Andrei Liimets. Aitäh, NO99 ({{commentsTotal}})

NO99 Avignoni päevik
NO99 Avignoni päevik Autor/allikas: ERR

"Ja loteriimeetodil me tõepoolest valime nüüd juhatuse, et seejärel juba otsustada, kas sünnib erakond või mitte," hüüab Marika Vaarik otsustavalt mikrofoni. Suur osa saalist aplodeerib, aga tunda on ebalevust, ärevust. Misasja? Kas nad teevadki selle ära või. Ei tee ju. Või teevad ikka? Tulebki uus erakond siis või? Ei või olla. Või siiski.

Enam kui kaheksa aastat tagasi toimunud "Ühtse Eesti suurkogu" võib pidada NO99 teatri nimelise nähtuse tipphetkeks, võib-olla Eesti teatriajaloo võimsaimaks momendiks. Isegi maailma mastaabis üsna harukordseks sotsiaalseks eksperimendiks. Teater astus noil päevil julgelt lavalaudadelt kaugemale, sundis endaga suhestuma ka neid, kes muidu teatriga ei lävi või end saalis pigem mugavalt välja lülitada eelistavad.

NO99 ei lubanud ennast välja lülitada, vaid provotseeris ja torkis. Laval toimuv ei pidanud meeldima, aga külmaks see vaevalt kedagi jättis. Isegi viimased performance-kunsti poole kaldu etendused mitte, mille puhul jäid saalid üha tühjemaks. Ootamatus ja poliitilisus oli teatri kaubamärk – pidev vajadus teatrimajast välja murda, ühiskonda kõnelema ja endas toimuvat mõtestama sundida, ise kaasa rääkida, peegeldada.

Usun, et Eestis on üksjagu inimesi, kes käivad täna rohkem teatris suuresti NO99 mõjutusel. Ma ise olen üks neist. Eile, 31. oktoobril 25. sünnipäeva tähistanud, endiselt heas hoos Von Krahli teatri hiilgeajal olin ma liiga noor, seda mäletan aga selgelt, kuidas sai käidud keskkooli klassi mööda ja jahvatatud igaühele, kes kuulas, et tuleb minna "Naftat" vaatama – see pole mingi kuiv klassikaline teater, akadeemiline iseendaga tegelemine, see on raju, terav, vajalik.

NO99 teatris pea 14 aasta jooksul toimunu maht ja ühiskondlik kõlapind olid muljet avaldavad – valitsuserakondade ja ministrite kandadele astuvad aktsioonid, lahedaima kodumaise pidudesarja käivitanud "Tantsulaager", mitmed rahvusvahelised preemiad. Ja muidugi kõik, mis jäi lava kõrvale, ning millest kaugeltki kõik pole kahjuks positiivse märgiga. Kui suurkogul tõsteti Tiit Ojasoo lintide lehvides ja Tõnis Mägi laulu saatel messiana kõrgele lava kohale, siis eraelulised tormid surusid teatri esindusnäo mutta. Paratamatult jättis see tugeva pitseri kogu teatri hilisemale tegevusele.

Mingis mõttes maksis kätte ka "Ühtse Eesti suurkogu" rabavus. Juba aasta hilisem "The Rise and Fall of Estonia", ehkki väga tugev, tundus tol hetkel eelkäija pikka varju jääma. Mingi ajajärk oli lõppemas ja võime omaltpoolt ühiskonna mädapaiseid lõhki pigistada end ammendamas. Publiku vajadus uue sensatsiooni, uue teravmeelsuse, uue provokatsiooni järele muutus juba ootuspäraseks, laisaks. Kottige veel poliitikuid, tehke veel nende arvel nalja! Nagu Tõnu Trubetsky jaoks oli ühel hetkel kõige pungim samm astuda Keskerakonda, oli NO99 äraspidiseks pungiks oma arvuka austajaskonna ootustele vastupidiselt pöörduda teises suunas. Viimased NO99 etendused olid üha abstraktsemad, kujundlikumad, metafüüsilisemad. Ei pakkunud enam selgeid väliseid sihtmärke. Sundisid rohkem tõtt vaatama iseendaga ja tööd tegema iseendas.

"Ei mäleta, millal keegi viimati mõnest NO99 asjast aru sai," ohkas üks tuttav veel üsna hiljuti. Kui kunagi tundus, et sa pole keegi, kui sa pole NO99 etendustel, siis viimased külastused möödusid pool-, siis juba kaks kolmandikku tühjas saalis. Nii mõnigi kord sai väljutud ennekõike pead kratsides ja lootuses, et äkki Oidsalu või keegi muu targem seletab Sirbi veergudel lahti, mis pagan see siis just oli.

Vale oleks siiski arvata, justkui kulgenuks viimane tegevusperiood mingis loomingulises kriisis ja igavuses virelemise saatel. Ehkki viimaseks maailmatasemel etenduseks jääb ilmselt hiilgav "Mu naine vihastas", siis järgnesid veel menukas sooloetendus "Kodumaa karjed", muhedalt metakihiline "Fantastika", oma ürgses rütmis mõjuv "Kõnts" ja suurepärane, väärilise tähelepanuta jäänud "NOДвенадцать". Ja muidugi "Savisaar" – mingis mõttes murdepunkt avalikkuse teadvuses, et NO99 on pööranud tähelepanu teravalt tänasele rihitult millelegi palju igavikulisemale.

Nüüd NO99 teatri lavastusi läbi sirvides on kerge tekkima nostalgiatunnetus – tahaks uuesti kogeda seda energiat, mis valitses saalis "Nafta", "Garjatšije estonskije parni" või "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" ajal. Energiat, mis vahutas sealt üle meediaveergudele ja igapäevastesse vestlustesse. Aga see nostalgiavajadus, uuesti kogemise soov, mis on muutnud laisaks suure osa lääne kultuurist, on miski, mida NO99 kiivalt vältis. Nüüd, lõpuotsuse järel võib tõdeda, et kui iseendale seaks sama kõrge lati kõik Eesti teatrid, võiks suur osa neist praeguseks rahulikult kinni olla.

Tahaks justkui öelda, et NO99 jätab Eesti teatrisse suure tühimiku, aga õigupoolest on see tühimik seal laiutanud juba mõnda aega ning seda on asunud täitma mitmed väike-, projekti-, popup- ja muud teatrialgatused. Kõige otsesem äratundmine valdas mind Musta Kasti võrratut "Peksu mõisatallis" vaadates – NO99 elab vaimus edasi nagunii. Üldiselt võib aga NO lõpetamist võtta ka äratuskellana. Ühiskond pole "Ühtse Eesti suurkogust" saati lihtsamaks muutunud, pigem vastupidi. Ja kui üks noorpoliitik hõiskas juba NO99 lõpu oma erakonna töövõiduks, siis kasvagu otsast rebenenud pea asemele kaks, kes parteikontorites ka tulevikus end rahulikult ja mugavalt tunda ei lubaks.

"Käige kõik perse, kellel on ükskõik," lõpetas Andres Mähar suurkogul oma kuulsa monoloogi. Meeldis või mitte, NO99 jättis ükskõikseks vist õige väheseid. See oli uskumatult kõva trupp, kellega alustati, ja on uskumatult tugev trupp, kellega uuel nädalal viimaste etendustega lõpetatakse. Nende enam kui tosina aasta jooksul oli NO99 laval kõike muud kui ükskõiksust. Ennekõike oli seal tohutult palju armastust. Mitte sellist seebivahust ja nunnut armastust, mida kapseldatult-pakendatult filmide või šokolaadikarpide kaupa tarbijale müüa. Ennastohverdavat ja higist, obsessiivset ning kartmatut armastust oma töö, oma ühiskonna ja oma kunsti vastu. Ja see kõik jõudis ka vaatajani. Aitäh.

Toimetaja: Merit Maarits



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: