Arvustus. Kiriku armukesed ({{commentsTotal}})

"Jumalale tänu" ("Grâce à Dieu") Autor/allikas: outnow.ch

Uus film kinolevis
"Jumalale tänu" ("Grâce à Dieu")
Režissöör: François Ozon
Osades: Melvil Poupaud, Denis Ménochet,Swann Arlaud, Eric Caravaca jpt.

François Ozon, kellele meeldib oma filmides käsitleda inimese seksuaalsust, on taaskord valmis saanud uue teose – sel korral on luubi all katoliku kirik ja süsteem, mis võimaldab lapsepilastamist. Linateose alguses on öeldud, et kõik väljamõeldud sündmused põhinevad tõsielulistel faktidel, siiski tasub meeles pidada, et tegu pole dokumentaalfilmiga. 

Teema on väga sarnane filmiga "Päevavalgele" ("Spotlight"), kus ajakirjanikud saavad jälile katoliku kiriku preestrite tegudele. Kui eelmainitud teose keskmeks on ajakirjanikud ja nende püüdlused kuritegusid avalikkuse ette tuua, siis Ozon avab teema läbi ohvrite jutustuste. Filmi keskmeks saab ühendus, kus kohtuvad mehed, kes on kõik lapsena pilastatud ühe ja sama preestri – isa Preynat – poolt. Koos võetakse ette kohtutee kirikuga ning korraldatakse õhtusööke, kus arutatakse, kuidas probleemile tähelepanu tõmmata.

"Jumalale tänu" algab ühe perekonna tegemistega ja on esialgu vaid ühe mehe lugu, teose arenedes tuleb aga ohvreid ja juhtumeid aina juurde. Kõigi läbielamised on sarnased, kuid siiski väga erinevad. Tegelane on tavaliselt 9-11 aastane ning preester leiab võimaluse, kuidas temaga segamatult kahekesi jääda. Laps tunneb algul uhkust, et on pälvinud nii tähtsa inimese tähelepanu, hiljem on tal aga häbi. Samamoodi on häbi ka lastevanematel, kes kõigele vaatamata ei võta midagi ette. Nende lastevanemate – kes ka otsustavad piiskopi juhtunust teavitada – püüdlused jooksevad liiva, sest ringkaitse on tugev.

Tegelaste toimetulek juhtunuga on erinev. Mõni suudab eluga edasi minna, luua hästi toimiva perekonna ning jätkab igal nädalal kirikus käimist. Teine aga kannatab tervisekahjustuste all (nii psühholoogilised kui ka füüsilised), on võimetu oma emotsioone kontrollima ega suuda luua püsisuhteid. Üks tegelane kirjeldab oma elu: "Voodis oleme alati kolmekesi - mina, mu naine ja isa Preynat."

"Jumalale tänu" ("Grâce à Dieu") Autor/allikas: outnow.ch

Möödunud aastal linastus kinodes Ozoni film "Teine armuke", peategelaseks naine, kes astub suhtesse oma terapeudi ja tema kaksikvennaga. Kaamerasilm on tunnistajaks igale vahekorrale ja näitab ehk rohkemgi, kui siiani sünnis oli – näiteks filmi algus, kus kaamera viib läbi günekoloogilist kontrolli. Sellega võrreldes on "Jumalale tänu" väga delikaatne ja ka vaataja tundeid arvestav.

Ozon käsitleb teemat meisterlikult, kaldumata liialdustesse või emotsioonitulva. Vaatajale ei näidata mitte preestri tegusid, nendele tehakse vaid visuaalseid vihjed. Teos avaneb läbi meeste ühise teavitustöö ja lapsepõlvetrauma tõsiste tagajärgede portreteerimise – ainuüksi ajalehest preestri pildi nägemine vallandab epilepsiahoo. Tasakaaluks tõsisele kirjutab Ozon sisse koomilisi tegelasi ja humoorikaid dialooge, mis teeb üle kahe tunni kestva filmi põnevaks ning hoiab vaataja tähelepanu viimase minutini.

Kui jätkata võrdlust "Teise armukesega", siis viimati mainitud teos on fantaasiaküllane ja kohati on isegi raske eristada tegelase ulmasid reaalsusest, siis filmis "Jumalale tänu" on raske reaalsusest üles leida fiktsiooni - kõik jutustatavad lood on justkui elust maha kirjutatud, ainult nimed on muudetud.

"Jumalale tänu" ("Grâce à Dieu") Autor/allikas: outnow.ch

Olgugi, et terve teos on üles ehitatud isa Preynat'le, on suurem eesmärk teadvustada ja kritiseerida kiriku teguviisi ja silma kinni pigistamist pilastamisjuhtumite suhtes. Tihti on kirik teadlik, kuid ette ei võeta midagi – ka siis kui preester ise tunnistab, et tal on probleeme, saadetakse ta lastelaagrit juhendama, justkui tahtlikult "soodsaid" olukordi tekitades. Ohvritel aga soovitatakse andestada ja nii enese sees rahu leida.

Võib aimata, et Ozon võtab filmi missiooni kokku järgmises lauses: "Me peame jätma sama tugeva jälje nagu Auschwitzi laager." Tegema piisavalt teavitustööd, et enam ei oleks võimalik probleemilt pilku ära pöörata ja seda kalevi alla peita.

Eesti inimese elu kirik nii palju ei juhi, aga siiski on filmis tõstatatud teema ka meil oluline. Väikese Eesti kohta on ligi 500 teadaolevat lastevastaste seksuaalkuritegude juhtumit (Egon Veermäe intervjuus ERR-le 12.09.2018). Analoogselt filmile on tegelikult lapse ümberkaudsed asjast teadlikud, kuid otsustatakse pere rahu huvides asjast vaikida. Eesti Päevalehes ilmus möödunud aasta mais intervjuu lastemaja juhatajaga, kes kirjeldas neid kurbasid lugusid, kuidas kuritarvitajateks on lapse lähedased – onud, isad, harva ka emad –, teised pereliikmed vaikides juures.

Siinkohal võiks mõelda, kas süüdi on ainult see inimene, kes teo toime paneb, või ka see, kes teost teadlik ja mitte midagi tehes selleks vaikiva nõusoleku annab?

Toimetaja: Kaspar Viilup



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: