Oleg Pissarenko: aju annab muusikale keerukust, süda aga lihtsust ja sisemist tarkust
Helilooja ja muusik Oleg Pissarenko on pärast mitmeaastast lavaelust eemalolekut leidnud uue muusika, mille ta salvestas äsja uuele plaadile "Armastuse muusika".
Teie muusikat on püütud mahutada paljudesse lahtritesse, jazz-minimalismist post-rock'ini. Millisesse lahtrisse te ise oma muusika olete asetanud või on raamid teie jaoks loominguliselt piiravad?
Minu jaoks on alati olnud see pigem probleem kui lahendus ̶ püüd suruda purki lindu, kes tahab vabalt lennata ja olla see, kes ta loomult on oma ilus ja lihtsuses ̶ see ei tundu mulle hea mõte, ükskõik kui kaunis ja stiilne see purk ka poleks.
Mida tähendab teie jaoks loominguline vabadus täna?
See on vabadus luua südametunde järgi, püüdmata liigselt piirata end ajutegevusega. Aju annab muusikale enamasti keerukust, süda aga lihtsust ja sisemist tarkust.
Olete saanud tunnustuse jazzmuusiku ja pedagoogina ka presidendilt. Kui oluliseks tunnustamist peate?
Tunnustus on mulle alati oluline olnud, see tekitab tänutunnet tunnustaja suhtes ja paneb sind tundma end ühiskonnale või kogukonnale vajalikuna. Küll aga olen kunagi otsustanud, et kohe järgmisel päeval pärast järjekordse tunnustuse saamist proovin selle paigutada kuhugi sahtlisse, et see igapäevatoimetuste juures liialt silma ei torkaks ja uhkust ei stimuleeriks.
Kui öelda aitäh jazzile, siis mille eest te tänulik olete?
Ütlen aitäh jazzile ja koos sellega tervele jazzi kogukonnale ̶ nii muusikutele, publikule, toetajatele, partneritele, omavalitsustele, riigile kui ajakirjanikele ̶ kõigil on selles muusikavaldkonnas oma kindel roll ja olen seda pikkade aastate jooksul omal nahal kogenud, et kui Eesti inimesed midagi ühiselt armastavad ja soovivad koos teha, siis seda me ka suudame. Nii on jazziga juhtunud, sest muidu poleks ma suutnud selles valdkonnas nii kaua tegutseda ega nii palju korda saata. Ütlen samuti aitäh jazzile kui muusikalisele filosoofiale vabaduse ja stiilitunnetuse eest, mida see minule on õpetanud.
Teie juhtimisel ja eestvedamisel alustas Narva kolledžis tegevust Narva Jazzclub, mille eest teile samuti on tehtud tänukummardus ja antud üle TÜ Narva kolledži kuldmärk ̶ mis saab teie juhitavatest klubidest ja sündmustest edasi?
Ma usun, et igal nähtusel on siin elus oma kindel koht ja aeg. Koht on Narva Jazzklubi jaoks olemas ja aeg on vaid isiklikult minu jaoks ümber saanud, mis ei tähenda, et see oleks nii narvakate või muusikute jaoks. Usun, et kindlasti leidub klubi traditsioonile häid vedajaid, meie väikses riigis on ju piisavalt tublisid hakkajaid inimesi.
Millises loomingulises eluhetkes te praegu viibite?
Olen olnud pikemat aega loomingulises mõttes n-ö peidus, tegelesin erinevate festivalide ja linnadega ja nüüd on toimunud vist mingit sorti vabanemine ̶̶ kirjutan palju uut muusikat, tunnen suurt inspiratsiooni, tajun ja tunnetan muusikas sisalduvat energiat enda silmis palju selgemini kui kunagi varem ja see teeb mind õnnelikuks, nagu mingi nähtamatu kanal oleks lahti läinud, mis muusiku südant kõiksusega ühendab.
Salvestasite Eesti Rahva Muuseumis äsja oma esimese sooloalbumi "Armastuse muusika". Kuidas te uut plaati iseloomustaksite?
Ma usun, et see on muusika oma puhtaimal kujul, kui nii saab öelda; ilma ebavajalike fassaadide, lisandite või täiendusteta. Ma püüdlen muusikas peituva energia puhtuse poole, soovin seda suunata maksimaalselt otse publikule. Väljend "Armastuse muusika" tähendab minu jaoks eesmärki avada kuulaja südant ja ühendada see Kõiksuse armastusega. Sellist mõju olen tajunud näiteks Arvo Pärdi teatud lugude puhul.
Kontsertsalvestusel oli kohal väike ring sõpru ja ütlesite, et teile on oluline esitada muusikat pärisinimestele, mitte kujutada stuudios ette, et neile mängite ... Kellele teie tänane muusika on mõeldud?
Ma pole kunagi oma kuulajat proovinud visualiseerida, usun siiralt, et see muusika võib puudutada ja kõnetada igaüht, kes sellele oma südame avada soovib.
Plaadile tulevatest lugudest ehk enim minevikuvalu ja nostalgiat tekitav lugu kannabki pealkirja "Nostalgia". Millest ajendatuna see lugu sündis?
See lugu räägib minu jaoks sellest, kui kehv tööriist on nostalgia otsuste tegemise juures. Nimelt tegin samast tundest ajendatuna otsuse korraldada oma sünnilinnas Narvas suurt suvist muusikafestivali Baltic Sun, mis pidi mu ettekujutuses aitama sel linnal ellu ärgata. Tulemuseks sain paraku hiiglasliku majandusliku kahju ja suure hingevalu. Sellest ka selle loo veidi nukker alatoon.
Kuidas sündis plaadile tulev lugu "Kohtumine"?
Ma kirjutan oma lugusid sageli nii, et lihvin ja muudan neid, kuni muusikat mängides tekib n-ö armumise tunne. See lugu räägibki sellest, kuidas kaks inimest kohtuvad ja armuvad, olen seda tunnet nii muusikat tehes kui ka naistesse armudes oma elu jooksul korduvalt kogenud.
Liigutuspisaraid pakkuv emotsionaalne lugu "Lõpmatus" on samuti uus ja uuest energiast laetud.
See on üks nendest lugudest, mis loovad mu enda jaoks sellise olemise seisundi, millest ma ise võimalusel ei väljukski, see on muusika müstilise poolega kohtumise lugu ̶̶ muusika, mis avab universumi saladusi ja seda sellisel moel, et rääkida või laulda sellest pole võimalik, sõnu pole ja polegi vaja.
Armastust püüavad paljud defineerida, samas tundub see justkui defineerimatu ̶ kuidas läbi muusika armastust luua?
Armastust ei saa luua, sest armastus ise on loonud maailma ja mõnes mõttes polegi olemas üldse midagi muud peale armastuse enda, kõik muu on illusioon. Seega minu kui muusiku ja minu muusika eesmärk on avada inimese südant ja luua sellele ühendus kõiksuse armastusega, siis saab inimese jaoks kõik õigeks – see ravib, parandab, aitab teha õigeid valikuid, teeb targaks.
20. septembril olete laval teie, kaks kitarri ja klaver ̶ klaverist on saanud teie igapäevane kaaslane alles hiljuti?
Olen kitarri mänginud ligi 30 aastat ja selle abil olen enamasti ka muusikat kirjutanud. Kui mõni aeg tagasi koju elektriklaveri ostsin, vaimustusin sellest pillist kohe. Imetlen klaveri täiuslikkust, muusikaliste võimaluste lõpmatust ja helilooja tundlikkuse edastamise võimekust. Seega olen nüüd mitte ainult kitarrist, vaid ka klaverimängija ja viimase tiitli üle saab muidugi visata heatahtlikult nalja, sest olen seda pilli mänginud ikka päris vähe.
Milliste ootustega lähete lavale, kellele tänu avaldama ja kelle elu puudutama?
Mul pole erilisi ootusi kui päris aus olla, lähen sinna siira sooviga anda publikule seda, mis minule elu poolt antud on ja see on muusikaline puudutus, inspiratsioon. Tean, et minule on antud võime muusikat luua, seda esitada ja selle olemusest ning ka muudest elu tähtsatest asjadest kõneleda, seega on see isegi minu kohustus ̶ oma andeid inimestega jagada. Mis puudutab tänu, siis seda lähen avaldama elule endale ja koos sellega ka kõigile, kes selles elus kontserdipäeval koos on. Olen tänulik elu kui nähtuse eest, kõikide selles sisalduvate kogemuste eest, iga inimhinge eest, kes sarnaselt minuga elu kingist on osa saamas.
Kes on olnud teie senise elu suurimad mõjutajad muusikas?
Ma nimetaksin nelja nime ̶ Arvo Pärt, Viktor Tsoi, Pat Metheny ja Michael Jackson. See ei tähenda, et muid mõjutajaid poleks, aga kui neid nelja veidi vaadelda, siis esindab igaüks omaette suunda ja usun, et olen igast sellest suunast mõjutatud ja need mõjutused elavad ka minu muusikas.
Viimati salvestatud plaat oli teil juba üheksas. Millised on olnud teie jaoks emotsionaalseimad, olulisimad lood?
Albumil "Prii Lapse Ilm" oli see "Elementary Truth" (Elementaarne), mis räägib sellest, et armastus on elu alus ja selles on elu olemuse elementaarne tõde ning see armastus on valget värvi. See on üks nendest lugudest, mille kirjutasin nii, et seda kodus mängides ei suutnud ma kuidagi peatuda ja mängimist lõpetada ̶̶ see tekitas minus erilise, kõiksusega kokkusulamise, armumise seisundi, milles tahaksin kogu aeg viibida.
Plaadil "Kes sa Oled" on kahe tähendusega lugu "WM" ̶ üks neist viitab kahele tähele, W (woman) ja M (man), mis on kõrvuti ja mille kirjapildid on justkui teineteise vastandid, W on nagu tagurpidi pööratud M, see viitab mehe ja naise olemuse vastandlikkusele ja samas ka sarnasusele. Teine tähendus on palju proosalisem ja see on viide ühele mu lemmikkitarristile, austerlasele Wolfgang Muthspielile, kelle loomingust kunagi muusikaõpingute ajal vaimustusin ja kellele mõeldes, tema ühest loost inspiratsiooni saades 5/4 taktimõõtu kasutasin.
Albumil "Point" on lugu "Klaar Hommik", mis räägib erilisest selguse seisundist, kujutan ette suvehommikut, kus ärgates ja uksest välja astudes näed, et taevas on sinine, muru roheline ja korraga on kõik klaar ja selge, pole mingeid kahtlusi ega hirme. Selles seisundis olen olnud mõne viimase kuu jooksul ja alles praegu saan aru, et see ammu kirjutatud lugu kirjeldab minu jaoks just praegust eluhetke ja seisundit. Soovin sellist kogemust igaühele, see on nii võimas tunne, kui hommik on päriselt klaar.
Äsjailmunud plaadil räägib lugu "Armastusest piisab" armastuse tervendavast ja ravivast toimest. Mul oli elus hiljuti üks kogemus, kus Narva festivali suure kahjumi tagajärjel oli mul väga raske endale ja teistele andestada. Sain lõpuks aru, et andestamist tuleb alustada iseendast ja kui endale suutsin päriselt andestada, suutsin ka teistelt vabandust paluda ning ka neile andestada. Usun, et armastust saab kasutada n-ö universaalse ravimina kõikides olukordades ja seega armastusest peakski inimesele piisama, pole olemas midagi sellest tähtsamat ja suures plaanis polegi midagi muud üldse vaja.
Pissarenko albumit "Armastuse muusika" saab kuulda plaadi esitluskontserdil 20. septembril Alexela kontserdimajas.
Toimetaja: Merit Maarits