200 aastat perenimede panekust: nime võis saada kurjalt mõisnikult, aga ka atlasest
"Ringvaate" otsestuudios oli külas Eesti Isikuloo Keskuse juhataja Fred Puss, kes rääkis Eesti enimlevinud, aga ka imelikematest perenimededest ning sellest, missuguseid vahendeid kasutati nende saamiseks.
Teisipäeval, 26. märtsil möödub 200 aastat päevast, mil tsaar Aleksander I kirjutas alla Liivimaa talurahva seadusele, millega nad vabastati pärisorjusest.
"See tähendas seda, et neil tekkis ka mingil määral liikumisvabadus. Nad ei olnud enam sõltuvad mõisnikust ja neile hakati andma perekonnanimesid, et neid identifitseerida. Varem olid nad hüütud ainult talude järgi või lihtsalt perekonnal oli mingisugune nimi, mida tavaliselt kasutati eesnime ees. See ei olnud neil alati fikseeritud. Nad läksid teise kohta ja siis said teise nime," selgitas Puss.
Ta lisas, et see pole päris teada, kas nimed pani mõisnik, mõisavalitseja või käis mõisast keegi esindaja külast külla ja küsis, mis sa nimeks tahad. "Aga jutud, et küsiti inimese käest ja esimene vastus pandi talle perekonnanimeks, see võib ka päris tihti tõsi olla. Näiteks on üheksa perekonda, kes on endale nimeks saanud Eitea." Tänapäeval on veel mõned Eitead ka alles.
Kokku pandi tol ajal 31 000 perekonnanime. "Neist 24 000 ehk enamik on ainult ühes kohas pandud. See tähendab seda, et nende nimede puhul võib kohe öelda, et kõik selle nime kandjad on omavahel seotud ja sugulased," märkis Puss.
Ta rääkis, et kuigi seaduses manitseti, et talupojad endale koledaid või ebasündsaid nimesid ei paneks, panid mõisnikud neile ise nalja pärast väga sageli ebasündsaid nimesid.
"Raplas oli mõisaproua inglanna ja tema pani sellised nimed nagu Old, Pig, Bastard perekonnanimedeks," tõi Puss näiteks. Häälduse kohta märkis ta, et esimese perekonnanime saajale pani ta nimeks First, mida eestlased hakkasid nimetama Vürstiks. "Nii et Vürst ei tähenda üldse vürsti, vaid esimest ehk First."
Aga näiteks võeti teinekord suvalise koha pealt lahti Joosua raamat Piiblis ja lehelt leitud nimed pandi talupoegadele perekonnanimedeks. "Mõnes kohas võeti atlas lahti ja pandi linnanimed – Rostock, Portsmouth, Liverpool, Bristol."
Puss märkis, et Põhja-Eestis pani nime pigem mõisnik ja Lõuna-Eestis küsiti rohkem, mis inimene ise perenimeks saada tahab.
Näiteks nimi Reikop oli sada esimest aastat hingeloendis hoopis Reinop. "Aga kirikuraamatusse pandi see kirja nagu Reikop. See algus "rei" tähendab tõenäoliselt rehielamut ja "kop" on saksakeelne kopf ehk pea."
Perenime Lõbu vana kirjaviis oli aga Lebbo. "19. sajandi lõpuni kasutati väga sageli vana kirjaviisi. Õ-täht tuli ka hiljem. See võeti esimest korda kasutusele küll 1816. aastal, aga ega ta päris iga inimese käekirja ei jõudnud. See võttis ligi 50 aastat aega." Siiski hääldati tol ajalgi nime Lebbo ikka nagu Lõbu.
Naljakamatest perenimedest tõi Puss välja veel järgmised: Andrus Pudrunahk, Anna Catharina Eimidagi, Kai Kaabakas, Katri Sussiilves, Kustas Mullakannikas.
Toimetaja: Merit Maarits