Kuigi laval on neli tantsukunstnikku, on teos eelkõige tõukunud tekstist, mida toetab laval tants. Lavastus on välja kasvanud nelja tantsija kohtumisest ning see on otsing sotsiaalsetest piiridest ja sellest, millal need infoühiskonnas ületatakse. Laval mõeldaksegi selle üle, mismoodi inimesed infot vastu võtavad, kas ja kuidas nad seda töötlevad, kui kriitilised info suhtes ollakse ning mis järeldusi sellest lõpuks tehakse.

"Kõige huvitavam osa ongi see, kuidas on võimalik võtta informatsioon, täiesti tõene fakt ja panna see sellisesse kastmesse, et hakkad ise ka mõtlema, kas see on tõsi või mitte," rääkis rühmituse üks liige, tantsukunstnik Mari-Liis Eskusson. "Hullem osa on ehk see, et kui ei hakkagi mõtlema, et kas see on tõsi või mitte."

"Võib-olla see, kui jätkusuutlikud on tänapäeva inimese maailmavaated. Tendents on selles, et kui sa ei ole kriitiline info suhtes, mida sa tarbid, siis su maailmavaade ehitub üles kellegi huvides," lisas rühmituse teine liige, tantsukunstnik Arolin Raudva.

"Ja siis sulle piisab lihtsatest sõnadest, millega sa oledki kohe äraostetav. See mäng oli meie jaoks huvitav," nentis Eskusson.