Arvustus. Naine, keda pole olemas ({{commentsTotal}})

Anja Niemi. Administraator, 2013.
Anja Niemi. Administraator, 2013. Autor/allikas: pressimaterjalid

Anja Niemi näitus "Rollis" ("In Character") Fotografiska Tallinnas kuni 15. IX.

Fotografiska Tallinna avanäitused on igati tasakaalus: vaadata on kahe mees- ja kahe naiskunstniku väljapanek. Kui Anna-Stina Treumundi, Pentti Sammal­lahti ja Jimmy Nelsoni omad on mõeldud just selle paiga avaüritusena – Treumundi ja Sammallahti näitus on koostatud Fotografiska Tallinnat silmas pidades, Jimmy Nelsoni antropoloogiline uurimus läheb Tallinnast Stockholmi ja sealt New Yorki –, siis Anja Niemi sama näitus oli veebruarist aprilli alguseni väljas Fotografiska Stockholmis, Tallinn on selle teine peatuspaik. Näitusega kaasneb Thamesi ja Hudsoni kirjastuse välja antud raamat, kuid ei Stockholmi ega ka Tallinna väljapaneku puhul selgu, kes selle näituse kuraator on. Stockholmi puhul tuuakse esile näituse korraldaja (manager) Johan Vikner ning raamatu teksti autor ja kunstniku intervjueerija Max Hough­ton, Tallinna puhul galerii näituste juht Maarja Loorents. Aga igal juhul moodustavad Anna-Stina Treumundi ja Anja Niemi kõrvuti eksponeeritud väljapanekud suurepärase terviku: see on lausa õpikunäide, kuidas suhteliselt samasuguse jutustamis-, täpsemalt loo lavastamisviisi, isegi tegelaskujude juures saab rõhutada täiesti teistsuguseid aspekte ja hoiakuid, rääkida teistsugust lugu.

Anja Niemi (1976) on sündinud, üles kasvanud ja elab nüüd taas Norras, kuid tema kunstiõpingud ja ka kunstnikukarjäär on kulgenud väljaspool kodumaad: kunstihariduse sai ta Londonis (London College of Printing) ning New Yorgis ja Pariisis (Parsons School of Design), teda esindab Londoni galerii ja tema isiku­näitused on olnud Londonis, Pariisis, San Franciscos, Los Angeleses, New Yorgis, Amsterdamis, aga ka Oslos. Siiani on ta eksponeerinud oma töid seeria kaupa, Stockholmi (ja nüüd siis ka Tallinna) näitus on esimene tagasivaateline ülevaade. Selle peale mõeldes oleks võinud ka Anna-Stina Treumundi kuraator Berndt Arell võtta kunstniku loomingu julgemalt ette ja sellest oma loo teha, seda iseäranis Tallinna publikut silmas pidades.

Anja Niemi. Imaginaarne kauboi. Seeriast "Ta oleks võinud olla kauboi", 2018. Autor/allikas: Anja Niemi

Norraga ei ole Niemil kõige lihtsamad suhted: düslektikuna ei olnud ta kõige edukam õpilane ja nagu ta ise väljendas, ei ole ta kunagi olnud seltskonna hing, igasugune avalik esinemine on olnud pigem ebamugav katsumus. Fotograafias leidis ta võimaluse jagada teistega kujutluspilte või lugusid, mida ta endaga on juba varajasest noorusest peale kaasas kandnud. Norra on ta kodu ja pigem perekeskse inimesena tunneb ta ennast seal hästi. Kunstielu mõttes on maailm järjest enam globaalne küla ning pole vahet, kas elad Norras või Mehhikos. Seda iseäranis, kui mõelda Niemi fotode keskkonna ja selle emotsionaalse atmosfääri peale.

Anja Niemi kunstis kordub seeriast seeriasse, pildist pilti sama tegelane, vahelduvad ainult kostüümid, soengud, atribuutika, poos, ka keskkond, kuhu tegelane on paigutatud. Isegi siis, kui vaataja ei tea, milline kunstnik välja näeb või teose pealkirjas ei ole osutatud kunstnikule (nagu näiteks on seerias "Darlene ja mina"), hakkab ta kahtlustama, et kunstnik on ennast modellina kasutanud. Ehk olnud siis korraga subjekt ja objekt. See on üsna tavapärane võte, sest sobivat modelli polegi nii lihtne leida ja ta ei pea vastama kunstniku ootustele, iseenda abil on kõige hõlpsam saada kätte just õige ehk siis autori ootustele vastav tulemus. Ennast modellina kasutada on ka õige eetilisem, iseäranis, kui kujutatava poosid, žestid, aga ka välimus ei vasta nii-öelda ideaalile (nagu näiteks on soome kunstniku Iiu Susiraja puhul). Kuid Anja Niemi ei mängi vastuvõtja (sootsiumi) ettekujutuslike piiridega nagu teeb seda Susiraja. Tema sulnilt kaunis, ülimalt rafineeritud keskkonnas ja sinna väga täpselt sobituvas, isegi sulanduvas mina­tegelases pole otseselt midagi valesti. Kõik on just nii nagu peab, tegelikult isegi märksa rohkem, selles täiuses ei ole kohta veal, millegi puudumisel. Anja Niemi on paljuski ehitanud oma autoportreelised, täpsemalt mina­kujundiga seeriad üles vea (elu?) puudumise peale. Kuid kunstnik on olnud oma vaataja suhtes vastutulelik: nii mõnegi seeria puhul vahelduvad autportreed (ka topeltkujutise või alter ego'ga) natüürmortide või tühjade ruumidega. Ehk siis juuresoleku ja puudumisega. Niemi ei kasuta oma kujundite iseloomustamisel metafoori, vaid märksa otsesemat sümboli mõistet, eelistades selgeid ja üheselt mõistetavaid sümboleid. Max Houghton osutab raamatu sissejuhatavas essees Freudi üleloomulikkuse mõiste peale, mida võib vaadata kui midagi tundmatut ja seetõttu ohtlikku, aga ka kui midagi, mida oleks tulnud saladuses hoida, iseäranis enda eest, kuid mis mingil põhjusel on avalikuks saanud.

Anja Niemi. Lilletuba. Seeriast "Naine, keda pole kunagi olnud", 2017. Autor/allikas: pressimaterjalid

Freudi üleloomulikkuse mõistet on hõlbus kasutada (ja seda on ka tehtud) Lynchi või Hitchcocki või Bergmani filmide puhul. Anja Niemi on nende filmide suur austaja, Lynchi "Twin Peaks" oli tema teismeliseaja üks lemmikuid. Kunstniku seeria kaupa jutustuste loomine osutab ka otseselt filmiloogikale: tema üksikteos on nagu filmikaader, mis sisaldab järgmise ootust. Niemi ei sea üksikpiltidest kokku tervikut, vaid ta alustab kujuteldavast tervikust, et siis leida sellele sobivad fragmendid.

Tema piltidega suhtlemisel avastasin ühe veidra tõsiasja: kui veebileheküljel või ka raamatus ükshaaval fotosid vaadates tekkis tugev déjà vu efekt, isegi tunne, et seda kõike olen juba tüdimuseni näinud, siis näitusesaalis pilte ühtse reana vaadates see kadus. Ehk kui terviku osis, ükskõik kui keeruliselt see ka lavastatud pole, on kinni mõnes varasemas teoses – filmikaadris, lavastuslikus stseenis –, siis tervikus, seerias tuleb esile nihe, mis teeb selle just Anja Niemi oma looks.

Max Houghton teeb Freudi üle­loomulikkuse kõrval veel ühe tähendusrikka tagasivaate, XIX sajandi Inglismaa viktoriaanliku kõrgseltskonna ühele meelismängule – elavate piltide lavastamisele. Tableau vivant'i žanris ei elustatud tollase sootsiumi kõrghetki või läbikukkumist, vaid inglise kirjanduse suurteoseid, näiteks kuningas Arthuri lugusid või Tennysoni või Shakespeare'i poeeme. Nagu kõik muugi tollases sootsiumis, käis seegi lavastamine kunstis paika pandud reeglite järgi. Kuid nii veider kui see ka pole, võeti ees­kujuks noored mässajad, prerafaeliidid ja eelkõige Dante Gabriel Rossetti jt mõistu­kõneline moralism. See on päris hea võti, et mõista Anja Niemi fotosid.

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: Sirp



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: