"Omaaegu, enne I maailmasõda, kui Venemaa ehitas endale uut laevastikku, siis kaks töösturit, Alfred Nobel ja Arthur Lesner Peterburis, üks ehitas diiselmootorit, teine liiniseadmeid, leppisid kokku, et hakkavad uusi allveelaevu tegema ja tasapisi uue firma nimeks saigi selline ühend Noblessner," selgitas arhitektuuriajaloolane Robert Treufeldt.

Tehas ise jõudis selle nimega olla suhteliselt vähe, sest 1915, kui käis I maailmasõda, algas sakslaste kui tolleaegsete vaenlaste vaenamise laine ja nn hurraa-patriotismi harjal nimetati tehas ümber Peetri tehaseks. "Selliseks ta jäi. Nii et Noblessneri nime kandis ta väga vähe aega, aga nii palju ta inimeste südamesse jäi, et uuel ajal, kui siia hakkas uus elu tulema, siis väga pikalt ei kõheldud, nimetati ümber. Aega see natukese võttis, aga tänapäeval me oleme kõik sellega harjunud."

Suure sõjaettevalmistuste käigus liikusid suured rahad, suured tellimused, tehti suuri plaane ja üks plaan oli uue allveetehase ehitamine. "Siia meelitati tugevaid jõude, nii majandus- kui ka insenerijõude. Tellimusi saadi enne, kui oldi üldse võimelised laevu tegema, aga laevu hakati ka kiiresti järgi tegema. Tehasehooned ehitati kiiresti."

I maailmasõja eel ja sõja enda ajal tuli aga sõjaõhkkonna kuumenemisest ja sõjast endast tulenevalt teha mitmeid ümberkorraldusi. "Osad tarned jäid katki. Enne töötasid osad asjad Venemaal mingite Saksa seadmetega, neid enam ei tulnud. Tuli leida mingi uus asendus küttele, seni tuli kivisüsi põhiliselt Inglismaalt, kust ta enam tulla ei saanud. Samal ajal toimus hindade kallinemine ja ka inimeste suur tulek. Uus suur mereväebaas, Tallinnas oli uusi sõjatehaseid teisigi peale Noblessneri. Kalamaja kasvas kõrval, tekkisid suured puitrajoonid, sest suurte tehaste töölistel oli vaja uut elamispinda," selgitas Treufeldt.

Kui esimene I maailmasõda läbi sai ja tekkis Eesti Vabariik, jäid Eesti Vabariigile sellest vanast laevatehasest suuresti ainult tühjad seinad. "1925 läkski kompleks Eesti Panga haldusesse. Tänapäeval võiks vist öelda, et pankrotimenetlusse ja siin ja seal prooviti, kuni 1935 ostis selle ära tekstiilivabrikant Oskar Kilgas. Tegi nendesse ruumidesse oma tekstiilitööstuse – paelad, sukad tehti kõik nendes ruumides. Kõik, mis jäid siia Soo tänava ja selle sadamaraudtee vahele, jäid Kilgase vabrikuteks."

Kui Nõukogude aeg uuesti tuli uuesti 1944, siis anti terve tehas tagasi sõjaväelaeva remontijatele, nii et sellest edasi tegutsesid Noblessneris peaaegu 50 aastat suuresti laevaremondid. "Natukene ka ehitati väiksemaid laevu. Poolsõjaline, ja nii nagu Nõukogude ajal ikka oli, suuresti suletud territoorium. Nii et nii paradoksaalne kui see pole, kõige lähem aeg meile ja kõige pikem aeg, aga sellest teame kõige vähem."

Kõige rohkem ongi tehasesse jätnud jälgi Nõukogude aeg. "Hiljem, kui siin oli juba sõjalaevade remonditehase mingisugused tööstustsehhid. Väiksed viited on igal pool – siin on treipink, seal on kraanajupp. Minu jaoks on see sümpaatne, et kus pole tarvis, sealt pole seda kihti ära lammutatud ja kohati üsna kenasti korda tehtud – siin näemegi mõnda konsooli, mõnda torujuppi. Tegelikult ju kenad detailid, mis ta õhkkonda väga ilusasti ilmestavad. Samas on ka üsna delikaatselt lisatud uusi kehandeid. Kokkuvõttes ütleks, et päris kenasti on sellega toime tuldud, et vanasse kehandisse on istutatud uus funktsioon."