Valner Valme. Haiguste ravi, kontrollitud ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Tõnu Tunnel

Vaikust on vahel vaja. Aga kuna vaikust tänapäeval enam kuskil ei saa, siis kasutagem Arvo Pärdi loodud alternatiivi sellele, ütleb Valner Valme algavate Pärdi Päevade puhul Vikerraadio päevakommentaaris.

Priit Võigemasti lavastatud kontsertlavastusega "Surmatants" algavad selle nädala lõpus järjekordsed Arvo Pärdi Päevad, mida korraldab Nargenfestival.

Mõnikord võib tunduda, et kõik kohad on Arvo Pärti täis: tema muusika jõuab nii paljudesse kontserdisaalidesse, eetritesse ja plaatidele üle maailma, et kultuuriuudised ei jõua seda kõike kajastadagi. See nagu ei ole enam uudis.

Pärdi ajatu muusika taustal ajalised uudised ongi nagu midagi mööduvat ja tühist. Selles saundis tuleb olla ja lasta end helidel ravida. Tean mitmeid (mis salata, ma ise nende hulgas), kes panevad Pärdi näiteks seitsmekümnendate teosed kõrvadesse töö kõrvale mängima, et hea rahulik. See ei tee ka paha, aga vahel tuleb anda Pärdi teostele aega ja natuke pühitsetumaid hetki. Näiteks ööl vastu laupäeva, kodus lambi all tugitoolis, klapid peas. Võib isegi tunduda, et mingi aken ajus avaneb või et kõik ei olegi nii rõvedalt keeruline, kui ise olla malbe ja alandlik. Esmaspäeva hommikul virvarri tormates on see helgus muidugi meelest läinud, aga midagi jääb ehk ikka alles.

Ma näen Pärdi muusikat nii. Nagu kitarri timmitakse häälde või orkestrile antakse enne avatakti toon ette, pakub Pärt avanoodi vaikusele. Aga kuna vaikust tänapäeval ei leidu, alati immitseb kuskilt mingit müra, loob Pärt imaginaarse, alternatiivse vaikuse oma muusikaga. Lubades kõigepealt vaikusele mõttelise ruumi, mis võiks algselt olemas olla, täidab Pärt selle seejärel ise, oma muusikaga, olles looja, inimene jumaliku sädemega, või isegi Jumal ja inimene korraga, mis tõestab, et Jumal ei ole midagi kauget ja haaramatut, vaid saab olla ainult inimeses endas, kui inimene annab endale võimaluse.

Ma ei ole, vähemalt kirjade järgi, religioosne inimene, aga see on üks paljudest viisidest mõista Arvo Pärdi käsikirjades nähtavat valemit 1+1=1, mis kõlab tema muusikas, aga ka tema muusikat kandvas filosoofias, kus mitte ainult inimene on Jumalaga üks, aga ka inimene on inimesele vend ja õde.

Kuulajal on sellise tõdemuseni ehk lihtne jõuda, helilooja hülgas uue mõtte, õige esimese noodi ja värske loomeviisi leidmiseks senised muusikalised tõekspidamised, loobus avangardist ja mingil määral isegi karjäärist. Aastaid 1968-1976 nimetavad muusikaloolased Pärdi loominguliseks kriisiks. Siiski suutis ta siis luua mõjuvat filmimuusikat mitmes vallas: "Operaator Kõps kiviriigis", "Õed" ja "Aatomik" lastele, "Ukuaru", dokfilmid "Helin", "Looduse hääled" ja palju muud.

Siis oli aga 1972. aastal õigeusku jõudnud Pärdil muusikaline ilmutus käes. 1976. aastal lõi Arvo Pärt oma muusikalise keele tintinnabuli, ladina keeles kelluke, milles liidab kaks ühehäälset strukturaalset liini ehk meloodia- ja kolmkõla-hääle tervikuks. Selles helikeeles loob ta siiani ning on olnud nüüd kaheksa aastat järjest maailma enim esitatud elav helilooja.

Võib vaid oletada, et võibolla sellist edu ei oleks, kui ta poleks julgenud teha 40aastasena elus kannapööret, jätta senised uuendused dodekafoonia ja kollaaži näol ning pöörduda uue leiutamisel kõigepealt päris vana ja aegumatu poole: gregooriuse laul, hiliskeskaja polüfoonia ning renessansimuusika. Esimeseks vabaks linnukeseks osutus kaheminutine klaveripala "Aliinale".

"Fratres", "Peegel peeglis", "Te Deum", "Orient & Occident" ja teised Pärdi tuntumad tööd on küll spetsiifiliselt tehtud, aga nii universaalse mõjuga, et juba 20 aastat nimetavad Arvo Pärti eeskujude seas lugematud moodsad elektroonikamuusikud maailmas ja võrdlevad nendesamade elektroonikamuusikute EP-de ja albumite arvustustes Pärdiga mitteakadeemilise muusika kriitikud - see on tahk, millest Eestis peaaegu üldse ei räägita.

Pärdi muusika on tänapäevane, ning lisaks igavikuline ja spirituaalne, aga vaimsena on seda ju kerge pidada millekski meie argimaailmast kõrval või kõrgemal seisvaks. Ei. Kui panna Pärdi plaat peale või minna tema muusika kontserdile, tunduvad irreaalsed pigem mõningased päevauudised ja poliitilised tõmblused nagu kes keda või mida usaldab. Pärdi muusika on ikka päris asi, seda tasub kindlasti usaldada.

Nii et võib tunduda, et Pärti on liiga palju. Tegelikult peaks me ümber tema muusikat, selle sõnumit ja kaja sellest meedias olema märksa rohkem. Siis ehk ei saaks võimalikuks olukorrad, nagu näiteks et Märjamaal kogutakse kuussada allkirja seismaks vastu valla ja riigi kavatsusele rajada kellegi pubi lähedale erivajadustega inimeste kodu, sest pubi kaotaks kliente, elanikud on ärevil ja turistid võivad karta psüühikahäiretega inimesi.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressilarvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Allikas: Vikerraadio

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: