"Teater NO99 on kogu aeg lubanud, et on 100 protsenti kohal oma kunstiga ja ka seda otsust tuleb kiita kui sajaprotsendilise kohalolu kinnitust. Nad järgivad selle otsusega oma kusntnikueetost, on oma manifesti sellega ellu viinud. See, et 100 lavastust jäi täitmata, on täielikult kõrvaline, statistiline asjaolu. NO99 oleks võinud ka teha ainult ühe lavastuse ja ka siis oleks nad läinud teatriajalukku.

Selline lõpetamatus ongi ilusam ja ausam, teatrile kui kunstiliigile omane. Teater NO99 on defineerinud oma tegevusaja jooksul mitte ainult teatripilti, vaid ka eesti kultuuri laiemalt. Nad elustasid poliitilise teatri ja mitte mingisuguse marginaalse avangardnähtusena, vaid tõid selle peavoolu. Kusjuures Teater NO99 tegeles juba ennetavalt probleemidega, mis alles hiljem aktualiseerusid (rahvusluse kriis, keskkonnateemad, isegi Savisaare protsessi kulgu suutsid nad ette näha). Nende suurlavastus Ühtne Eesti tõi kultuuri pikaks ajaks esikülgedele. Ja me räägime lavastusest, mida etendati ainult korra!

Teatrist NO99 on tulnud näitlejad kes on saanud rahvusvahelist tuntust — Risto Kübar, Sergo Vares, Tambet Tuisk — seal on üldse harukordne trupp ja just Teatris NO99 tõusis Marika Vaarik Eesti esinäitlejaks. NO99 puhul on oluline, et nad pole jäänud kinni ühte esteetikasse, vaid on kogu aeg otsinud erinevaid väljendusvahendeid ja teinud seda ka siis, kui publik pole kaasa tulnud, nende kreedo on kunst, tingimusteta. Oluline on ka see, et nad on Eesti visiitkaart maailmas, teatrina. Ojasoo ja Semper on lavastajatena panustanud maailmateatri arengusse, mida näitab ka pälvitud Euroopa teatri auhind ja kutse Avignoni festivalile."