Keelesäuts. Miks on õige kevaditi?
Kui miski toimub igal kevadel, suvel, sügisel, talvel, siis moodustatakse nimisõnast ti-liite abil määrsõna: suvi – suviti, sügis – sügiseti, talv – talviti, kevad – kevaditi. See viimane ongi raske ja siin ka eksitakse ja tihtilugu moodustatakse vale vorm.
Miks ei võiks olla õige kevadeti? Loogika võiks ju olla, et kui omastavas käändes on kevade, võiks ju sellele naksti ti-liide juurde tulla ja olekski korras. Nii lihtsalt aga sõnatuletus ei käi: õige vokaali saab hoopis omadussõna moodustades: ütleme ju erilise tõrketa suvine ja selle põhjal suviti. Ja omadussõna kevadest on kevadine, mitte kevadene. Nii on õige kevaditi, mitte kevadeti.
Sagedust näitavat määrsõna pole lihtne ka teistest sõnadest moodustada. Näiteks hiljuti lugesin ajakirjandusest väärvormi pühapäevati. Õige on ikka pühapäeviti.
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: Vikerraadio
