Neljateistkümnest loost koosnev Taani rokimeeste seitsmes plaat on bändi parim vaatamata paarile-kolmele venima kippuvale momendile. Põhitüübi Michael Poulsoni juhtimisel ja kauaaegse produtsendi Jacob Hanseni abil on nad ju pingutanud ligi paarkümmend aastat, katsetanud, arendanud ja viimistlenud laulukirjutamist ning seadeid, et jõuda rokenrolli püramiidi tippu.

Need laulud, nii 6–8 lugu, mis on head, on ikka meeletult head. Rifid, meloodiad ja Volbeati kõige tugevam trump – hümnilikud refräänid – on targalt balanseeritud ja täpselt doseeritud. Tuntava lisaväärtuse annavad mõned kõrge profiiliga ameeriklased, nagu Gary Holt (Exodus/Slayer), Rob Caggiano (Anthrax), Neil Fallon (Clutch).

Veatu klassikaline rokk on esitatud laitmatul moel ja koondab briljantseks supiks eri ajastute parimaid rokidetaile, sealhulgas natuke Metallicat, pisut Springsteeni, osake Queeni, kübeke isegi Johnny Cashi (plaadi uhkeimas loos "Last Day Under the Sun"), samuti surfi, glämmi, punki, trashi, aga kannab ka tuntavalt Disneyland After Darki (tuntud ka kui DAD) – Taani staadioniroki vaieldamatu ristiisa vaimu.
Euroopas juba ammu tuntud tegija Volbeat on nüüd jõudnud maailmaliigasse.

"Rewind, Replay, Rebound" on koopenhaagenlaste "Black Album" ja ümberlükkamatu murdepunkt karjääris.