Võiks mõne ebaõnnestunud nalja visata.

Näiteks kuidas ei julge ebaõnnestunud nalja visata. Sest Priit Pärn olla tegelenud poksiga, Ilmar Tomuski "Pöörasest puhkusest Parakatkul" võime leida vihje, et Keeleinspektsiooni ontlikku ülemat valdab augusti teisel päeval äraütlemata kirg triibuline maika ja triibukarva barett ülle vedada ning siirduda lähimat purskkaevu otsima. Ära parem sihukestega tüli otsi, on ju.

Kuid enamik nalju ebaõnnestub niigi, nii et mis siin ikka pingutada.

Hea küll nüüd keerutada.

Ep tea, kas Ilmar Tomusk on varem oma raamatule eessõna kirjutanud. Seni on ta ikka mauh peale hakanud, olgu siis tegu universumi saladuste ülesleidmisega või mõne lihtsama kuritööga. Eessõnad on ülepea imelikud. Kui on vaja minna eksamile, kus võivad teemaks tulla klassikud, keda lugeda on eksamite eas võimatu, siis väga abiks. Tead, millest jutt ja eksamineerija teab kah, et vähemalt oled sina raamatut näinud. Muidu on eessõna üks kahtlane asi. Nagu Tiit Hennoste kunagi hoiatas: kui sina arvad, et pead seletama, miks seda juttu üldse kirjutad, siis ehk polegi vaja seda kirjutada.

Siin on eessõna aga õigel kohal. Pealegi on see lühike, selge, eksamile minekuks täiesti kasutu, kohe jääte vahele, kui raamat ise lugemata.

Kaege, üllatuslikult siin raamatut või, täpsemalt, lugu õieti polegi. Ehk siis nii tavaline-olmeline, et ütle või möh. Noor pere ehitab endale uue kodu, peab soolaleivapeo, elab tavalist elu, käib poes ja tööl, kasvatab kahte last, suurem vahel jonnib, kogu moos. Et lugu siin ümber jutustatud, ei tee mingit kahju.

Siin on tähtis miskit muud. Selline ununema kippuv igapäevane tarvik nagu eesti keel.

Mida te kõik arvate end oskavat, aga paljud teist isegi ei tea ega ole kunagi mõelnudki, kas ikka on nii. Tont kõigega, paljud isegi ei tea, et nad ei tea, et nad lasevad emakeelt valesti ja vägisti.

See viimane sõna on vigane, neh, aga meelega, ühest tegusõnast välja väänatud. Tõesti, kui võtta ette, kuis eesti keelt vägistatakse kõigi "maršruutide", "kellegil" ja muu sellise mögaga, võiks ekraanidel ja eetrites sihukese puhastuse ette võtta, et. Mitte mingi tobeda poliitilise kallutatuse pärast – see on alati kaheldav – aga just: ei tea, et ta ei tea, et ta ei oska eesti keelt. Uhh. Näe, kui tigedaks võiv täiesti kogemata minna.

Dr. Tomusk hoiatab ette: kohe läheb keelemänguks. Isegi pooleterafiloloog – nagu teie alandlik – jagab ühtteist ära ja satub vaimustusse. Üksi "kõrvalise" kõrval "ninalise" ja "keelelise" mängu vedamine teeb olemise juhheiks. Õnnelikul kombel läheb edasi ainult hullemaks. Sõna-sõnalt soolaleivapidu, mõelge ja püüdke ära mõistatada, mida see tähendab. Või samamoodi täidetud käsklus "tõuse üles", mis majja kõvasti nalja ja jama toob.

Jäägu miskit üllatuseks, te ei kahetse, kui vähegi eesti keel tuttav juhtub olema.

Lisatagu siia veel Priit Pärn oma pildistikuga. Tuleb kahtlustada, et rohkesti pärjatud filmitegija hinges on kogu aeg peidus olnud filoloog, mis ju kreeka keeli sõnasõpra tähendab. Kes ei oska homse ilma kohta öelda "kahesajab" või hüüda "Ohoo! Värske Onu!", muidugi pole klassiku varasemate keeleuurimustega tuttav – parandatagu viga kohe, te pimedusega löödud!

Mis maksavad üksi raamatus sisalduvad lauamängud, võrdõiguslikult emale ja isale, kus võib olla pinnuks silmas, pühkida jalgadelt tolmu, minna liimist lahti, laiale teele. Ja peatus on ratsanikule sügav puue, arvab ühel pildil üks, kellele teine sama filoloogiliselt kohe vastu vaidleb.

Mõni ime, et meie keelt keeruliseks peetakse. Tõlkida seda raamatut poleks vist kerge, kui üldse võimalik. Proovige venelasele ära seletada, misasi on kodu, mis maja, mis muld, mis maa. Indoeruooplased... ei oska eesti keelt.