Arvustus. Kuidas šimpansikarja jälgimine tappis noore hipi ({{commentsTotal}})

Šimpans.
Šimpans. Autor/allikas: Tallinna loomaaed

Frans de Waali populaarteadusliku teose tõlge on üks parimaid inimolemust puudutavaid raamatuid, mis viimasel ajal eesti keeles on ilmunud.

Uus raamat

Frans de Waal

Kas oleme küllalt nutikad mõistmaks, kui nutikad on loomad?
Tõlkinud Olav Renno ja Tiina Randus

Tänapäev

382 lk


Kirjastus "Tänapäev" alustas 2016. aastal sümpaatse loodusraamatute sarjaga – "Looduse lood". Selle akadeemiline raskusaste kõigub ja teemadering on päris lai. Näiteks Katharina Vestre "Esimene saladus" on tore, sadakonnale leheküljele mahtuv kerge ja ladus ülevaade inimese üsasisesest arengubioloogiast, meie ühe tuntuma folkloristi Marju Kõivupuu "Loomad eestlaste elus ja folklooris" on erinevalt teistest spetsiifiliselt kohaliku ainesega ja läbini humanitaarvaldkonda kuuluv.

Seevastu sarja nimekaimaks autoriks võib pidada Hollandi etoloogi, paljude akadeemiliste tunnustustega pärjatud USA ja Hollandi Teaduste Akadeemia liiget Frans de Waali. Ühtlasi kujutab ta midagi rahvusvahelise Aleksei Turovski taolist – hea sulega ja avarate teadmistega loodusteadusliku taustaga haritlane (YouTube'ist võib leida rea tema loenguid ja TEDx-e).

De Waali teos "Kas oleme küllalt nutikad mõistmaks, kui nutikad on loomad?" on lasteraamatulikust pealkirjast hoolimata üks viimaste aastate sügavama filosoofilise – ja pole ka liialdus öelda teoloogilise – haardega teos, mis eesti keeles ilmunud.

Marek Tamm alustab selle raamatu tutvustust nõnda: "Võimalik, et kõige olulisem ülesanne, mis inimkonnal ees seisab, on ümber mõtestada enda ja loomade (ehk laiemalt – teiste eluvormide) suhted. Tõepoolest, tänapäeval on raske leida tähtsamat küsimust kui see, kes on loom (ja sellest johtuvalt– kes on inimene?). Ehk nagu Darwin tõdes juba 1838. aastal: "See, kes mõistab paaviani, võib metafüüsikale anda enam kui Locke."" (Postimees 22. II 2019)

Kes ma olen? Kes on inimene? De Waali "Kas oleme küllalt nutikad..." on raamat neile, keda huvitavad sügavamad tasandid neile küsimustele vastuseid otsides. Lähendusastmeid saab olla mitmeid, aga ikka kipuvad peamisteks vastusteks olema päritolu, sugulusuhted ja -laadid. Kujundlikult võib öelda, et de Waal asub ilmaliku ajastu teoloogia eesliinil, ta kuulub paradigmasse, kus mütoloogiline loomislugu on asendunud üha suuremal määral evolutsioonilise kujunemislooga. Ütlen üha suuremal määral, sest see protsess pole ei hüppeline, pole lõpule jõudnud ja ammugi mitte valdav. Isegi paljudes akdameemilisemates ringkondades on valdavaks ikka mingi neokreatsionistlik maailmavaade. Selle peletisliku mõiste loob Frans de Waal selles samas raamatus. Neokreatsionism "seisneb selles, et see tunnistab evolutsiooni, ent ainult poolenisti. Selle keskne tõekspidamine on, et põlvneme ahvidest küll keha, aga mitte mõistuse poolest. Otsesõnu välja ütlemata eeldab see, et evolutsioon seiskus inimpea juures. See idee on jäänud valdavaks paljudes sotsiaalteadustes, filosoofias ja humanitaarteadustes" (lk 146).

Rahvusvahelise aimemenuki autor Yuval Noah Harari kirjutab samast äratundmisest lähtuvalt hittteoses "Sapiens. Inimkonna lühiajalugu" (Imeline Teadus 2017): "Näib, et inimese käitumise määravad ära pigem hormoonid, geenid ja sünapsid, kui vaba tahe – ehk need samad jõud, mis määravad ära ka šimpanside, huntide ja sipelgate käitumise. Meie õigus- ja poliitilised süsteemid üritavad selliseid ebamugavaid tõdesid üldiselt kalevi alla peita. Siiski oleks aeg otse küsida, kui kaua suudame me hoida püsti seina, mis eraldab bioloogiat õigusest ja politoloogiast" (lk 308). Olgu veel öeldud, et Harari ei tegele siin mingi pimeda determinismi jutlustamise või inimese masinlikustamisega, vaid pigem – ja eriti selge ja metoodiline on ses asjas de Waal – teiste liikide hingestamisega, inimesestamisega.

Viimast ei tasu segi ajada pimeda antropotsentrismiga, see tähendab teatud eeldusliku pimedusega, mille puuduste paljastamisele kulutab de Waal ohtralt energiat. Ta toob ridamisi näited, mis on konstrueeritud teadvustamata eeldusel, et katseloom on nagu inimene (näiteks antakse haaramisvõimet eeldav ülesanne loomale, kel puudub haaramisvõimeline jäsegi, tehakse peegeltesti elevandile nii suure peegliga, mis on paras inimesele jne).

"Keerukas eesmärk on leida katsemoodused, mis sobiksid looma iseloomu, huvide, kehaehituse ja tajuvõimetega. Kui satume silmitsi negatiivsete tulemustega, peame pöörama täit tähelepanu erinevusele motivatsiooni ja tähelepanuvõime vahel. Põrkasime selle probleemi otsa, kui uurisime näotuvastamist šimpansite juures. Tol ajal oli teadus kuulutanud inimese ainulaadseks, kuna olime nägude eristamises hulga osavamad kui mis tahes teised primaadid. Mitte kedagi ei näinud häirivat tõsiasi, et teisi primaate on kontrollitud enamasti pigem inimnägude kui nende liigikaaslaste nägude põhjal". (lk 27).

De Waal ütleb, et antropoeitus (antrophodenial) on samasugune viga nagu antropotsentrismgi ja "meie terminoloogia peaks austama ilmseid evolutsioonilisi seoseid" (lk 36).

De Waal lähtub arusaamast, et inimlikkus – mida iganes selle sisuks me ka ei pea – ei saanud tekkida hüppega ja eikusagilt, meie tunnetus, me psüühika, sotsiaalsed tungid ja kõik muu on sama evolutsiooniline nagu meie väliselt vaadeldav keha. Ning samal moel kannab endas kaasa evolutsioonivanust ülesehituslikku ja funktsionaalset mälu.

Õigupoolest on de Waal päris edukalt juba lammutanud seina, "mis eraldab bioloogiat õigusest ja politoloogiast" ja seda juba aastal 1982 ilmunud raamatuga "Šimpanside poliitika", kus ta kirjeldas šimpanste võimusuhetest ja seksuaalkäitumisest. Talle enesele üllatuslikult osutus raamat väga menukaks ja mitte ainult kaasprimatoloogide hulgas, vaid see tõlgiti paljudesse keeltesse ja näiteks USA esindajatekoja spiiker pani selle värsketele kongresmenidele mõeldud soovitusliku kirjanduse nimistusse. Raamatu sünnilugu väärib siin autori enese sõnadega edasi andmist.

"Kui ma 1975. aastal hakkasin Burgersi loomaaias vaatlema maailma suurimat šimpansikolooniat, polnud mul aimugi, et töötan selle liigiga terve oma elu. Puust taburetil istudes ja metsase saarel umbkaudu 10000 tundi primaate vaadeldes polnud mul ühtlasi aimu, et sellist luksust ei naudi ma enam kunagi. Samuti ei teadnud ma, et mul tekib huvi võimusuhete vastu. Neil päevil olid üliõpilased veendunud riigivastased ja mul olid selle tõendamiseks õlgadeni juuksed. Me pidasime ambitsioonikust naeruväärseks ja võimu kurjuseks. Minu šimpansivaatlused aga pand mind kahtlema idees, et hierarhia on on vaid kultuuriline institutsioon, sotsialiseerumise tagajärg, nähtus, mille saaks iga hetk minema pühkida. Näis, et see on siiski sügavamalt pärit. Mul polnud mingeid raskusi leida samu tendentse ka kõige hipilikumatest organisatsioonidest. Reeglina juhtisid neid noored mehed, kes õrritasid võimu ja jutlustasid võrdsust, kuid neile polnud mingi probleem teisi käsutada ning kamraadide pruute üle lüüa. /.../

Minu täheldatud sotsiaalsete manöövrite mõistmisel bioloogiateemalisest kirjandusest kasu ei olnud, seepärast pöördusin Niccolò Machiavelli poole."(lk 197-198)

Machiavelli 400 aastat tagasi kirjutatud tähelepanekud võimumängudest inimeste vahel osutusid šimpansite juures väga tabavateks. Machiavelli "Valitseja" osutus ootamatult heaks abimeheks "tõlgendamaks šimpanside metsasaarel nähtut, ehkki olen üsna kindel, et Firenze filosoof ei näinud oma ideedele ette säärast rakendust.

Šimpanside seas on hierarhia kõikjal. Kui toome väljast tuppa kaks emast – nagu katsete puhul ikka tehakse –, on üks valmis ülesandega pihta hakkama, teine aga passib eemal. Teine emane ei kipu preemiat haarama ega puutugi mõistatusekasti, arvutit ega üldse midagi, mida kasutame. Ta võib olla sama agar kui teinegi, kuid ta on "ülema" suhtes aupaklik. Nende vahel eile pinget ega vaenulikkust ning väljas rühmas võivad olla nad parimad sõbrad. Aga üks emane lihtsalt on teisest üle. Isaste seas seevastu käib võim pidevalt käest kätte. Liikumise aluseks ei ole vanus ega ükski muu omadus, vaid selle eest tuleb võidelda ja seda tuleb konkurentide eest kiivalt kaitsta."(lk 198-199).

Loomulikult ei saa me šimpanse jälgides avastada, "milline on inimene tegelikult". Mitte ühegi liigiga võrreldes ei saa (tuvastatud nähtus võib ju olla ka liigispetsiifiline erinevus), küll aga saab tähelepanelikult jälgides ja uurides tuletada üldisemaid seaduspärasusi, mis heidavad valgust ka meie olemusele. Kus juures tegu ei pea sugugi olema evoutsioonilise lähisugulusega, tähendab sellega, et põlvnetakse ühisest eellasest ja ollakse säilitanud eneses mingi sama tunnuse. Analoogiad võivad tekkida kui erinevad loomad arenevad teineteisest sõltumatult samas suunas (seda nimetatakse konvergentseks evolutsiooniks). Näiteks nägude äratundmise võime herilastel ja primaatidel tekkis teineteisest sõltumatult ja põhineb vajadusel tuvastada rühmakaaslasi (lk 92).

De Waali miinimumnõue uurijale on lihtasti sõnastatav, aga sageli raskelt teostatav: "Minu arvates peaks igaüks, kes kavatseb korraldada katseid loomade tunnetuse alal, esmalt veetma paar tuhat tundi jälgides liigi spontaanset käitumist." (lk 74). See on parim vahend igasuguste stereotüüpsete eelarvamuste vastu, millega inimese kujutlus loomadest – eriti tänapäeva linnastunud maailmas – on raskelt üle koormatud. See on see mõtlemisega piirduja laisk sõgedus, mida Uku Masing iseloomustas kui katset kärbse mõistest tuletada selle jalgade arvu.

Kas pole näiteks kurisoosne, et praegugi ülipopulaarne ja laialt tuntud aktiivselt publitseeriv filosoof Peter Singer peab vajalikuks ühes oma tuntumas teoses "Loomade vabastamine" (Animal Liberation, 1975) pikalt tõestada, et ka loomad tunnevad valu ja kannatavad. Muide, eelmisel suvel kohtasin Anne kanali ääres õngitsevaid poisikesi, kellele nende kalastusõpetaja (!) oli öelnud, et kalad ei tunne valu. Miska nad lihtsalt lõbustasid end sellega, et koukisid kalu konksuga veest ja loopsid siis puruks kistud suuga tagasi.

Kui üldised inimõigused on ilmalikustuva kristluse kaunimaid õisi, siis sõna otseses mõttes tööstuslikuks paisutatud sadism teiste liikide suhtes on selle inimerilisuse religiooni üks kõige võikamaid moraalseid tagajärgi.

Milan Kundera lakoonilises sõnastuses: "Inimkonna tõeline moraalne eksam, see kõige põhilisem (mis on paigutatud nii sügavale, et meie nägemisvõime sinna ei ulatu) seisneb tema suhtumises nendesse, kes on antud tema meelevalla alla: loomadesse. Ja siin on inimest tabanud täielik krahh, nii põhjalik, et just sellest tulenevad kõik ülejäänud.

Üks mullikas lähenes Terezale, jäi seisma ja vahtis teda kaua oma pruunide silmadega. Tereza tundis teda. Kutsus teda Marketaks. Meeleldi oleks ta nimed andnud oma kõikidele mullikatele, kuid ei suutnud. Neid oli liiga palju. Kunagi ammu, kindlasti veel enne neljakümnendaid aastaid, olid kõikidel lehmadel selles külas siin nimed olnud. (Ja kuna nimi on hinge tähiseks, siis võin ma ütelda, et Descartes'ist hoolimata oli neil hing.) Aga siis tehti küladest suur kooperatiivne vabrik ja lehmad elasid ära kogu oma elu kahel ruutmeetril lehmalaudas. Sellest ajast peale pole neil enam nimesid ja neist on saanud "machinae animatae." Maailm on andnud õiguse Descartes'ile." (Olemise talumatu kergus, Monokkel 1992, lk 175)

Neis paaris toodud lõigus on ehk kõige paremini välja joonistatud kõnealuse teose teoloogiline aspekt, see, kuidas ilmalik moraal on läinud end ületava kaastunde teed (umbes nõnda nagu seda on kujutanud Dostojevski oma romaanide jeesuslikes protagonistides), samas kui kiriklik fundamentalism üritab tänapäevak üha ägenevas vanatestamentlikkuses kogu pühaduse püksi ära mahutada.

De Waali teose sobivaks täiendajaks on samas sarjas ilmunud Karsten Brensingi "Loomade mõistatus", mis on de Waali teosega üsna kongeniaalne, kuid sõltuvalt erialaspetsiifikast (Brensing on saksa merebioloog) just hästi täiendav. Eriti, mis puudutab näiteid. See on samuti väga hea raamat, mida kindlasti soovitan. Kuna nad mõlemad on teadlased, siis moraalne mõõde on nende teostes siiski kõrvalteemaks (kuid kaheldamatult olemas).

De Waal räägib, et pärast loengut tullakse vahel tema juurde ja küsitakse: "Aga mida siis ikkagi tähendab olla inimene?".

"Lause alustamine aga-ga on kõnekas, kuna lükkab kõrvale kõik sarnasused, et jõuda ülitähtsa küsimuseni ehk mis siis meid eristab. Tavaliselt kasutan vastamiseks jäämäe metafoori, mille kohaselt on meie ja meie primaatidest sugulaste vahel suur hulk tunetuslikke, emotsionaalseid ja käitumuslikke sarnasusi. Ent sel jäämäel on ka tipp, mis hõlmab mitut tosinat erinevust. Loodusteadlased püüavad haarata kogu jäämäge, samas kui ülejäänud akadeemiline ringkond rahuldub tipu vahtimisega.

Läänes ollakse sellest tipust ammuaegu ja lõpatult lummatud. Meie ainulaadsuse tunnuseid peetakse alati positiivseteks, isegi õilsateks, ehkki poleks raske leida nende sest ka mõningaid ebameeldivaid. Me otsime alati ühte suurt erinevust, olgu selleks vastanduvad pöidlad, koostöövõime, huumorimeel, ehe altruism, seksuaalne orgasm, kõne või kõri ehitus." (lk 149-150)

No siin üldistab de Waal muidugi pisut liiga kärsitult. Kardan, et ta peaks seda "ülejäänud akadeemilist ringkonda" enne paar tuhat tundi nende spontaanses käitumises jälgima (seda on teinud näiteks teadmissotsioloogid Bruno Latour ja Steve Woolgar, kes juhtumisi just nimelt sama hoiaku mis de Waal st jälgisid laboris askeldavaid teadlsi nende spontaanses ja loomulikus käitumses. Tulemusid sarnanesid märkimisväärselt de Waali ja Machiavelli omadele, kujundlikult: laboris töötavat teadlasi ja šimpanse eristab omavehelises suhtluses peamiselt kittel.).

Ometi tabab de Waali kärsitu üldistus paljuski märki. Selle on akadeemiliselt korrektseks, tsitaatide ja viidetega varustatuks formuleerinud Tartu Ülikoolis sellesisulise doktoritöö kaitsnud Silver Rattasepp ("The Human Mirror: A Critique of the Philosophical Discourse on Animals from the Position of Multispecies Semiotics" ehk siis maakeeli "Inimese peegel: filosoofilise loomadiskursuse kriitiline analüüs paljuliigilise semiootika positsioonilt", TÜ 2018).

Kui peaksin soovitama raamatuid inimloomuse tundmaõppimiseks, siis viimasel ajal ilmunuist soovitaks just nimelt Frans de Waali, Brensingit ja Harari teost "Homo sapiens. Inimkonna lühiajalugu" (Harari hilisemad teosed on üksjagu nõrgemad, aga seda käitletava ainese tõttu). Inimloomust on aga kasulik tunda. Mitte ainult seetõttu, et "Poliitikas ei tuleks lähtuda mitte inimmõistusest, vaid inimloomusest, millest mõistus moodustab vaid ühe ja kaugeltki mitte suurima osa" (Edmund Burke), vaid ka seetõttu, et oleme ise inimesed ja meie lähedased on inimesed. Näiteks inimbeebil, nagu paljudel teisel imetajabeebidel on kandmisrefleks (Karsten Brensing,"Loomade mõistatus" lk 49): "Refleks vallandub enamikul imetajatest ja võimaldab vanematel pojad kiiresti kindlasse kohta viia. Teadmiseks kõigile isadele ja emadele, kes langevad meeleheitesse, kui nende beebi, kes kätel kandmise ajal on täiesti rahulik, hakkab uuesti nutma, kui ta voodisse panna: see on tal täiesti loomulik, sest kandmisrefleks enam ei vallandu.

Tegelikult võib ka kätel kandmisest loobuda, sest selle probleemi põhjust – nälga, janu või täistehtud mähet – see ei kõrvalda. Oleme ju kõik lihtsalt väikesed loomakesed." 

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: