"Teatrikoolist tulles oli üks inimene, kellega sai rohkem suheldud, Tõnu Aav," meenutas näitleja Ain Lutsepp aastat 1980, mil ta lõpetas lavakunstikateedri IX lennu. "Ta andis nõu, oli toetav ja abivalmis."

"Väga kahju on," ütles Lutsepp. "Ta oli selline näitleja, kellest jääb teatrilukku ja inimeste mällu äärmiselt tugev jälg nii huumori kui tõsisema poole pealt."

Tõnu Aav ise ütles ajakirjandusele mõni aasta enne surma, et teda jäädakse mäletama eelkõige Švejkina ja onu Remuse juttudest. Lutsepa sõnul võivad need rollid tõesti inimestele esimesena meenuda, aga tegelikult on seal ju enamat: ühe inimese pikk teatritee.

"Remus ja Švejk on kõige levinumad. Teatris tehtud töö jääb sinna aega, kus see tehti, aga seal on, mida meenutada," sõnas Lutsepp. "Rollid Tammsaare ainelistes lavastustes, siis "Mees, naine ja kontsert", mis talle ka endale meeldis."

Ain Lutsepp nentis, et Tõnu Aav jääb meelde vastuolulise inimesena, kes võis olla ka kriitiline. "Me kõik oleme vastuolulised," lausus Lutsepp. "Selline oli tema loomus, olla vahel ka kriitiline, aga ta oli enamasti heatahtlik ja ta oskas hinnata teiste tööd. Ta oli eelkõige hooliv inimene, kellega mul jääb alles ka palju isiklikke mälestusi."