Üks mu lemmikteoseid eesti kirjanduses on Heljo Männi tekstidel ja Vive Tolli joonistustel põhinev "Karu-aabits". Ma ei tea, kui paljud lapsed tänapäeval selle abil lugema õpivad, aga soovitan raamatut ka täiskasvanuil aeg-ajalt üle lugeda.

Teos ilmus juba 1978. aastal ja paistab silma lisaks lahedatele juttudele ja meeldejäävatele joonistustele väga põhjalike pedagoogilis-metoodiliste instruktsioonidega.

Iga lühijutustuse alt leiab veidi peenemas kirjas selle lihtsa loo ja lugu illustreeriva pildi kasutusjuhendi, mille esimene punkt juhendab näiteks lapsele lugemist õpetavat vanemat raamatut esmalt koos lapsega "lehitsema ja vaatlema", seejärel kaanepilti kirjeldama, siis jutu kõrval olevat pilti silmitsema, tegelaste näoilmete järgi aimama ja arutama, millises tujus või olukorras Mõmmi või Karuema või Jänku-Juss või Põrsas Pigi-Vigi parasjagu on.

Alles siis lubab juhend liikuda loo juurde. Sellega aga "Karu-aabitsa" lugemine ei piirdu. "Tund lõpetatakse jutu lavastamisega," leiab juhendist. "Matkige Mõmmi kuuldud [jahikoera!] haukumist," julgustatakse teisal.

Pole kohanud ühtki teist raamatut, mis end nii mitmetahuliselt tajuma kutsub. Mu lapsed on sellesse üllitisse olnud väga kiindunud ja pean tunnistama, et ka mina kiindun "Karu-aabitsasse" üha uuesti.

Kiindumus on seda täidlasem, et Mõmmi ja tema sõprade lugudest ei puudu elu tumedad tahud, millega nii laps kui ka vanem lugemise käigus hakkama on sunnitud saama.

Kohe esimestes lugudes peab Mõmmi talitsema hinnangute andmise ihalust. "Vihm on paha," kaebab Mõmmi emale "Ma ei saa magada". "Ei ole paha," lausus ema. "Vihm on hea. Ta laulab sulle."

Teises jutukeses huikab keegi öösel kuuse otsas "Uhuu" ja Mõmmi kardab. Pilt selle loo kõrval hirmutab ka täiskasvanut, sest karupere magamistoa aknast sisse vaatava öökulli silmades on omajagu hullust. Karuema magab sügavalt, samal ajal kui hirmunud Mõmmi ringi vahib. Karupoeg on selles olukorras lootusetult üksi, Mõmmil ei jää muud üle, kui end ise uuesti uinutada akna taga passivast psühhopaadist hoolimata.

Teisal jälle saabuvad metsa jahimehed ja seda just siis, kui Mõmmi Jänku-Jussiga üle augu hüppamise mängu käigus auku kukkunud on. "Äkki keegi haukus. Au-au-auh! Kõlas pauk. Jänku-Juss jooksis koju."

"Aga mis siis juhtus, kui jahimehed Mõmmini jõudsid?" küsib laps tapva loogikaga ja vanemal ei jää muud üle kui öelda, et enne seda sai lihtsalt jutt otsa, sest joonealuses juhendis selle loo lõpuga hakkama saamisest midagi ei räägita.

Lõbustavalt tume tegelane on raamatus ka Konna-Lonni, kes ennast suuremaks puhuda üritas, et kurg ära süüa. Raamatu lõpulugu, koguni lõpulause räägib kure lõunasse saatmise üritusest, kus surmahirmust vabanenud "konn lehvitas kõige rohkem" sest "tal oli hea meel, et kurg ära läks."

"Karu-aabits" peaks lusti pakkuma ka identiteedisõdalastele mõlemalt poolt rindejoont. Mõmmi, kes on kirjade järgi poiss, kannab pea kõikidel piltidel kauneid erimustrilisi kleite.

Leheküljelt 97 leiab aga Mõmmi kohtumise tundmatu tegelasega, kes karu küsimuse "Kes sa oled?" peale vastab "Ma ei tea". "Kes su isa on?" küsib karu. "Rebane," vastab olevus. "Siis oled sina ka rebane," ütleb herderlikku ärksust üles näitav Mõmmi.

Miks sellest aabitsast riigimeedias jahuda? Võib-olla selleks, et "Karu-aabits" on peale muu ka hirmude ja pingetega hakkama saamise aabits, mis õpetab, et hirmud ja pinged on loomulik osa elust ning nendega hakkamasaamise oskus sama palju harituse osa kui lugemisoskus. Hirmu erakorralikustamata jätmine võib olla lisaks söakusele ka harituse märk.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.