Ilmar Raag tunnistas, et François Ozoni tunneb ta isegi isiklikult. "Mul oli selline võimalus ülikooli ajal töötada François Ozoni esimeste lühifilmide peal ja ma natuke nägin, mis mees ta on." See, mis mees ta on, tulebki aga tema sõnul Ozoni uuest filmist "Jumalale tänu" / "Grâce à Dieu" väga hästi välja.

"Kriitikud on öelnud, et see film on natukene tõsisem. Tõsine on tema puhul muidugi võib-olla vale sõna, aga kui ta varasemates filmides on väga palju mänginud vormiga ja teinud mõnikord stiili stiili pärast, mida talle on ka ette heidetud, siis see film just on rohkem ankurdunud reaalsusesse."

"Mulle tundus, et see film on ka midagi sellist, mis on talle endale mingil moel väga oluline. Miks? Sellepärast, et tema on just pärit sellisest prantsuse hästielavast kodanlase klassist. Alati hästi stiilne, väga haritud, mõtleb niimoodi nagu teab ja samal ajal on selle pinna taga väga palju probleeme," lisas Raag.

"Jumalale tänu" räägib Raagi sõnul väga päevakajaliselt Prantsuse versiooni nendest skandaalidest, mis on puhkenud üle kogu maailma – Ameerikas, Iirimaal, Itaalias jne –, kuidas katoliku preestrite seas on olnud pedofiile ja kuidas ka katoliku kirik on läbi aegade üritanud seda skandaali varjata. "Ka Prantsusmaal tuli suhteliselt hiljuti üks skandaal niimoodi päevavalgele ja selle tagajärgedega alles tegeldakse. See film on just nagu kommentaar praegu käivale skandaalile Prantsusmaal."

"Ta räägib nendest meestest, kes sattusid selle pedofiilist preestri ohvriks 80. aastatel, ja seejärel möödus 20 ja üle selle enne, kui need mehed julgesid rääkima hakata. Ma arvan, et see nende kõnelema hakkamine oli ka seotud sellega, et samad protsessid toimusid ju ka Ameerikas. On ju ka Oscari võitnud film "Päevavalgele" / "Spotlight", mis räägib enam-vähem samast teemast. Ühel hetkel see vimm plahvatab sealt paisu tagant."

Raagi usub, et Ozon ei oleks Ozon, kui ta ei suudaks filmis leida mingisugust oma vaatenurka. "Kui see lugu oleks ainult ühe fakti paljastamine, siis see film on juba tehtud. Seda tema ei peaks tegema. Ta läheb omamoodi sügavamale, märkis Raag. "Ta jutustabki korraga kolme lugu, aga need lood on sellesse filmi pandud niimoodi, et sa hakkad justkui ühte filmi vaatama, siis järsku siseneb sinna üks mees ja kaamera läheb temaga kaasa ning järsku on meil teine peategelane ning mõne aja pärast veel kolmas. Ehkki need eelmised tulevad aeg-ajalt läbi ja sa ei saa aru, kas sa vaatad ühe inimese lugu või vaatad siiski ühe nähtuse lugu. See viimane on ilmselt õige vastus."

Raag märkis, et katoliku kiriku ründamine ei ole prantsuse kultuuris midagi uut. "Seal on ajalooliselt olnud suured debatid, diskussioonid. [Prantsuse valgustusaja kirjanik] Voltaire – kiriku vastu, [Prantsuse (näite)kirjanik] Émile Zola – kiriku vastu. Filmimaailmas Luis Buñuel – küll hispaanlane, aga emigreerinud Prantsusmaale – mitu filmi järjest ründas ja naeruvääristas katoliku kirikut. Samal ajal on Prantsusmaa Lääne-Euroopa riikidest üks ilmalikuimaid riike, sest riik ja kirik lahutati 20. sajandi alguses ära ja iseenesest kirikul ei ole seda võimu, mida pidada niivõrd tohutuks, et seda on vaja iga hinna eest rünnata."

Ta tõdes, et katoliku kiriku ründamisega üheaegselt püüavad tegelased usklikkust või usku jumalasse ka alles jätta. "Seal filmis on väga tähelepanuväärne koht, kus üks peategelane tuleb koju ja ta saab aru, et kogu see kampaania on talle väga palju maksma läinud. Ta on omamoodi tühjaks pigistatud, ja siis tuleb tema peaaegu täiskasvanud poeg kusagilt öiselt peolt ja küsib, et "Isa, kas sa usud veel jumalasse?" Isa jääb mõttesse, ja selle koha peal on lõige, Ozon ei anna seda vastust. Ega me ei tea, sest me teame, et mõned teised, kes olid 20–30 aastat tagasi skaudid, et need enam ei usu," lisas Raag.