Arvustus. Pluss-suuruses räpp, mille eest kaitseb meid Mart Helme
Lizzo
"Cuz I Love You"
Nice Life / Atlantic 2019
8/10
Väga paljud inimesed jäävad muusikalistes eelistustes kinni oma teismeikka ja varastesse kahekümnendatesse. Natuke sarnane asi juhtub sellega, mida peetakse liiga radikaalseks või häbiväärseks. Kui näiteks pärast mullust lastefilmi uue populaarsuslaine harjale tõusnud Queen või siiani edukalt tuuritav Metallica olid oma aja kontekstis konfliktsed, siis praegu on nende ajaline vahe tegevuse kõrgajaga umbes sama nagu tol hetkel oli Paul Pinnaga. Omal ajal võidi kõlvatuks tunnistada Elvise tantsuliigutused, 1966 pidi folkpopi ansambel The Mamas and The Papas trükkima uue plaadiümbrise, sest algne WC-potti näidanud plaadikaas tunnistati sobimatuks ja 1984 oli Madonna "Like a Virgin" skandaalselt ülbe laul.
Praegu ei šokeeri sellisel tasemel avaldustega kedagi. Kui 30-aastane Michigani ning Texase juurtega lauljanna Lizzo avaldas tänavu uue albumi, kus ta on ise kaanefotol alasti, siis nagu polekski selles erilist uudist. Selliseid albumikujundusi on teinud ka John Lennon ja Yoko Ono, Katy Perry, Shakira, Christina Aguilera ning näiteks vaoshoituse võrdkuju Nicki Minaj. Lizzo erinevus eelmistest on see, et ta on n-ö pluss-suuruses või isegi mitme plussiga suuruses mustanahaline naine. Võiks nüüd muidugi väita, et kõik ameeriklased ongi kohutavalt paksud ja seetõttu on tegu lihtsalt turunõudluse täitmisega, kuid tegelikkus on mõnevõrra keerulisem, Ameerikale on omane kõigi äärmuste leidmine.
Plaati kuulmata võiks nüüd arvata, et tegu on järjekordse Minaji-laadse skandaalidele rõhuva meediastaariga, kuid nii see ei ole. Lizzo (Melissa Jefferson) on väga mitmekülgne muusik, kes on hariduse saanud Houstoni Ülikoolist, veider küll, klassikalise flöödi erialal. Lizzo lahterdamine mingisse kindlasse žanrisse on keeruline, kuna ta on teinud väga erinevat laadi projekte. Tema 2013. aasta plaat "Lizzobangers" on segu hiphopist ja träpist, 2016. aasta EP "Coconut Oil" sarnaneb rohkem R&B ning tavalise popiga, kuid värske plaat "Cuz I Love You" on väga kirju isegi ühe plaadi raames.
Plaadi nimilugu "Cuz I Love You" on segu bigbändimuusikast ja räpist, plaadi ilmselt tuntuim singel "Juice" meenutab 1970. aastate funki ja räpi segu ning vahepeal kõlab vahele ka flöödimängu. Teistes lugudes on jällegi kuulda hiphoppi ja R&B rütme, popilike taustu ning veidral kombel isegi natuke rokki. Kui popi puhul eristatakse pretensioonikat žanrit art pop, siis Lizzo puhul võiks vabalt kasutada sõna art rap. Viimane ehk polegi nii suur üllatus, kui arvestada plaadi produtsentide hulka kuulnud rokkbändi X Ambassadors. Ilmselt ongi plaadi kirju helikeele taga see, et erinevaid produtsente on plaadil lausa kümmekond, lisaks koostöö Missy Elliotti ja Gucci Mane'ga. Albumi tavaversioon on kõigest 33 minutit pikk, kuid ehk on produtsente ühe poti juures olnud isegi natuke liiga palju.
Paljudest mõjutajatest hoolimata on plaat ka suhteliselt läbiva teemaga: leppimine oma kehaga ning ootuspärasemalt mustanahalise naise õiguste ja eneseteadvuse küsimus. "Lauryn Hill told me everything is everything/Serena Willy showed me I can win the Wimbledon" kõlab loos "Like a Girl". Kehakuvandi suhtes ei ole Lizzo sama ninnunännutav kui pluss-suuruse teemaga tuntuks saanud Meghan Trainor, mida ehk näitavad laulusõnad nagu "Slow songs, they for skinny hoes/Can't move all of this here to one of those/I'm a thick bitch, I need tempo", loos "Lingerie" "These panties are see-through, I'm exposed, yeah" või eriti karmilt vanemas loos "Ride": "Google me and jack off in a tissue". On tempot, on ülbust ja huvitavaid lahendusi, aga tekstiliselt on see siiski oluliselt nõrgem kui näiteks Janelle Monáe. Vanamoodsatesse saleda valge naise vastuhakkudesse uskujale võib seda kõike tunduda pisut liiast, kuid soovitaksin proovida ka midagi uut.
Toimetaja: Merit Maarits