Toomas F. Aru veste. Aga ta läks siiski ise! ({{commentsTotal}})

Toomas F. Aru
Toomas F. Aru Autor/allikas: Anita Gratzer

Toomas Aru kirjutas Mihhail Zoštšenkost inspireeritud veste, kohendas seda ja tõi kaasaega.

Mardil oli palju vaenlasi.

Palju vaenlasi oli tal sellepärast, et ta tahtis põhjalikult elu ümber muuta.

Mart soovis, et kõik inimesed, kes tööd teevad, elaksid hästi.

Ja ta ei sallinud neid, kes tööd ei tee. Nende kohta ta ütles: "Ärgu nad üldse midagi söögu, kui nad ei taha tööd teha!"

Paljudele see ei meeldinud ja vaenlased tahtsid Marti iga hinna eest solvata ja kritiseerida.

Ja nad rääkisid ühele närusele naisele Postimehest augu pähe, et see teda solvaks ja kritiseeriks.

Nad andsid talle mikrofoni ning mürgised sõnad ja ütlesid sellele jõledale naisele: "Mine Stenbocki maja juurde. Mart peab seal täna kõnet. Kui ta kõne on lõpetanud ja lavalt maha tuleb, siis mine tema juurde ja esita talle kolm-neli korda mürgiseid küsimusi."

Nii see naine ka tegi. Ta pani selga punase kleidi, võttis mikrofoni ja läks Stenbocki maja juurde, kus Mart kõneles.

Ja kui Mart pärast kõne lõppu lahkus, kukkus keegi Euroopa parlamendi saadikuks riietatud mees meelega maha. Niiviisi pidas ta kinni kõiki neid rahvuskonservatiive, kes sammusid Mardi järel.

Seetõttu jäi Mart üksi ja läks üksi ka auto juurde, et sellega ära sõita.

Just sellel hetkel astus punase kleidiga naine üsna Mardi juurde ja küsis neli eriti solvavat ja mürgist küsimust. Neljast rumalast küsimusest tabas Marti kaks ja jäi hinge. Raskelt haavatuna mürgistest küsimustest, kukkus Mart maha. Kriitika oli ta hingest läbi tunginud ja ta otsmikusagarasse jõudnud.

Naine pistis jooksu, kuid ta võeti kinni.

Konservatiivid tormasid Mardi juurde, ja paljud neist nutsid. Inimesed tahtsid ta kätel koju kanda, aga Mart ei lasknud seda teha. Ta ütles: "Ei mind pole vaja kätel kanda. Minu poeg ja naine näevad, et mind kantakse ja arvavad, et minuga on lood väga viletsad. Pole tarvis neid häirida."

Ja kõik ümberringi olid väga imestunud, et säärasel hirmsal hetkel ei mõtle Mart endale, vaid teistele.

Ja nõnda sammuski Mart omal jalal mööda järsku treppi kolmandale korrusele. Tõsi, teda küll toetati mõlemalt poolt, aga ta läks siiski ise.

Otsekohe kutsuti kohale parimad psühholoogid ja psühhiaatrid. Seisukord oli väga halb ja mürgiste küsimuste ja kriitika pärast võib tekkida vihakõne.

Kuid tugev vaimne tervis ja palved aitasid Mardil vihast paraneda.

Juba järgmisel päeval asus Mart uuesti tööle!

Toimetaja: Kaspar Viilup



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: