Arvustus. Draamateatri nonchalance ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Armastus Krimmis" Autor/allikas: Eesti Draamateater

"Rahvas tahaks naerda, ta on otse piiritult heatahtlik, on nõus kinni võtma igast pisikoomilisest niidiotsast, mis talle lavalt heidetakse, ainult et – ei peakski olema naljakas," kirjutab Mudlum lavastusest "Armastus Krimmis".

Eesti Draamateater

"Armastus Krimmis"

autor Sławomir Mrożek

tõlkija Hendrik Lindepuu

lavastaja Hendrik Toompere

kunstnik Pille Jänes

videokunstnikud Ann Einberg ja Tauno Makke

muusikaline ja helikujundaja Malle Maltis

näitlejad Mait Malmsten, Harriet Toompere, Marta Laan, Merle Palmiste, Markus Luik, Sulev Teppart, Maria Klenskaja, Raimo Pass, Karmo Nigula, Martin Trudnikov, Janno Jaanus ja Hendrik Toompere.

Esietendus 16. veebruaril

 

Alustame põhilisest – miks on valitud etendamiseks just seesugune tükk? Sest see on küsimus, millele saalis istudes ei saa vastust. Kas lihtsalt sellepärast, et repertuaariteatris peavad veskid kogu aeg jahvatama, lavastused peavad minema ja tulema? Üldjoontes võib sedastada, et kõik laval toimuv oli korraldatud keskmiselt korralikult. Keegi ei mänginud õõvastavalt halvasti ega vaimustavalt hästi. Ei olnud hingepuudutavaid kohti ega ka selliseid, mille pärast tahaks piinlikusest maa alla vajuda. Lavakujundus on suhteliselt õnnestunud ja muusikaline kujundus lausa hea. Aga kõik see enam-vähem normaalne teater ei köitnud. Ja mitte ainult mind, sest silmasin vaheajal arvukalt lahkuvaid inimesi, kes tülpinud näol oma palituid selga ajas.

Muidugi peab tunnistama, et oma fooni annab kindlasti muu maine taust, nagu raamatulugemisele, nii ka kultuuri tarbimisele üldiselt. Külm ja tühi südalinn hilistalvisel kõledal ajal ei häälesta soodsale lainele. Teatriistmed on kõvad ja kõrvalistuja küünarnukk lähedal. Jalga üle põlve panna ei saa. Istuda on piinarikas. Laval tehakse kõva pauku, mis ehmatab (kuigi selle eest on hoiatatud). Aga õnneks, õnneks näitlejad peaaegu üldse ei karju. Ma olen täielikult häälestatud sellele, et nähtust aru saada. Ma eeldan, et aru saamiseks ei pea olema kõiki Mrožeki näidendeid varem lugenud. Publik tundub ka selline lihtne, tavaline rahvas, kes elavneb ivakeseks ainult siis, kui üle lava plekist prügitünni veetakse. Rahvas tahaks naerda, ta on otse piiritult heatahtlik, on nõus kinni võtma igast pisikoomilisest niidiotsast, mis talle lavalt heidetakse, ainult et – ei peakski olema naljakas. Milleks mingite Visu suuskadega jalga lahasesse panna ja koomuskit teha?

Kavalehte ma ka ei võtnud, nii et pean toetuma ainuüksi oma nõrgale arule. Lavastuse kontseptsioon näib olevat kummituslik-hõllanduslik aegade paralleelsus või samaaegsus, kui näidendi algul on loojutustamine lineaarne, siis viimases kolmandikus on kõik ajad juba läbisegi, paistavad üksteise alt välja, turritavad läbi Krimmi selgroo, minevik, olevik ja korraga ka enneminevik on samal ajal samas ruumipunktis. Oleks säärast segast sümbolismi rohkem olnud, jäänuks lahedam lõpptulemus. Aga seda oli visatud ainult nii näpuotsaga, et kas siis oleks üldse vaja pipart panna, kui sul on seda pajatäie roa kohta üks tera.

Esimeses, kuldse tsaariaja episoodis on lavale manatud lämbe suvine õhtupoolik Krimmis, kus ei sõlmu mingit arvestatavat intriigi. Paar kena nooremat naist ja noorepoolset meest, loomulikult tärkab neis armulõõm, mis on alati suunatud sellele isikule, kes neid armastada ei taha. Seda on kujutatud mõõdukalt, ükskõikselt humoorikas võtmes, kerge dekadents, kerge süüdimatus, kerged ideed, kerged keskustelud, mingid mõttejupid siit ja sealt, juuakse teed ja nalivkat, madrusekraega särgis poisike veeretab apelsini, elu on muretu, kuid siiski täis põgusat tusameelt. Jah, muidugi tšehhovlik, aga ilma sügavuseta, ilma kurbuse ja irooniata.

Teises episoodis kandub tegevus Nõukogude võimu algusaastatesse, kuid sedagi on kujutatud leigelt, mingit traagikat ei paista, enne siidkleidis ringi kahisenud maadam kõnnib nüüd ringi harja ja lapiga, enne niisama valges linases pintsakus mitte midagi teinud mees osutub võluväel tähtsaks nõukogude ülemuseks kultuuriasjade alal, teda tüütavad poeedid ja näitlejannad, tema aga on oma meelelaadilt jäänud endiseks, ta tahab hästi elada, väga vähe midagi teha ja armuasjades ei lähe tal ikka veel hästi. Loomulikult ei ole sellises imaginaarses tegelikkuses vaja kellelgi oluliselt vananeda, kui esimese osa tegevus paigutus aastasse 1910 ja järgmise oma 1928 ja kolmanda oma 1990ndatesse, siis Malmsteni mängitud Zahhedrõnski on vägevatel ja võigastel 90ndatel ikka sama tugev ja nägus, kuigi tal peaks vanust olema juba kaugelt üle 120 eluaasta. Tinglikkuse võlud!

Kolmandas episoodis on laval vahepeal kõvasti puusaümbermõõtu kasvatanud Merle Palmiste Matrjona – nüüd aga jälle noor ja kaunis, pikad sukksaapad jalas ja valge lateksseelik seljas. Lavastuse karakteerseima rolli teeb Raimo Pass Tšeltsovina, ka tema ajastuomased ümberkehastumised on meeldivalt tõetruud. Selles tänapäevases, kõige lühemas etendusejupis kuhjatakse kõik sümbolid üksteise otsa, et varem kaotatu ruttu tagasi teha – lõpustseenides vajub merre kuppelkirik, oodatakse valget laeva, mille nimi on Leviaatan, mis eksportib Krimmi kauneid naisi ihaldatud välismaale, ümberringi käib relvastatud gängide madin, ja muuhulgas poetatakse ka mõned moekad fraasid – et tänapäeval tahavad kõik saada, aga mitte midagi anda või umbes selles vaimus.

Kõige krooniks koperdab läbi kolme ajastu laval Lenin, kord küll vist topisena, viimases vaatuses üritab Lenin Ameerika lippu mingi asja külge kinni taguda hirmsate kolksude saatel. Mida see Lenin seal laval teeb, miks ta seal on, mida sümboliseerib – üleüldse aru ei saa. Muud funktsiooni kui rahva hulgas korra osava grimmiga rõõmsat ja heatahtlikku äratundmiskahinat tekitada ma tal ei näe.

Kokkuvõttes lihtsalt mõne laulunumbriga nõutukstegev popurrii, mis ei kanna erilist mõtet ega tähendust. Ei tulnud minu jaoks seegi välja, et olgu ajad millised tahes, armastus on ja jääb – kõigel on mingi raskeltseletatav ükskõiksuse mekk man. Paratamatult tuleb pähe mõte, et võib-olla see Mrožek polegi nii tähtis näitekirjanik, sest ma ei kujuta hästi ette, et teistsuguse lähenemisega saaks materjalist midagi suurejoonelisemat välja pigistada. Niisiis ikkagi miks? Miks valiti repertuaari ajast ja arust tükk, mis praegu siin Eestis mingit erilist kõlapinda ei oma? Ja kas üldse kuskil ja üldse kunagi.

Tihti tabasin end näitlejate mängu asemel vaatamas taamal valgele linale manatud merelaineid ja taevatähti, mis kutsuvalt vilkusid. See alati mühav Must meri ja hiiglaslik pilvevines kuu, mis inimeste jaburusi taevavõlvilt vaikides vaatab, need olid palju sügavmõttelisemad kui lavatükk ise.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: