"Kui seda hästi lühidalt öelda, siis ta muutis teatri Lehmannlikuks, ühesõnaga Eesti teater oli varem Stanislavskilik. Nüüd on ta Stanislavskilik ja Lehmannlik. Lehmanni teatrit nimetatakse post-dramaatiliseks ja see tähendabki siis seda, et draamateksti osakaal kogu tervikus on võrdne muusika, tantsu, video, kehakasutuse ja muude selliste elementidega, aga ta tähendab ka seda, et lavastus, kuidas ütelda, lavastus sünnib nagu siin ja praegu," kirjeldas NO99 erilisust ajakirjanik ja teatrikriitik Valle-Sten Maiste.

"NO teatri puhul on väga esil olnud see poliitiline külg, nad olid kahtlemata avangard-teater ja see poliitilisus või sotsiaalsus. Kui me tajume seal suurt ebaõiglust nagu näiteks ütleme siis Reformierakonna rahastamisskandaali puhul ja poliittehnoloogiate rakendamise puhul erakondades, mis oli "Ühtse Eesti suurkogu" peateemaks, see erutas suurt osa ühiskonda ja erutas ka neid teatraale," kirjeldas Maiste. "Ja nad asusid sellega tegelema niisuguse jõuga, et ma arvan küll, mitte kunagi ei ole ükski teatrinähtus ega ka ükski kultuurinähtus Eestis olnud niivõrd ühiskondlike protsesside keskmes ja niivõrd esil, kui oli NO teater "Ühtse Eesti suurkogu" ajal. Eks NO teater on kogu aeg liikunud ka piiri peal - sellised stseenid nagu näiteks urineerimine ministri peale lavastuses "Kuidas seletada pilte surnud jänesele". Mina olen siiamaani väga hädas selle stseeniga moraalselt."

Maiste sõnul tuleb tõmmata piire, kuhu maani minna, kui keegi mingil hetkel tundub ka väga ebasümpaatne. NO on tema hinnangul olnud nende piiride katsumisel väga julge, kuid on ka südant valutanud.

NO99 kadumisega jääb Eesti teatrimaastik ilma võimsast koosseisust. "Post-dramaatilisele teatrile omaselt, kus kõik lavastuse komponendid peavad olema väga tugevad, selles teatris nad olid väga tugevad ja ma olen skeptiline selles osas, et sama tugevat kooslust kusagil kõrval kohe nüüd on sündimas," arvas kriitik ning oli skeptiline, et homme on kuskilt tulemas uus Tiit Ojasoo, kelle etendusi nagu "Savisaar", "Ruja" ja "Ühtne Eesti suurkogu" teatakse üle kogu Eesti.

"Inimene, kes suudab olla ühest küljest niivõrd uuenduslik, niivõrd avangardne ja ka kunstiliselt tugev, aga samas müüa seda maha laiale kultuurihuviliste ringile ja viia need mõtted kogu ühiskonna teadvusesse," kirjeldas ta peagi endist peanäitejuhti.