"Siia peaks tulevikus tulema rahvusvaheline kommunismiohvrite mälestusmuuseum, mis käsitleks kommunismi ideoloogiate kuritegusid üle maailma. Siin avatud näitus nimega "Kommunism on vangla" on selle esimene etapp," ütles Eesti Mälu instituudi koostöövaldkonna juht Sergei Metlev.

"Tegelikult hoiti siin kinni mitte ainult inimesi, vaid ka koeri. Siin surnud ja tapetud inimesed visati koertele söögiks. See on ühe vangi mälestustest läbi käinud kõlakas," lisas ta.

Nagu selle näituse pealkiri ütleb, siis räägi see ainult sellest, kuidas vangid Patareis elasid, vaid ka kommunismist laiemalt.

""Kommunism on vangla" on valitud selle nimetuseks ka sellepärast, et selline vangla nagu siin, on tegelikult kogu selle režiimi mudel. See psühholoogia, mis vangivalvuritel oli, seda püüti inimestele peale suruda – et olge halastamatud klassivaenlaste suhtes, vajaduse korral tapke neid või andke neid võimuorganitele üle," kirjeldas Metlev.

Patareis oli väga palju poliitvange. "Need olid inimesed, kes esiteks ühel või teisel viisil lihtsalt teenisid oma riiki, kui Eesti oli vaba enne II maailmasõda. Ehk ma räägin ametnikest, politseinikest, õpetajatest, õppejõududest, kultuuritegelastest. Tundusid kahtlased."

"Ärgem unustagem ka seda, et tihtipeale inimesi pandi karistuseks siia küll kriminaalkoodeksi alusel, aga tegelikult nende süü oli peaaegu olemata. Näiteks, kui oli näljaaeg ja kuskilt kolhoosi kõrvalt varastasid 10 g jahu, siis läksid 10 aastaks vangi," lisas Metlev.

Näitusel saab näiteks lugeda Peeter Aasamäe lugu. "Oli üks väga töökas, aktiivne inimene, kellel oli oma talupidamine. Uude süsteemi, kus pidi sellest kõigest loobuma, ta ei sobinud, ja seepärast ta lihtsalt arreteeriti ja siis karistati selle eest, kes ta oli. Jällegi, klassipõhine vaen."

Patarei vanglasse toimetati omal ajal ka Jaan Tõnisson. "Jaan Tõnissoni elu jäljed lõppevad Patareis."

Päevavalgusest rääkides märkis Metlev, et 40. aastatel püüti valgus Patarei sees täielikult välistada. "Eriti neile, kelle aken oli mere poole, sest kas te kujutate ette, kui sa näed pidevalt merd? See tekitab sinus teatud sisemist jõudu."

"Sellised totalitaarsed režiimid, nagu kommunistlikud on inimpsühholoogia endale selles mõttes suuresti väga selgeks teinud. Nad ei püüdnud selles vanglas mitte ainult karistada ja inimest ülejäänud ühiskonnast isoleerida, et ta ei mõjutaks seda, mis on seal seinte taga, vaid tegelikult – nagu on rääkinud paljud uurijad – murda inimest seest niimoodi, et ta siiralt ja vastu vaidlemata iseenda hinges pooldaks seda režiimi ja loobuks oma veendumustest."

"Näiteks, teid äratati kell üks öösel, te magasite, teid veeti jõuga kiiresti väikesesse kartsa, visati teid sinna põrandale. Seal te natuke aega lamasite, siis teid tõsteti sealt jõuga välja või valati kohe üle külma veega ja pandi tooli peale istuma. Tuli väga kuri NKVP ohvitser, peksis teid läbi vereni välja, siis visati teid tagasi sinna väikesse tuppa, siis tuli natukene parema tujuga NKVD ohvitser, kes küsitles teid natuke leebemalt, ja niimoodi tehti teiega nädalaid."

Igale inimesele anti Patareis iseenda ja oma isiklike asjade hoidmiseks umbes 40 cm².

Metlev tõi välja, et Patareis kasutati üksteisega morse koodi kaudu suhtlemiseks torusid. "Asi on selles, et kogu maja oli nendega seotud ja teatud plokkides sai väga hästi morse abil teiste kambritega rääkida. See oli rangelt keelatud ja selle eest pandi kartsa, aga seda tehti kogu aeg."

Ülekuulamise kestus vanglas sõltus taktikast, mille ülekuulajad valisid. "Agresiivne või vähemagressiivne. Kas edasi-tagasi loksutada või ühe hoobiga peksta nii läbi, et inimene allkirjastab kõik paberid, kus on kirjas sõnad, mida ta ei ole kunagi isegi kasutanud."

"Ei olnud mingisugust sisekontrolli, õigusriiki. Vangla direktor oli võib-olla pahane, kui keegi ülekuulamise ajal päriselt tapeti," märkis Metlev. "Vangivalvurite endi pesuruum oli väga lähedal ruumile, kus vange hukati."

Kuigi oli inimesi, kes püüdsid ka füüsiliselt vastu hakata, siis lõppkokkuvõttes, kui sa oled kinniste seinte vahel ja sul on see relvastatud ja halastamatu personal, keda ei piira ükski seadus, siis sa ei vedanud välja, rääkis ta.

Näitusel näeb ka Lenini pea kuju, mis on poolenisti liiva maetud. "Totalitaarsed ideed tegelikult lõpuni ei sure. Nad endiselt lummavad inimesi, mingil määral eksitavad. Kõige tähtsam on see, et seda ala külastades saaksid inimesed aru, et see lummus lõppeb sellega, mida inimesed siin kogesid."

"Lõppkokkuvõttes see ühiskondlik kord, mis tugineb üksikisiku austusele, on see, mis tagab meile parema elu. Ma väga loodan, et kunagi saame me öelda, et selle pea saab täielikult ära matta. Aga kuni ta ei ole täielikult maetud, siis peavad olema ka näitused ja muuseumialad nagu see," selgitas Metlev.