Paul Piik: erateatrina pole meil midagi riigi väikse toetuse tõttu jäänud tegemata, küsimus on efektiivsuses
Vikeraadio saate "Reporteritund" otsestuudios olid külas kultuuriministeeriumi asekantsler Hillar Sein, Eesti Draamateatri direktor Rein Oja ning eraalgatusliku Kinoteatri eestvedaja Paul Piik, kes arutlesid teatrite rahastamise teemal. Oja märkis, et oleks tore, kui väiketeatreid rahastataks rohkem, kuid lisas, et praegusel ajal töötatakse käsikäes, sest suurteatritel on olemas vajalik oskusteave. Piigi sõnul neil midagi väiksema rahastuse tõttu tegemata ei jää, küll aga saaks küsida, kas selle raha kasutamist oleks võimalik nende jaoks efektiivsemaks ja lihtsamaks muuta.
Ott Karulini 2014. aasta septembri Sirbis välja käidud termin G8, millega ta kirjeldab riigi osalusega sihtasutustena tegutsevaid teatreid – Vanemuine, Eesti Draamateater, Vene, Rakvere, Nuku, Ugala, Endla ja kuni eelmise aastani ka NO99 – on tema sõnul monopoolsed teatrid, kes valdavad vahendeid oluliste esinemispaikade ja püsitruppide näol. 2017. aastal kõik teatrid – nii era- kui ka riigiteatrid kokku – said riigilt tegevustoetust 26,8 miljonit, aga lõviosa ehk 25 miljonit läks G8-le. Erateatrid said tegevustoetust ainult 1,8 miljonit.
Piik tõdes, et tema juhitud eraalgatusliku Kinoteatri ja Oja juhitud avalik-õigusliku Draamateatri vahelised erinevused on tegelikult väga suured. Näiteks ei ole Kinoteatris tööl ühtegi inimest, samal ajal, kui Draamateatris on palgal 130 inimest. "See on juba väga suur erinevus igasuguste strateegiate ja pikemate plaanide tegemisel." Ta lisas, et neil on projektipõhiselt tööl ka mõned Draamateatri näitlejad.
"Meie süsteem lähtubki sellest, et kui meil tuleb hea idee, siis me otsime selle jaoks rahastust ja viime selle ellu ning kasutame seejuures väga palju ära neid ressursse, mis on mingis mõttes selle G8 koha pealt riigi poolt toetatud. Näiteks, kui me oleme kasutanud mõne suurema teatri ruume, siis väga vähe erineb see kuidagi meile eelarveliselt. Me peame ikkagi neile selle eest maksma täishinda, kuigi nemad on juba riigi poolt toetatud ehk me justkui tõstame ühte riigiraha teise riigiasutuse taskusse tagasi," rääkis Piik.
Piik märkis, et seal võib-olla saab mingeid asju lihtsamaks teha. "Aga suures plaanis meil ei ole jäänud ühtegi asja tegemata, sellepärast, et riik toetab meid liiga vähe. Küsimus on selles, kas me mingitel hetkedel saaksime veel efektiivsemaks teha seda, et see väike raha, mis meile riigi poolt tuleb, et me seda kohe selles mõttes riigile tagasi ei maksa, et me saaksime seal mingisuguseid lihtsamaid otseteid teha."
Oja märkis, et kindlasti oleks tore, kui erateatreid rahastataks rohkem. "Teiseks on need suured teatrid sageli väga suur baas mitte ainult kunstilises pooles, vaid ka tehnilises osas. Meil on see know-how [oskusteave – toim] ja selles mõttes hoiame ju süsteemselt tööl inimesi, kes oskavad seda tööd ja tegelikult väga paljud eraprojektid, kes meie majas on, kasutavad seda sama know-how'd oma projektides ehk nad ei pea selleks ise inimesi koolitama. Kogu maailmas on see asi põhimõtteliselt samamoodi."
Oja lisas, et arenguruumi on alati ja väikseid teatreid võiks rohkem järele aidata. "Aga praegusel ajal me töötame käsikäes ja teatrijuhtide laua taga me väga tülis ei ole."
Sein usub, et Eesti teater õitseb ja õilmitseb. "Meil on päris suur mitmekesisus, mis näitab ka seda, et võrreldes 2004. aastaga on meil etendusasutusi, kes annavad statistikat, rohkem kui pool juurde tulnud. Seal on kindlasti oma põhjus selles, et meil on kaks teatrikooli, kuigi kõik, kes õpivad ametit, ei pea ju samale ametile jääma, siis inimene ikkagi püüab sellel ametil, mida ta on õppinud, ka tegutseda."
Ta lisas ka, et vaatajanumbrist olulisem on kultuuriministeeriumi jaoks see, et need inimesed, kes teatrist välja tulevad, oleksid rahul sellega, mis nad nägid. "See ei tähenda, et nad peaksid sealt välja tulema naerunäoga, aga 800 000 rahulolevat teatrikülastajat võib olla suurem väärtus kui lihtsalt kogu aeg üle miljonit püüdev [vaatajanumber]."
Piik nõustus Seinaga, märkides, et kokkuvõttes ei aeta ju taga uusi vaatajanumbri rekordeid. "Ma arvan, et küsimus on pigem selles, et ta oleks võimalikult mitmekesine, et see kvaliteet ei läheks allapoole mingit latti. Seda nii korralduslikust küljest kui ka sellest, mis sa laval näed ja koged."
Sein märkis, et neil on kultuuriministeeriumis laual küsimus, millised võiksid olla uued mõõdikud ja eesmärgid, mille alusel hinnata Eesti teatri hakkamasaamist. "Laual on praegu Eesti autorite või algupärandite osakaal uuslavastustest, kuhu alla käivad ka tantsulavastused, kõik erinevad žanrid – muusikalid, muusikateater, ooper, loomulikult sõna ja draama. Ehk see võiks olla teatud protsent uuslavastustest, mis toetab nii kirjanikke kui ka uue dramaturgia tekkimist."
Teine mõõdik võiks olla uuslavastuste arv, mis Seina sõnul ei tohiks langeda alla teatud arvu. "Ehk kus säiliks kriitiline mass professionaalsust teatris, ja siin me ei tee vahet, kas on erateatrid või sihtasutused. Seal võiks olla kuskil 180–190 uuslavastust, kui see alla selle langeb, tuleks hakata muretsema." Ta lisas, et publikunumbrit mõistagi teatriagentuur korjaks edasi, aga laseks sellest mõõdikuna lahti. "See ei ole see, mida me teatrikunsti õilmitsemise puhul arvestada tahaksime."
Sein märkis, et algupärandite osakaal ei ole probleem, vaid seda tuleb silmas hoida. "See ei tohi langeda."
Sein märkis, et riik on loonud ülesandega sihtasutused, mille täitmiseks peab omanik ehk riik nägema ette vahendeid. "Ehk siin on algusest peale sisse kirjutatud teatud ebavõrdsus, sest on riigiosalusega sihtasutus, mis peab täitma teatud ülesandeid ja riigi poolt oleks ülimalt vale mitte seda tegevust rahastada. Seal saab vähendada, seal saab suurendada, aga see peab olema ka põhjendatud, miks vähendada ühe või teise sihtasutuse tegevustoetust."
Sein lisas, et erateater on täpselt samasugune eraettevõte nagu iga teine. "Kui sa hakkad endale teatrit looma ja eeldad, et sellega peab automaatselt kaasnema dotatsioon, et ma saaksin palka maksta, siis see nii olema ei oleks. Kõigepealt peaks olema eesmärk ja idee, miks ma seda teatrit teen," lisas ta.
Toimetaja: Merit Maarits
Allikas: Reporteritund