See on esimene pikem film pärast debüüti "Risttuules". Oleks ju võinud teha konventsionaalsema romantilise komöödia, aga valisid hoopis teistsuguse tee – veidi eksperimentaalsema.

Mul on vist kõik filmid kukkunud välja niiviisi pooljuhuslikult, et ma viskan mingi teema õhku ja siis vaatan, kas süttib või hakkab idanema. "Skandinaavia vaikuse" puhul oli küll nii, et see on ammune idee, mis kuidagi võttis tuld ja arenes ise mängufilmiks, mina lihtsalt lohisesin režissöörina kaasa. Kuidagi tundus, et see on oluline teema, millest peab praegu enda jaoks asjad selgeks rääkima.

Filmis on tunda sügavamat tausta. Kaua sa seda ideed oled endas kandnud? Mis oli selleks tõukejõuks? 

2016. aasta veebruaris kirjutasime stsenaariumi koos Nathaniel Price'iga ja siis ta hakkas hargnema. Mind paelus toona ja paelub siiamaani see inimestevaheline vaikus, mis on Põhjamaa inimestel kuidagi verega kaasa antud. Miks meil on nii raske ennast teineteisele avada ja miks meil on nii raske leida sõnu olulistel teemadel, eriti sügishooajal? Kevadel on lihtsam, aga kui on pime aeg, siis need sõnad tulevad eestlastel eriti raskelt välja. See puudutas ja on minu jaoks oluline.

Stsenaarium on kirjutatud koos Briti stsenaristiga - erinevad kultuurid, lähenemisviisid, nii ka filmikultuur ja mentaalsus. Kuidas ülesanded jaotati?

Meil oli kuidagi hästi hea loominguline klapp. Alguses kirjutas ta Eesti maastikule kõrged mäed ja rannikuääre, aga muus osas oli meil ühine arusaam inimestevahelisest vaikusest. Mina vastutasin rohkem struktuuri eest ja sündmuste eest, mis filmis toimuvad, Nathaniel kaasstsenaristina vastutas rohkem nende teemade eest, mis selle loo käigus avalduvad läbi monoloogide ja läbi karakterite tegevuse. Me täitsime teineteise lüngad väga hästi - hea kaasstsenarist on hinnaline väärtus ühel filmil.

Seal on palju tavatut Eesti filmile ja siinsele filmikultuurile – ülesehitus, monokroomsus ja lõpuks ka see, et filmi pikkus ei ole üldse mitte kaks ega isegi mitte poolteist tundi, mis on ajalooliselt kujunenud täispika mängufilmi tunnuseks.

Jah, ma kuidagi tundsin, et võiks lasta lahti kõikidest normidest või küntud vagudest ja proovisin leida, kas läbi visuaalse keele on võimalik vaikust esitada. Mulle tunduski, et see nõuab struktuurilt natuke teistsugust lähenemist kui tavaline, n-ö traditsiooniline mängufilm. Seetõttu tulebki monokroomsus või vormilisus sedasi esile.

Kas kavatsete ka festivalidele minna ja kui, siis millistele? Täispika mängufilmi alla on "Skandinaavia vaikust" ilmselt raske liigitada?

Ma pole kunagi filmi teinud nii, et mõtleks, mis temast saaks või mis turule ja festivalile ta mõeldud on. Ma ei ole ennast kuidagi piiranud filmi tehes, et mis tingimustele ta peab vastama. See on mõnes mõttes nagu lapse saamine, et ilma ootusteta ja tingimusteta armastad seda, mis sünnib, ja lased tal kasvada, areneda ja liikuda sinna, kuhu ta ise soovib. Filmi puhul on sama - ootad ja hindad seda, mis on tekkinud, ja lased tal minna. Kinodesse jõudes hakkab ta elama oma elu ja mina olen lapsevanemana kõik teinud, et ta oleks terve ja tugev.

Kas festivalide plaane on? 

Meil ei ole plaane praegu tehtud, sest Prantsuse levitaja ARP, kes on ka kaastootja, vastutab maailmalevi eest ja pärast seda, kui on Prantsusmaa levituste kava paika pandud, hakkame mõtlema ka festivalidele. Ma arvan, et ehk ta mingi tuule ikka tiibadesse võtab.

Prantslaste jaoks on see üliväikese eelarvega tehtud film?

See on praktiliselt tasuta tehtud film jah, Eesti mikroeelarve on Prantsuse mõistes mitte midagi ega lähe isegi madalaeelarveliste alla. See on nii naeruväärne summa, mille eest me siin Eestis filme teeme, et prantslased natuke muigavad selle peale.

Peaosades Rea Lest ja Reimo Sagar, kes on praegu tuntuimad näitlejad Eesti filmis. Kas jäid rahule selle panusega, mida nad filmi andsid?

Reimo ja Rea on minu arvates vapustavalt teravad näitlejad, kellega on väga hea koostööd teha. Me oleme ka samas vanuses, jagame mingisuguseid vaateid elule ja kunstile. Olen väga rahul nende osatäitmistega ja nad tulid filmi juba tegelikult enne stsenaariumi sündi, kui idee oli olemas, siis me tegime väikse piloottreileri, kus Rea ja Reimo ise mängisid. Sel ajal olid nad veel Lavakunstikoolis õpilased, nii et nad kasvasid ka karakteritena sinna filmi sisse.

Nathaniel, kes oli kaasstsenarist, kohtus mõlema osatäitjaga, et nende natuurid ja iseloomuomadused oleks juba karakterites sees. Nad olid filmi sünni alguses projektiga seotud ja jäid lõpuni. Isegi kui ma kaalusin vahepeal, et võib-olla peaks vahetama, siis see film oli nende jaoks ja nad olid selle osa.

Järgmine projekt on juba töös?

Järgmine on arenduses, vaikselt nikerdame, loeme, harime end. See on viikingite film, August Mälgu romaani "Läänemere isandad" ainetel, millest on stsenaariumi teinud Livia Ulman ja Andris Feldmanis. See on järgmise viie aasta plaan.