Mäeots: Kiluski "Kirvetüü" on pööraselt naljakas ilma nalja tegemata ({{commentsTotal}})

Tartus Kammivabrikus esietendub Vanemuise suvelavastus, Ott Kiluski näidend "Kirvetüü", mis räägib setu keeles 90. aastate Eesti väikeküla elanike ausa ja inimliku loo. Lavastaja Ain Mäeots ja näitleja Andres Mähar rääkisid Klassikaraadio saates "Suvila", et Kiluskil on õnnestunud tabada inimese olemust kõikide kantide pealt ja kirjutada pööraselt naljakas tükk ilma päriselt nalja tegemata.

"Hea tüki esimene tunnus on see, et sa loed ja usud seda. Ükskõik, mis žanris ta on. See, mis toimub, on kuidagi inimesest lähtuv, ükskõik kui hulluks, võimatuks, absurdseks ja traagiliseks need asjad ei lähe," kirjeldas Mäeots.

"Kilusk on autor, kes tabab inimese olemust kõikide kantide pealt ja samas kõige paremas mõttes olemuslikult lihtsal kujul. Ta ei püüa teha kunsti. Ta lihtsalt paneb vastuolulised inimesed kokku ja vaatab, mis sünnib," märkis ta ja lisas, et Kilusk on ise pärit sellest keskkonnast, millest ta räägib ja kõiki neid inimesi näinud ning tundnud. "See on see, mis teebki võimsa dramaturgia."

Lugu räägib 90. aastate alguse Setumaast, kusjuures täpset aega ja kohta pole täpsustatud ja Mäeotsa sõnul see ongi hea.

"Mõte ongi selles, et üks aastakümneid kestnud ühiskonnakorraldus sai maru järsku otsa ja uus alles hakkas tõusma. On ühe väikeküla elu, kuhu suur maailm jõuab mingi kajana ja inimesed ei tea, mis üldse toimub ning mis edasi saab. Kõik püüavad ellu jääda ja sellest johtuvad kõik need sündmused. Kas kõik on seaduslik, kas mingi asi on hea või halb – see on kaotanud tähtsuse," rääkis ta.

Mäeots ütles, et kuigi tagantjärele on teada, et elu hakkas minema vaikselt ja suhteliselt kohe paremaks, siis need inimesed seda ju ei teadnud. "Need jõujooned, mis selles tükis on, need kehtivad ju ka tänapäeval kuskil väikestes kohtades ühel või teisel kujul. See, kuidas kõik sünnib, on selles näidendis olemas – sa naerad ja nutad, kui seda lugeda või vaadata."

Ta selgitas, et see tükk ei ole sotsiaalpoliitiline. "See tükk on ikkagi inimesest. Me räägime ikkagi inimestest, nende vastuoludest ja sellest, mis kõige halvemates oludes peale jääb."

Näitleja Andres Mähar meenutas esimest korda, kui ta seda tükki luges. "See oli umbes aasta-poolteist tagasi Tallinn-Tartu rongis ja ma kukkusin niimoodi kõva häälega naerma, et täitsa piinlik hakkas, kui ma tüki seest pilgu üles tõstsin ja vaatasin, et kõik jälgivad mind, et mida kuradit see Mähar seal loeb. Aga see oli pööraselt naljakas ja Kilusk on üles leidnud sellised situatsioonid ja tüübid ning nad nii elavaks kirjutanud, et näitlejatel seal väga suurt tööd ei jäägi."

Oma kehastatavast tegelasest rääkides sõnas ta, et ta on hästi aus ja siiras tegelane, kes võtab kõike suhteliselt otse. "Ta on heatahtlik ja püüab ka selles kohati karmiks kiskuvas ühiskonnas ja seltskonnas hakkama saada. Aga ta püüab kõigesse ikkagi positiivselt suhtuda."

Mäeots sõnas, et Mähar mängib ühte tüki kõige olulisemat tegelast, kelle kohta tavaliselt öeldakse külaullike. Aga külaullike on nii laialivalguv mõiste, lisas ta.

"See tükk tegelikult algab mitukümmend aastat varem. Esimene stseen on 60. aastate lõpus, kus tüki peategelased on väikesed poisid ja seal juhtub üks traagiline sündmus, mis mõjutab nende poiste, hiljem siis meeste elu," tõi ta välja.

Mäeots lisas ka, et Mäharil on näidendi huumori osas õigus. "Juba Shakespeare on öelnud, et ühes heas tragöödias peab korralikult nalja saama. Ott Kilusk valdab seda printsiipi kuradi hästi. Ilma et üldse teeks nalja. Naljakas on see, mis inimeste vahel juhtub, need olukorrad ja ka loomulikult verbaalne osa."

Ta selgitas, et kuigi loll tundub nimetada neid asju "kildudeks", siis on see, mis moodi tegelased ennast väljendavad, neile nii orgaaniline, loomulik ja tänu sellele ka kohutavalt naljakas. "Nali on alati konteksti küsimus ja me püüame seda tükki mängida ka nii tõsiselt, ilma et me teeks nalja ja eeldades, et küll ta siis on naljakas."

Selles tükis on ka päris palju roppu nalja, tunnistas Mäeots. "Aga nende roppustega on põhimõtteliselt niimoodi, et see, mis eesti keeles tundub ropp ja nilbe, setu keeles seda tegelikult ei ole. See kõik on palju loomulikum ja seepärast ma ütlesingi, et kõik sellised asjad on hästi konteksti küsimused."

Mähar lisas, et need roppused ei ole kordagi selle tüki sihtmärk ega eesmärk omaette. "Need näitavad lihtsalt täiesti uue nurga pealt neid tegelasi, kes selles maailmas askeldavad. Omaette tähtsus tal puudub."

Tüki tuumiku moodustavad kolm meest, kes alguses olid väikesed poisid, selle küla põlismehed, rääkis Mäeots. 40. aastates n-ö külaullike Feliks, keda mängib Andres Mähar, hädas ja võlgades mees, keda mängib Mait Malmsten, külakrahv ja musta äri ajaja Enrico, keda mängib Ott Sepp ning külajoodik.

"Kui ma esimest korda tükki lugesin, siis autori tegelaste tutvustuses oli kirjutatud, et "Mürka – määramatus vanuses noor mees, on käinud isegi Soomes, kogu tüki tegevuse jooksul stabiilselt deliiriumis" ja teda mängib Veiko Porkanen. On väga häid näitlejaid, kes mängivad kõik muud asjad ära, aga purjus inimest mängida ei ole neil väga orgaaniline," selgitas Mäeots.

"Aga on näitlejaid, kelle on orgaaniliselt oskus mängida hästi purjus tüüpi, ilma et see oleks piinlik. Nad on selles lihtsalt nii veenvad. Veiko on kindlasti üks nendest. Purjus inimest on üldse üks raskemaid asju mängida teatris. Aga veel niimoodi, et kogu tüki mitu tundi järjest olla purjus, igale poole kukkuda-lennata – respekt," lisas ta.

Toimetaja: Merit Maarits



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: