Keelesäuts. Pikemalt või lühemalt?

Tänase jutu ajend on kiri, mille hiljuti sain. Saatja küsib, et mida ma arvan sellest, kui näiteks sõna "lehmi" asemel öeldakse "lehmasid" ja nii edasi. Kirjutaja peab seda eesti keele lihtsustamiseks, meie keele omapära kadumiseks. "Kohati tundub, et kardetakse öelda koeri, metsi ja teisi sarnaseid sõnu," muretseb kirja saatja.
Midagi pole ju valesti, "lehmasid" on õige. Õige on ka lause, mille äsja leidsin, et Eesti suurim bussihange äratab kahtluseid. Kuigi see "kahtluseid" on mulle ja paljudele varasematel aegadel õppinuile vastukarva, on see on nüüd lubatud.
Aga tagasi kirja saatja juurde. Ma saan aru, millest ta puudust tunneb. Ka mina olen märganud, et me oleme unustamas lühikest mitmust ja varjume turvaliselt pika mitmuse taha. Siis ei eksi. Aga keele sära mõttes oleks ikka väga tore kuulda ka lühikest mitmust. Lehmi, metsi, kelli, tühje, aegu, huve, maju jne.
Lühikese mitmuse osastava vormi leiab muidugi ÕS-ist, aga eks see nõuab otsimist. Ja lõpuks: ise olen märganud end igatsemas vahel ka lühikest ülivõrret, mida ka üha harvem kuulda või lugeda saab. Kõige eestilikuma asemel eestilikem. Ka rikkalikem, olulisim jne. Vahel harvagi.
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: Vikerraadio