Arvustus. Kummitusmaa Jaik ({{commentsTotal}})

Juhan Jaik
Juhan Jaik Autor/allikas: Võrumaa Keskraamatukogu

Uus raamat

Juhan Jaik

"Tundmata palu"

Koostanud Lauri Sommer

Kaarnakivi selts

Kui Valner Valme küsis detsembris ERRi kultuuriportaali aastalõpu kirjandusülevaate jaoks loetud eestikeelsete raamatute aasta lemmikute nimistut, siis vastasin, et ma pole sel aastal ühtegi eestikeelset raamatut lugenud. Sain teada, et on veel minuvanuseid (33) kirjanikke, kes seda teinud pole. Tegu polnud teadliku otsuse või tahtmisega. Lihtsalt läks nii, et lugeda oli inglise keeles palju huvitavamaid asju.

Peale Valneri kirja märkasin kultuuriportaalis uudist Juhan Jaigi "Tundmata paladest". Maagiline realism on südamelähedane teema. Samuti kõlab see huvitavalt, lisades tihti morni argikirjandusse midagi eriskummalist. Eriskummalisus on jällegi huvitav. Uudis tekitas huvi ja siin ma nüüd siis olen, tõmmates endale jällegi kaela väikest pahandust. Pahanduse potentsiaal seisneb selles, et ma pole viimasel ajal palju arvustusi kirjutanud, kuid seda ka põhjusega, et need on paljude jaoks liiga teravaks osutnud (ja see võib olla veel päris leebe väljend). Kui elavaid arvustada on ohtlik, siis saab seda teha paremini ehk surnutega. Eesti kirjanduse minevik on minu jaoks täis tundmatuid nimesid ja ma olen alati valmis avastama põnevaid, kuid aja hämarusse vajunud tunnustamata autoreid.

Jaik kirjutas ajakirjanikuna ka lühilugusid, mis on pandud raamatu etteotsa ja neid võib mingis mõttes tõesti maagiliseks realismiks pidada. Pigem kalduvad need pärimuse ja muinasjutu kanti, mitte Borgese pärusmaale. Need toimuvad sajandeid tagasi, kui maa hõredalt asustatud oli ja hunt võis su külavaheteel kergelt maha murda. "Ohemäe jahimehed" jutustab meestest, kes tahavad loodust hävitada ja sellele kätte maksta. Lugu on lausa gootilikult sünge, kus inimene elab loodusega alalises konfliktis. Selline motiiv kordub Jaigi lugudes tihedalt: elus äpardunud mees tunneb häbi ning maskuliinsus nõuab raevukat, hüsteerilist kättemaksu. Ükskõik kellele. Tolles loos on süüdi kogu mets ja loodus, kes end küttidele kätte ei anna. Unistatakse metsa maharaiumisest, selle põletamisest, totaalsest hävitamisest. Üsna morbiidne ja masendav looke.

Maagilise realismi pähe on üritatud müüa ka lihtsat eestlaslikku harimatust ja ebausku: nõidade ja libahuntide hirm läbib pea kõiki lugusid. Pikapeale tekkis küsimus, kas Jaik parodeerib ja mõnitab vanade eestlase juhmakust või kirjeldab siiralt meeleolusid, mis veel tema eluea jooksul vanemas generatsioonis avalikult valitsemas olid. Küla on loll ja juhm, täis oma elupaigast mitte kunag reisule lahkunud mehi ja naisi, kelle lõbusaimaks meelelahutuseks on rääkida lorajutte ja jälgida rukki kasvu. Sageli paisub tegelaste juhmus Kivirähu "Ussisõnade" kõrgustesse, kus viimases küll mõisaaegseid inimesi parodeeritud, kuid siinkohal ei oska öelda, kas Jaik on tõsine või mitte. Loodusrahvast neil lehtedel näha pole. Talurahvas pole loodusega sõber ja asjatundja, vaid võõristab seda ja üritab primitiivsetel viisidel seda mõista. Tegu pole harmoonilise liidu, vaid foobiaga looduse ees.

"Kõllaku küla katastroof" on ehk kogumiku lustakamaid jutte puhtalt selle ülevõlli morbiidsuse ja absurdi tõttu. Lugu meenutab selgelt Aarne Rubeni suurepärase teose "Nõiaprotsessid Eestis" toone, kus ikaldusi ning loomade seletamatut suremist põhjendatakse lõpuks nõidusega ning massihüsteeria võib alata. Lõpuks põletatakse mustlaste ausõna peale maha üks kõrts ning maha lastakse nõiaks peetud kõrtsmik. Kristliku maailmavaate viljad väljenduvad ignorantsuses pidevalt ja viivad tihti vägivallani: kõikjal valitseb vana hea Saatan ning kiriklik ilmavaade asendab oma peaga mõtlemist ja loogikat. Need talupojad on tuhmid, nii et viimaks jääbki soov, et hundid nad murravad: nende elud on täis armetust, suletud külaühiskonna pelge ja vimma.

Kui jahimeesteloos tasutakse kätte loodusele, siis hiljem saab oma koosa ka naissugu loos "Võõras mees öös". Jällegi ei tea, kas Jaik mõtleb seda õpetliku loona inimese väiklasest loomusest või esitab ta tõesti tollast mehe stereotüüpi oma täies ilus. See jääbki lugedes kripeldama: on see paroodia või tollane reaalsus, mis naiivselt kirja pandud? Mehe ego on habras. See kõlab ka hilisemates palades, kuid kätte tahetakse maksta kõigile. Vimm pöördub ka naabrimeeste pihta. Kohe, kui mehe ego saab haavata, peab ta millelegi või kellelegi kätega kallale tungima.

Jaigilt tulvab ka maailmaränduri hõngu, kuid läbi külamehe silme. See on lihtsa mehe pilk, kes üritab lugusid põnevamaks teha kaugete kohtade mainimisega oma lühilugudes, kui ka raamatu teises pooles Itaalias jalutamisega. Välismaa kirjeldused on pealiskaudsed, kuna ta ise vast Sumatrale ja Austraaliasse ei jõudnud. Küll aga võis ta lugeda nende kohtade romantiseeritud kujutusi esimese vabariigi ajal trükitud populaarsetest seiklusraamatutest. Jaik kirjutab oma küla inimestele, seal pole targutada vaja. Lugudes on põimitud tollased meeleolud (Vabadussõjajärgsed vestlused võitlejate seas) ja ka meie maadele levinud trendid (spiritualistlikud seansid). Juttudes kirjeldatakse veel suitsutarede toimimist ja ka esimese raadiomasina talumehe kätte sattumist ja ega head muljet neist jää, justkui kõik nad olid omamoodi kurvad oma rumaluses. Ja tundes end maailmalt petta saanuna, pekstakse midagi puruks. See on ainus viis, kuidas maamees millelegi suurele ja hoomamatule reageerida oskab. Säärane külamentaliteet on miski, mida meie ühiskonnas veel siiani tunda. Kuid Jaik pole maailma suhtes foobiline, vaid tajub külaühiskonna isoleerituse lõppu ja tunneb isegi head meelt, et metsad langevad ja tehnoloogilised uuendused levima kipuvad.

Mitte inimkätega ehitatut ei kipu ta hindama, vaid puutumata loodust. Loodusilu ülistamise juurde käib omamoodi animistlik element. Ainult see animism ei ole eriti läbi mõeldud ja eesti talupoja elus pole sügavat uskumussüsteemi või ritualistikat: vee all elab veekuningas ja mäe sees mäekuningas. Kõikjal on maapealse elu paralleelmaailmad, täidetud tontide ja vaimukestega. Vaimud ise on tehtud inimkeskseks, kuna elavad ainult inimeste teenimiseks. Kalakuninganna pühendab oma elu Liivimaa väidetavale kuningale supervõimete kinkimisele. Nii on lugematu arv teisi lihtsakoelisi tondikesi ainult inimeste jaoks eksisteerimas, neid teenimas ja aitamas. Genius loci ehk kohavaimud on mõeldud kaitsma kohalikke, kuid ometi ollakse täitsa hädas sellega, et need olendid uustulnukate ees tagasi tõmbuvad ja moodsa maailma tõttu lausa hinge heidavad.

Ehk saab siit lugeda välja osalist vastumeelsust moderniseerimise ees, mis oli nõukogulaste tähtsaks sloganiks ning millele vastandus eesti talupoja vana elulaad. Nii võisid traktorid ja elekter võrduda vaimse maastiku okupeerimisega. Eks seda südames ihaldati, muutuda linlikuks ja rabelda välja maaelu viletsusest, kuid eestlase kiuste pakkus seda enim vihatuim vaenlane: nõukogulane.

Põnevaim on mu jaoks Jaigi isiklike mälestuste kogu, kus kirjeldatakse kirjaniku juhtumisi riigi ajalooliselt keerukal perioodil. Eks see kõik ole eelkõige huvitavam Võrumaa enda elanikele, sest iga maakond on Eestis ikka katsunud leida oma kirjamehi, kellega naabermaakonna ees uhkustada. Jaik annab neile selle mõõdu välja küll. Ajapikku hakkab teost lugedes painama masendus, selline tume. Ma ei nimetaks seda maagiliseks realismiks, vaid lihtsalt realismiks. Kadunud aeg on kõik mõistagi rahvuslikus võtmes, kus ei puudu ka kurjad juudilapsed, kes salaja sõja ajal eestlaste iseseisvusponnistusi takistavad. Üks jutt on priske haugi püüdnud Jaan Vahtrast, kes on mulle või paljudele lihtsalt järjekordne tähenduseta nimi tähenduseta kohast (Vagula?). Püüan ette kujutada, kuidas tollal selline lugu võis lugeja tõesti kihama panna. Vanematele inimestele läheb teos ehk paremini peale, sest see kujutab kadunud ajastut, mis on nende lapsepõlv ja lapsepõlv jääb ikka alati helgeks.

Väiksed inimesed suures maailmas, võiks olla selle raamatuarvustuse kokkuvõte. Liivlased on kadumas kui järjekordne hõim ning järelejäänud suguharud jäävad omavahel kemplema. Rannarahvas mandrirahvaga, ugrimugri venelasega, naaber naabrimehega. Kui nii raamat silme eest läbi lasta, jääb saatma üks tobedusenoot, kus ikka leitakse põhjust inimestes näha erinevusi selmet märgata sarnasusi ja olla neist liidetuna tugevamad. Selle asemel lokkab ignorantsus ja külamentaliteet, mis kandub üle ebausku mütoloogias ning sihitusse kättemaksuihasse. Tekstid pole hästi laagerdunud, vaid kumavad läbi teatud ajastu kadu ja hiilgust, millest kirjutas ka Jaik ise. Mul pole kahju, et säärane periood on läbi ja veel vähem on soovi sellest tegelikult ka lugeda: viletsusest ja depresiivsetest sõdadest võõraste ja omadega, lihtsameelsusest ning... ei teagi kuidas seda sõnastada. Nii väike on see maailm, kus ta kirjutab. Mis siis, et geograafilises plaanis reisib Jaik ka Eestist välja, kuid see vana Eesti on kuidagi kõle ja kitsas nagu too suitsutare, mida ta hästi kirjeldab. Ehk on omakorda seda ka mu arvustus tema kohta: kitsas ja kõle.

Nüüd on Juhan Jaik see vaim, kes Võru kandis ilmuda võib. Ja tema raamatus on üks kummitusmaa, üks kadunud kant. Ei tea, kas on kahjugi, et see kadunuks jääb. Ma ei loe enam eriti eestikeelset kirjandust.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: