Möödunud aasta augustifestival Tartuff pikima aplausi teeninud muusikaline road-trip komöödia "Hevireis" on kummaline, totakas, südamlik ja naljakas. Ühes Lapimaa väikelinnas tegutseb Soome kõige tundmatum metalbänd (algselt nimetu, hiljem Impaled Rektum), mille neli kohmetut noort muusikut on harjutanud keldris kaksteist aastat, ent pole seni kirjutanud ühtegi originaallugu ega esinenud kordagi laval. Ootamatult tekib neil võimalus astuda lavale Norra ühel suurimal muusikafestivalil, aga seda vaid tingimusel, kui nad ainult lõpuks loo komponeerivad ning festivalile üldse kohale jõuavad.

Ehkki filmi võib kirjeldada triivimas muusikakomöödiate klassika "This is Spinal Tapi" (1984) või isegi "Popstari" (2016) (mainitud teoste pseudodokumentaali metatasandita) kiiluvees, on selle teiseks tugevaks inspireerijaks "The Blues Brothers" (1980). Kui pintsakutes bluusivennad olid täitmas ülesannet jumala teenistuses (on a mission from God, öeldakse), siis "Hevireisi" noored on sarnasel retkel saatana teenistuses. Seda küll ülekantud tähenduses; peamiselt üritatakse end tõestada, ületada oma hirme ning ometi kord esineda publiku ees suurel laval. Mitmes mõttes on "Hevireis" rohkem nn underdog spordifilmi muusikaline analoog (mida on, ausalt öeldes, paljuski näiteks ka 2014. aasta hitt "Whiplash"). Eks underdog filmid ongi suhtkoht populaarsed, kuna nii-öelda nõrgemale poolele on tore kaasa elada.

"Hevireis" tajub oma žanri klišeede ja troopide piirjooni, mängides need veenvalt välja (või vahel ümber). Meeldiva kogemuse üheks oluliseks teguriks on otsekui omapäraselt "soomelik" totralt lakooniline huumor. Samas ei muutu seda tüüpi filmidele omane etteaimatavus liigselt häirivaks; muidugi on sündmuste üleüldine käik ning filmi (õnnelik) lõpp enam-vähem ette näha, ent olulised on teadupärast retke detailid, mitte ainult lõpplahendus. Süžee mõjub samas piisavalt uuenduslikult, kuna on ehitatud üles viidetest spetsiifilisele muusikažanrile ning seda ümbritsevale subkultuurile.

Niisiis tekib olukord, kus ekraanil nähtav on subkultuuri välisele vaatajale kas suhteliselt tundmatu (seega värskendav ja ootamatu) või subkultuuri enda liikmele meeldivalt äratuntav, olles seetõttu üks neid väheseid kordi, kui mõni film suudab metalmuusikat pädevalt representeerida (jällegi värskendav ja ootamatu). Ja kuna huumor on hästi ajastatud, kasutab ootamatuid puänte, tabab mõnusalt eneseiroonilisi ja -kriitilisi punkte  – olles toonilt siiski läbivalt südamlik  –, pole lõppteose õnnestumine ootamatu.

Huvitav on tõdeda, et filmis välditakse liiga konkreetseid viiteid oma sündmustiku ajale, mis jätab filmist kummastavalt "ajatu" tunde. Kas tegevus toimub kaasajal või paari aastakümne taguses minevikus? Too väikelinn on otsekui minevikku kinni jäänud. Nii mõnigi viide jätab mulje, et ehk asutakse kusagil sajandivahetuses, näiteks kasutab vokalist Turo (minu silma hinnangul) klassikalist Nokia 3310 mobiiltelefoni; samas aga nimetab bassimees Pasi filmi algushetkil kitarririffe kuulates soome bändi Mors Subita, mille viidatav pala "The Sermon" on pärit nende 2011. aasta albumilt "Human Waste Compression". Ühtaegu leidub filmis mitu nalja, mis kannavad selgelt meie kultuuriruumi arusaamu; näiteks Norra piirikonflikti lahendus ei sobitu eriti 1990. aastate lõppu, vaid on selge moodsa ajastu vihje (ehk filmi üks satiirilisemaid hetki ja ühtaegu soome ärapanijalik norimine oma naabrite kallal).

Väikelinna elanike suhtumine oleks nagu tollest ajast enne subkultuuride rohket paljunemist, killustumist ja tavapärastumist, mis kaasaja kultuuripilti iseloomustab. Ajastukohane ei tundu ka nende soomlaste – olgugi et väikelinlaste – puuduv arusaam metalmuusikast. Tõesti... Soomes, kus on enamvähem kõige kõrgem metalbändide asustustihedus maailmas: üks bänd umbes iga 1800 inimese kohta? Igas külas ja igal suguvõsal oma metalbänd! Võib pigem tõdeda, et soomlastes leiduv laiem arusaam metalžanrist on märgiline võrreldes paljude teiste filmiloojatega, kes on proovinud seda subkultuuri representeerida, kukkudes tavaliselt läbi.

Kui jätta kõrvale värske thriller "Lords of Chaos" (2018; lavastajaks endine black metal bändi Bathory trummar, pikaaegne muusikavideote looja Jonas Åkerlund) ning žanri spetsiaalselt valgustavad dokumentaalid nagu näiteks kanada antropoloogi Sam Dunni "Metal: A Headbanger's Journey" (2005) või "Global Metal" (2007), painab metalmuusikat puudutavaid filme süstemaatiliselt "Hevireisi" väikelinnaga sarnane puudus – kinnijäämine minevikku, siinpuhul peamiselt 1980. aastatesse. Kui ka raskemuusika põgusalt mõnda filmi satub, ilmneb see mingisuguse ebamäärase versioonina glam rock'ist või hair metal'ist, mis oli kunagi mõneks ajaks populaarne, ent pole – tõele au andes – olnud ligi kolmkümmend aastat relevantne.

Need harvad hetked ei esinda vähimalgi määral metali muusikalist mitmekesisust, lõputuid allžanre ja variatsioone, ega subkultuuri enda kõikvõimalikke identiteeditahke. Isegi parematel juhtudel, näiteks rocki ja heavy piirimail kulgevad komöödiad "Wayne's World" (1992) või "Bill & Ted's Excellent Adventure" (1989), olles muidu toredad filmid, jäävad žanri esitamisel üsnagi ebamääraseks ja pealiskaudseks.

Vahel on tulemuseks mõni poolkompetentne eluloofilm nagu 2001. aasta "Rock Star" Mark Wahlbergiga peaosas. Filmi süžee on inspireeritud heviklassikute Judas Priesti ajaloost, Wahlberg mängib seal bändi põhivokalist Rob Halfordi asendanud Tim "Ripper" Owensi fiktsionaalset analoogi. Wahlberg, muuseas, on selles rollis üsna kohutav. Läbivalt kohmetu ja ebaveenev, näeb ta välja, nagu tunneks end ebamugavalt – ja pole ka üllatav, kuna näitlejakarjääri eel oli ta 1990. aastate alguses tuntud hoopis hip-hopi mehena (vt Marky Mark and the Funky Bunch). Tal puudub arusaam ja kogemust sellest, mida üritab etendada.

Halvimatel juhtudel esineb käremuusika (taaskord glam'i või kõige tavapärasema heavy metal'i vormis kõiksugu C-kategooria põnevus- või õudusfilmides, näiteks "Trick or Treat" (1986) või "Black Roses" (1988). Tihti tehakse seda moel, et just peapahana esineb mõni metalbänd või -muusik, kes proovib noori näiteks satanismi meelitada.

Üks tõenäoline seletus on, et metalmuusika jättis märgi Lääne (eriti USA) laiemasse kultuurimällu suuresti nn satanic panic kaudu, millest ei jäänud teadupärast puutumata ka nt lauarollimäng Dungeons & Dragons. Seda peamiselt konservatiivsete-fundamentalistlike kristlaste moraalipaanikat võimendasid kollases ajakirjanduses ning skandaalilembestes talk-show'des (näiteks Geraldo Rivera) levinud väljamõeldised satanistlikest kultustest ja kõikjal toimuvast saatanakummardamisest.

Formaalpoliitiline tipp ilmneb ehk Tipper Gore'i eestvedamisel hoogu võtnud Parents Music Resource Center'i sõjas nn "sobimatu" muusika vastu. Parajalt pikk protsessimine küll lõppkokkuvõttes midagi erilist ei saavutanud, peamiseks tulemuseks on too (kuri)kuulus Parental Advisory kleeps. Ehkki intrigeeriv nähtus, on satanic panic käesoleval juhul veidi liiga kõrvaline, mistõttu saab ta teenimatult vähe tekstiruumi. Pikemaks lugemiseks sobib näiteks "Satanic Panic: Pop-Cultural Panic in the 1980s", toimetanud Kier-la Janisse ja Paul Corupe.

Tõsi, žanri kuvandile ei aidanud kaasa omaaegsed suured areeniroki artistid nagu Alice Cooper, KISS, Mercyful Fate või Black Sabbath, kes ühel või teisel moel nn satanistliku imagoloogiaga mängisid. Paljudele jäi aga mõistetamatuks selle taga lasuv rockmuusika huvi teatraalsuse suhtes. Satanic panic on mulje 1980. aastate kultuuriloos, mistõttu pole filmitööstuses sellest "inspireerumine" vast täiesti ootamatu. Vanemad filmitegijad võisid näha fenomeni kõrvalt ja distantsilt, nooremad võisid sattuda ise läbi elama.

Pole aga võimatu, et sellega kõik piirnes – žanri maailma süvenemata jääb peamiseks kogemuseks aastakümnete tagune mälestus kummalisest väljamõeldud paanikast ja seda ümbritsevast paranoilisest meediakärast. Metal ei sattunud kunagi päris peavoolu; erinevalt Soomest, kus raskemuusika selgelt pole nišikultuuri rollis. Kasvanud on noorem põlvkond stsenariste ja lavastajaid, kes valdavad teemat ja töötlevad materjali oskuslikult.

"Hevireisi" üheks oluliseks vooruseks on läbiv helgus. Ei minda liigselt üleolevaks, agressiivseks ega labaseks. USA filmitööstus naljalt sellist filmi teha ei suudaks, neil on kombeks pingutada üle, muutuda tonaalselt vulgaarseks ja nõmetsevaks, ehk isegi parodeerida. Lähim võrdluspunkt oleks küllap kanali Adult Swim nelja hooajaline animeeritud komöödiasari "Metalocalypse" (aga mitte legendaarne "Beavis and Butthead"), mis on sarnasustele vaatamata paradoksaalselt "Hevireisi" sügav vastand. Tunnistan, et sari on parajalt naljakas ning mõistab metalžanre ning -subkultuuri hästi, ent siiski erakordselt ropp, vägivaldne ja tihtipeale lihtsalt labane; kõike, mida "Hevireis" ei ole, sõltumata sellest, et filmis kasutatakse üsnagi palju roppusi.

Ka karakteriloomes esineb teatud nõrkusi – ja võrdlus võimaldab nüüd üht mõttearendust. Nimelt: olgugi, et skematiseeritud tegelaste ja lihtsamate tüpaažide kasutamine on fiktsioonile omane, vahel paratamatu (eriti filmides ja lühisarjades, kus mitmekülgsuse dünaamika arendamiseks on vähem aega ning võimalusi), on tüpaaže võimalik luua mitmel moel. "Hevireis" sisaldab nii mõndagi lihtsakoelisemat (stereo)tüüpi, ent nad töötavad kui nn koondkujud inimesest, viidates mingile aluspõhjale reaalses maailmas. Neis on "inimlikkust".

"Metalocalypse" kasutab paljuski sedalaadi stereotüüpe (eriti peaosaliste vastaste puhul), mis on nn ideede (või organisatsioonide) kehastused, seega nad on mõne abstraktsema nähtuse isikustatud kujud, millel puudub märkimisväärne kokkulangevus tegelikkusega. Sisuliselt kasutatakse retoorika valdkonnast tuntud straw man'i, õlgmehikest. Siinpuhul ei propageeri ma skemaatiliste tüüpide kasutamist fiktsioonis, kuna stereotüüpidega piirdumine viib niikuinii pigem nõrga lõpptulemuseni, ent nendin olulist loomeprintsiibi erinevust ja sellest lähtuvat edukamat või viletsamat lõpptulemust.      

Kui kohalikku pilti vaadata, siis Eestiski selliste filmide tegemine ei kipuks õnnestuma. Huumoritasandikule paljuski omane ärapanijalik mentaliteet loob mulje alaväärsuskompleksist tingitud enesekehtestamisvajadusest. "Hevireis" väldib langemist mõnitamise ja solvamise tühimikku, mis on tänuväärne, kuna mõnitav huumorivorm kipub olema pealiskaudne ega vaja erilist naljastruktureerimise või -lihvimise oskust. Kusagil keset seda hämarala paikneb paroodia ja satiiri piir – ja üks postmodernse pöördega kaasnenud künismi nõrkusi, mis muutis huumori (vähemalt mõneks ajaks) kas pastiššiks või, halvemal juhul, paroodiaks, kaotades võime olla kõnekalt satiiriline.

Lühidalt, vaadelgem nii: satiir on keerukam, nüansseeritum, nõuab sisulisi teadmisi oma sihtmärgi detailidest, tööprintsiipidest ja olemusest. Satiir on kriitiline tööriist, paljastamas küündimatust ja rumalust. Paroodia on imitatsioon, oma eeskuju üle vindi keeratud kordamine, ülepaisutatud nali, mis vihjab kõige ilmsematele referentidele. Paroodia on absurdistatud (ent odavas, seega mitte absurditeatri võtmes) versioon nähtusest ise. Satiir ja paroodia võivad hõlpsalt segi minna, vahel aga isegi üheaegselt esineda... sõltub rakendaja oskusest.

Eesti komöödia seas on vast Märt Avandi, Ott Sepp ja too Õ-fraktsiooni rühmitus üle pika aja üks väheseid, kes suutnud saavutada midagi sisukamat, demonstreerides selgemat arusaama naljade konstrueerimisest ning tasanditevahelisest mängust. "Riigimehed" on päris korralik näide poliitilisest satiirist. Tõepoolest, ka Õ-fraktsioonil leidub aegajalt ärapanijalikumat huumorit; ja ma ei väidagi, et ärapanijalikkus on üdini halb, kui vaid seda suudetakse efektiivselt rakendada – hetkeolukorra põhjalt arvaks, et tuleb kasuks kui sihtmärk on üldisem-abstraktsem, vähem isikukeskne.

Võtkem näiteks tuntud "Tujurikkuja". Isiklikult arvan, et mainitud abstraktsioonitasandi tõttu on 2012. aasta "Olla eestlane on halb (Kannatame ära)" igati kõnekam, huvitavam ja naljakam lugu kui 2013. aasta Savikas feat. Kuzzer "Kaunis maa 2", mis on, ausalt öeldes, üsna igav ja mannetu. Leidub provokatsiooni ja skandaalimaiku, ent olles suunatud isikule ning pigem päevakajaliselt referentsiaalne, kaotab oma tähenduse ja kõnekuse ajas suhteliselt kiiresti. "Kannatame ära" või isegi "Ei ole üksi ükski maa" kestavad tähenduslikuna märkimisväärselt kauem, kuna nende satiirilisus suunatakse laiapõhjalise ja kestva mentaliteedi või kuvandi pihta, sellal kui Savisaare isikutrall muutub aegamisi lõpuks kõrvaliseks allmärkuseks eesti poliitajaloos.

Või kõrvalnäitena, USA pikaaegne ja üdini tühine sari "Family Guy", mis on tegeliku nalja asendanud lõputute päevakajaliste või nostalgiliste popkultuuriviidetega. Lükkides sedasi kokku lõpmatul hulgal suvalisi ebaolulisi nähtusi, luuakse vaatajale ehk hetkeline äratundmine, mis aga juba järgmisel hetkel meelest kaob, jättes alles puhta nulli. Sarnane probleem esineb "Big Bang Theory" puhul, mille nüridust süvendab veel eriti mannetu ja laisk stereotüüpide kasutamine.

Kui nüüd kõrvalpõike lõpuks küsida, millega "Hevireisi" puhul tegu – satiiri või paroodiaga? Vastuseks: osaliselt nagu mõlemat, suurem osa ajast eriti mitte kumbagi. Satiiri vähe, kuna midagi spetsiifiliselt ei kritiseerita (ja toon on, nagu öeldud, läbivalt helge); paroodilist ülevõimendust vähe, kuna tegelased on kõik omamoodi tavalised ja maalähedased; nad on elust enesest, inimlikud. Isegi filmi teine pool, loominguliselt hoogne ja poolfantastiline road-trip sündmustik, liigub enamvähem usutavuse piirimail.

Film, ehitatuna arusaamale subkultuuride ajaloost ja sisust, põimib tuttavaid märke, laskumata lihtsatesse päevakajalistesse popkultuuriviidetesse või nostalgilisse manipuleerimisse – viimasest päästab too ülalmainitud "ajatus". See toimus sajandivahetusel, see toimub praegu.

Soome kultuuri lähedus toob teisigi äratundmishetki – mõistame neid rullnokki bemmides kui ka depressiivset väikelinna, kuid sealgi paistab ehedus ja elulisus, mitte mõne küünilise ja oskamatu stsenaristi kujutelm rullnokkadest ja väikelinnadest. "Hevireis" on omamoodi historiograafia, fiktsionaalne dokumentaalsus (või vastupidi) ja ühtaegu heatuju-komöödia. Ta koosneb "just kui toimunust", olgugi, et need sündmused ei leidnud aset täpselt sedasi. Ta on tihendatud ja intensiivistatud kokkuvõte omamoodi võimalikest olukordadest, mida üks obskuurne metalbänd võib (90ndatel, nullindate alguses, praegu) kogeda. Mõni ime, et nii mõnedki muusikalise minevikuga inimesed end seal ära tunnevad.

Kui luua tõenäolisele baseeruv nn piisav veenvus, siis hoogses narratiivis, mis on "tõe moodi", ei muutu totramad ja ebausutavamad sündmused häirivaks. Tuju hea, meel lahutatud, muusika raju ja põhjamaade ääretult kaunid maastikuvaated vaadatud.

Filmi "Hevireis" saab näha Tartu Elektriteatri välikinos 1. juunil kell 23.00.