuuri arengusse ja kõrvutada seda teiste valdkondade toetusega, on erinevused märksa rohkem kõhedust tekitavad kui Eino Baskini postuumne osalus Keskerakonna valimiskampaanias.
Võrreldes eesti filmi, kujutava kunsti või kirjanduse riigipoolse toetusega on algupärandite poolest vaese muusika- ja balletiteatri aastane riigitoetus röögatu. Eesti filmi sihtasutus saab igal aastal toetuseks umbes 4 miljonit eurot. Riigil ei jagunud raha isegi EV 100 programmi raames valminud "Tõe ja õiguse" filmi jaoks, ka seal pidi (eesti filmidele üsna tüüpiliselt) "kaasprodutsent" Armin Karu appi tõttama. Meenutagem, millist mõnitavat tähelepanu pälvisid hiljuti esimesed omamaised kirjanikupalga saajad. Riigipalgalised välismaa baleriinid ja muusikalilavastajad ning riigi doteeritud piletiga balletti külastavad soomlased tunduvad aga juba aastaid mainimist mittevääriva normaalsusena.
Eesti sõnateatrikultuur on viimase viieteistkümne aasta jooksul plahvatuslikult arenenud, seda just eesti algupärase dramaturgia toel. Eesti maksumaksja raha investeering algupärasesse omakeelsesse kultuuri on seega ju igati põhiseaduspärane ja mõistlik, seda enam, et teater multidistsiplinaarse kunstiliigina toidab omakorda nii omamaiseid kirjanikke, kujutavaid kunstnikke kui heliloojaid-muusikuid.
Balleti-, ooperi- ja veel vähem muusikaliteatris sarnast algupärase kultuuri plahvatusliku arengu tendentsi märgata pole olnud. Pigem on siin algupärase kultuuri mõistes toimunud taandareng. Tallinnas antavate etenduste puhul pole välistatud, et lisaks balletilavastuse trupile on ka etenduse publik valdavalt välismaine.
Kõrvalmärkusena olgu öeldud, et Eestis on ülimalt äge algupärase kaasaegse tantsuteatri koolkond, julgen väita, et meie omamaine tantsuteater vaevu hingitseb, ka teatriauhindadega pärjatud koreograafid elavad peost suhu. Sellega võrreldes on Estonia või Vanemuise ballettide juures ainuke algupärane, omamaine osis riigieelarveline toetus, mida Eesti maksumaksja maksab.
Eesti kultuuri jaoks tähtsa, aga siiski surnud mehe pärandi jagamise küsimusest märksa olulisem oleks valimiste eel ja järel ausalt arutada, kas Soome turist jaksaks Estonia balletietenduse külastamise eest maksta ka veidi väiksema riigitoetuse korral või kas rootsi lavastaja muusikalid on eesti algupärast kultuuri nii vältimatult rikastanud, et neid jätkuvalt riigi osalusel tootma peaks. Need ei ole kiuslikud, võõravihast kantud küsimused. Need mõjutavad nii minu kui teie igaühe kultuurilisi-kunstilisi valikuid meile unikaalses, eesti kultuuriruumis. Mis see Eesti kultuuripoliitika ikka muud olla saab, kui eelarveridadel avanev proportsioonitaju algupärase kultuuri ja rahvusvahelise kommerts(kõrg)kultuuri rahalise toetuse vahel.
Ma olen kaugel arvamast, et Eesti maksumaksja raha eest peab tootma ainult eestikeelset ja -meelset kultuuri. Riik peab rahastama ka rahvuskriitilist ja muukeelset kultuuri ja ka vastukultuuri. Balleti-, ooperi- ja muusikalikultuur on aga valdavas enamuses kommertsialiseerunud (kõrg)kultuur, rahvusvaheline äri, mille riigipoolne toetamine sellises mahus ei ole enam - eriti elanikkonna ostujõu kasvu arvestades - kultuuripoliitiline paratamatus.
Toimetaja: Valner Valme