"Ma ei tajunud tal võõrapärast aktsenti. Tema põlvkonna naised-põgenikud tahtsid saada päris inglasteks," selgitas Thomson ETV saates "Ringvaade".

Thomsoni ema lubas küll, et ei unusta iial oma juuri, kuid siiski tegi seda. "Suurem osa inglastest ei teadnud sõjajärgsetel aastatel, kus Eesti üldse asub. Vahel küsiti minu emalt, kas ta tuli Etioopiast," selgitas Thomson. Alles kommunismi järel hakkasid emale meenuma pildid oma sünnikohast.

Thomson oli oma perekonnast esimene, kes pärast okupatsiooni Eestis käis ning mees sai oma emale kirjeldada, milliseks Eesti aastate jooksul muutunud oli. Tallinna äärelinnas elas endiselt Thomsoni ema kunagine kooliõde ja hea sõbranna Delia. Mees meenutas, kuidas oma ema lapsepõlvesõbraga esimest korda kohtus, minnes tema ukse taha. "Ma tean, kes sa oled, sest sa oled oma ema Ingridi moodi," oli naine ust avades öelnud, meenutas Thomson ja lisas, et see oli väga liigutav hetk.

Mees on oma karjääri jooksul kirjutanud palju Eestist, kuid tema liigutavaim artikkel kannab pealkirja "Kojutulek" ja kirjeldas tema ema ja isa külaskäiku Tallinna. "Mu isa oli emaga lühikesel puhkusel Tallinnas. See oli talvel 2002. Mäletan, et oli väga lumine. Tal oli üsna nõrk süda, kuigi ta ei teadnud seda," ütles Thomson, et tema isa sai Tallinnas infarkti ja suri seal.

Ian Thomson ütles, et viis, kuidas isa hiljem tagasi kodumaale toimetati, sarnanes väga retkega, mis tema ema läände põgenedes jalge alla pidi võtma. "Oli huvitav tunne nagu liikunuks hilisemad abikaasad samu radu pidi," arutles kirjanik.

Thomson on teinud kaastöid sellistele väljaannetele nagu The Guardian, The Independent ja Times Literary Supplement. Praegu on Thomson õppejõud East Anglia ülikoolis. Tema töödest on kõige enam tähelepanu pälvinud natside koonduslaagrist pääsenud Itaalia kirjaniku Primo Levi elulooraamat (2002, uustrükk 2019).