Ott Kilusk: hea näidendi kirjutamine pole autori kontrolli all ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Ott Kilusk.
Ott Kilusk. Autor/allikas: URMAS LUIK / PARNU POSTIMEES/SCANPIX

Detsembri esimesel päeval jõuab NUKU teatris lavale Ott Kiluski näidend "Vapruse värinad". Autor, kes ei ole sedapuhku väga palju proovisaali jõudnud, rääkis oma loomingu tagamaadest ja tunnetest seoses ligineva esietendusega. Muu hulgas märkis ta, et nn hea näidendi kirjutamine seisab väljaspool kirjutaja tahet ja kontrolli.

Kui palju mõtled teatritekste kirjutades tulevasele vaatajale? Kas su jaoks eksisteerib nähtus nagu mudelvaataja või -lugeja?

Mõtlen küll vaatajate peale. Tahan, et nad koos minuga rõõmustaksid ja kurvastaksid, ehmataksid ning rahuneksid, vihastaksid ja lepiksid. Mudelvaatajat ei ole, aga vahel mõtlen kirjutades tõesti ühele või teisele täiesti konkreetsele inimesele ja sellele, mida ta vaatamise ajal tunda või mõelda võiks.

Kuidas erinevad noorele vaatajale kirjutatud teatritekstid täiskasvanuile suunatutest?

Kui kirjutada väga õrnale eale, siis on loomulikult tähtis osa sõnavalikul. Lastelavastuses rumalasti ei räägita, aga samas kahemõttelist kildu rebitakse küll. Eks probleemistik peab ka ikka eakohane ja arusaadav olema.

Üks olulisi erinevusi lastelavastuste ja nn suurte lavastuste vahel on ilmselt aeg: noorem vaataja jaksab loole ja lavastusele lühemat aega keskenduda. Kuidas sa kirjutajana aega tajud? Kas draamateksti puhul on ajafaktor määravam kui proosas ja luules?

Kirjutades mõtlen alati, kas teha pikk või lühike lugu. Usun, et tajun lavaaega päris hästi ja oskan selle järgi talitada. Kuidas päris täpselt, ei oska öelda. Miskipärast peab draamateksti puhul tõesti ajaga rohkem arvestama kui näiteks luuletust kirjutades.

Mõtlen kirjutades päris palju sellest, kuidas üks või teine asi laval lahendatud võiks olla. Tekst peaks looma sujuvad, mugavad ja funktsionaalsed võimalused ühe või teise olukorra, ülemineku vms lahendamiseks. Teatrikunst on väga tinglik meedium ja leidlikud lahendused keerukate asjade lihtsaks tegemisel on need, mis tegelikult loovadki isikupärase lavastuse.

Nii NUKU teatri repertuaaris kui laiemalt laste- ja noorteteatris annavad tooni romaanide, sageli kirjandusklassika dramatiseeringud. Kas ja miks on oluline, et lastele ning noortele kirjutataks ka originaalnäitemänge? Kas head laste- või noortenäidendit on keerulisem kirjutada kui head nn suurte näidendit?

Eks seda klassikat tule ka lavale sättida. Seal esinevad igavikulised probleemid õilistavad kindlasti noore vaataja hinge.

Uusi asju peab kirjutama, et see päris oma kirjandus ikka edasi kestaks. Arvan, et nn hea näidendi kirjutamine seisab väljaspool kirjutaja tahet ja kontrolli. Vahel lihtsalt trehvab ja vahel mitte. Vahel kohe üldse mitte. Aga kui idee peas ära klikib, siis hakkab tekst jooksma, saab kirjutaja üle võimust ja jõuab sinna, kuhu ise tahab. Kirjutajal endal pole seal suurt miskit kaasa rääkida.

Oled ise töötanud õpetajana. Kui kaua ja kus? Mida see kogemus sulle kui kirjanikule andis?

Olin viis aastat Pärnu Vabakooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Kui ma poleks kohtunud nende noorte inimestega, kellele seal tunde andsin, poleks "Vapruse värinaid" arvatavasti iialgi sündinud.

Kuidas noorte mõju "Vapruse värinates" avaldub – keeles, teemades, elutunnetuses, milleski muus või kõiges kokku?

Jälgisin oma õpilaste käitumist päris süstemaatiliselt. Kurvastusega nägin, et mitmel puudus igasugune empaatiavõime ja tõeliselt rõõmu valmistas neile ainult kaaslase ebaõnn. Vestlesin nendega väga palju keskkonnateemadel. Paljud neist ei teadnud tõesti, miks ei tohi prahti maha visata jne. Usun, et suutsin panna nii mõnegi noore areneva hinge maailma laiemalt nägema, rohkem märkama, mis tema ümber toimub, ja mõistma, et maailm on äärmiselt huvitav koht, kus tühja-tähja peale aega raisata ei maksa. Uurisin jõudumööda ka õpilaste igapäevast suhtluskeelt ehk slängi ja leidsin selle üsna igava olevat. Minu nooruses oli släng palju jõulisem, leidlikum ja mõjuvam. Sellepärast, et loeti raamatuid ja vaadati filme, mis siin muud.

Miks su õpetaja-aeg otsa sai?

Õpetaja-aeg sai otsa, sest ma ei osanud ennast enam jagada koolitöö ja teatritööde vahel. Ajanappus ja pere kasvamine sundisid mõtlema, kuidas edasi, ning siis sai otsustatud, et jään teatrivärgi peale. Kui kunagi peaks uuesti aega tekkima, võiks kusagil koolis tunde anda küll. See on väga hariv ja distsiplineeriv kogemus.

Sead oma tekstides fookusse inimesed, kes sageli laval häält ei saa – n-ö tavalised inimesed, meie kaasaegsed, tihti väikelinnade ja maakohtade elanikud. Su lood on mahlakad ja usutavad, tahaks öelda rahvalikud, kui selle sõnaga ei kaasneks natuke kummaline konnotatsioon. On see su jaoks kirjanikuna kuidagi missiooni asi – näidata, et igaühel me kõrval võib olla oma eriline lugu?

Ei ole sellest kunagi nii mõelnud. Aga arvan küll, et meil kõigil on oma väga eriline lugu.

Kas kasutad oma näidendites ka pärisinimeste pärislugusid? On su tegelastel prototüüpe?

Seni pole olnud päris kindlaid prototüüpe, pigem ikka kombinatsioonid mitmetest elu jooksul kohatud karakteritest.

Laenad sa oma tegelaste suhu lauseid, mis sulle on elus kõrva jäänud?

Muidugi laenan. Kirjutasin paar aastat tagasi näidendi "Kirvetüü", mida Vanemuises suvel tehti. Kogu see tekst koosneb taolisest laenulisest ütluskultuurist.

Mis sind loominguliselt käima lükkab? Kust su lood alguse saavad – mõnest olukorrast, tegelasest, pildist või lausest?

Ei teagi. Praegu tundub, et kõik see, mis ma kirjutan, on meeles mõlkunud kaugest lapsepõlvest saadik. Ainesepuudust pole ja inspiratsiooni ma ei oota. Uue teksti aitab luua ikka ja ainult konkreetne akt ehk tegu ehk töö, kus jumaliku andega pole palju peale hakata. Kirjutan sellepärast, et midagi muud eriti ei oska.

Kust kirjutamine sinu jaoks alguse on saanud? Mis ajast pärinevad su esimesed tekstid? Kas pead end kirjanikuna pigem intuitiivseks iseõppijaks-otsijaks või oled püüdnud vahel toetuda ka mingile süsteemile, väljastpoolt omandatud tehnikale?

Luuletusi olen sepitsenud nii kaua kui ennast mäletan. Siis tuli proosa- ja veelgi hiljem draamatekstid. Kõik on toimunud emotsiooni pealt. Näen ja kuulen kuskil midagi ning peas hakkab jooksma sündmuste ja piltide jada, mis kisendab paberile.

Tehnika peab olema, vähemalt näidendeid kirjutades, sest muidu läheb asi lappama, ja nii on võimalik panna toime kirjandusmaailma suurim kuritegu – raisata asjata vaatajate aega.

Kes on näitekirjanikuna su eeskujud – kui neid on?

Tegelikult ma ei tea. Mulle meeldib väga absurditeater (Ionesco, Beckett), eksistentsialistid (Sartre, Camus), aga ka Strindberg, Ibsen, Tšehhov, Pinter ja teab kes kõik veel. Eesti autoritest kargab esimesena pähe Urmas Vadi. Võib-olla mõne aja pärast loetleksin sellele küsimusele vastates hoopis teisi nimesid.

Töötad sellest hooajast Endla teatri dramaturgina. Kui loomingulised või mitteloomingulised su tööülesanded on? Mida teatris töötamine (näite)kirjanikule juurde annab, mida ära võtab?

Endlas on mind algusest peale väga hoitud ja senised tööülesanded on olnud pigem loomingulist laadi. Natuke närviliseks teeb see vastutus, et peadki miskit konkreetset kogu aeg looma ja need inimesed, kes seal sinu ümber on, peavadki sinu kirjutatud tekste endale pähe ajama hakkama.

Kui tihedalt autorina lavastajatega koostööd teed? Kas sulle meeldib käia proovides?

Ega ei käi eriti proovides. Kaili ("Vapruse värinate" lavastaja Kaili Viidas – toim) ei taha ka, et ma käiks. Teised lavastajad vahel kutsuvad. Siis ikka pärast istume ja räägime.

Kas üllatud oma näitemängude lavastusi vaadates tihti selle üle, kuidas lavastaja ja näitlejad su loodud tegelasi ning olukordi on lahendanud? Kui vabalt suudad nende tõlgendusi tavaliselt vastu võtta? Mis on su peamised ootused ja hirmud seoses "Vapruse värinatega"?

Seni on need üllatused ikka positiivsed olnud. Näitlejad on enamasti paganama leidlikud.

"Vapruse värinatega" erilisi hirme nagu pole. Näen kõrvalt, et Kaili on protsessiga rahul, et trupil jätkub tegemislusti ja see rõõmustab ning rahustab mind. Loodan ikka, et tullakse vaatama ja elatakse asjale kaasa ja et kellegi meelest on see, millest tükk räägib, oluline.

Mis on su järgmised loomingulised plaanid, kohustused ja unistused?

Praegu on töölaual mõned dramatiseeringud ja üks elulooline näidend. Unistan, et suudan lähiajal näidendiks vormida ühe loo, mis mind juba mõnda aega kummitab. Rohkem ei räägikski praegu, sest poolikutest asjadest kõnelemine on üks kahtlane värk.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: