Arvustus. Hagiograafiline romaan Arvo Pärdist ({{commentsTotal}})

Joonas Sildre graafiline romaan
Joonas Sildre graafiline romaan "Kahe heli vahel". Autor/allikas: ERR

Uus raamat
Joonas Sildre
"Kahe heli vahel. Graafiline romaan Arvo Pärdist"
Laulasmaa: Arvo Pärdi Keskus
222 lk.

Arvustus ilmus Vikerkaares.

Joonas Sildre graafilise romaani "Kahe heli vahel" keskne kujund on must täpp. Kõige kontsentreeritum, kõige eneseküllasem kujund, mida võime ette kujutada. Punkt on "ise omaenese maailm, iseenese kõiksus; tal ei ole käsitlust kellestki peale iseenda".1 Kõige esmasem seos on raamatu lehekülgedel lendlevatel täppidel muidugi noodikirjaga. Enamasti märgivadki need erinevate helide intensiivsust, liikumist ja mõju. Nii nagu punkti defineerib tema ümber laiutav tühjus, annab ka Pärdi teostes igale üksikule helile tähendusrikkuse just nootidevaheline kaugus, ruum nende ümber.

Eesti raamatumaastikul tähistab "Kahe heli vahel" suisa kahekordset avalööki – tegu on nii Eesti esimese graafilise romaaniga kui ka esimese kodumaise Arvo Pärdi biograafiaga. Graafilise romaani (graphic novel) all mõeldakse koomiksiraamatut, mis on loodud tervikteosena ja raamatu mahus. Ehkki graafilised romaanid võivad olla ka antoloogilised, on enamasti tegu ühe sidusa narratiiviga. Nii mahult kui tähenduslikkuselt on graafilises romaanis tekst pildi suhtes sekundaarsel kohal.

Inimeste suhe piltidesse on ambivalentne. Sõnad ümbritsevad meid. Sõnad on keerulistest ja olulistest asjadest rääkimise vahendiks. Pilte nähakse pahatihti vaid sõnu illustreerivate või lihtsustavate kujutistena. Tundub, nagu peidaksid nad objektiivse tõe tähelepaneliku lugeja eest oma mitmetitõlgendatavusse. Pildid on piibel kirjaoskamatutele. Sellele ebalevale suhtumisele vastandub nägemus, et pildid on midagi universaalset ja ühesemalt mõistetavat kui kirjasõna. Joonistatud kujutisel on küll sõna ees mitmeid eeliseid, näiteks anonüümsus ja üldistusjõulisus, kuid piltide lugemise oskuski on suuresti kultuurispetsiifiline. Veelgi hullem on lugu autorikoomiksi puhul, kus autoripoolse tähendussüsteemi mõtestamine nõuab aega ja süvenemist.

Muusikast ja kujutavatest kunstidest kõneldes kasutame sageli sama terminoloogiat: rütm, kompositsioon, vorm. Ka tajukogemuse poolest paistab joonistatud kujutis muusikale lähemal seisvat kui kirjasõna. Sarnaselt muusikakuulamisega on nägemine kehaline kogemus, mis toetub vahetule aistingule ning aktiveerib teisi meeli ja argikogemusi.2 Lisaks muusikale annab "Kahe heli vahel" läbi piltide edasi Arvo Pärdi eluloolisi seiku ja inimpsühholoogiat. Niivõrd mitmekesine ja ambitsioonikas algmaterjal nõuab erilist väljundit. "Sõnad on üldse võrdlemisi vaene moodus enese väljendamiseks," kurdab joonistatud Pärt raamatulehekülgedel (lk 185). Visuaalsed lahendused Sildre raamatus vaid kinnitavad õnnestunud meediumivalikut.

"Kahe heli vahel" on seni väga sooja vastuvõtu osaliseks saanud, kuid üksikuid kriitikanooli on pälvinud just raamatu tekstiline osa: "Dialoogid on jäetud informatiivseks ja kirjakeelseks. Enamjaolt ei ole neil päriselt kõnelevate inimeste nägu ega keelt."3 Ka teose sündmustik võib mõjuda hõredana: ""Kahe heli vahel" kannatab vähese narratiivi käes, mida nõuab paratamatult nii romaan kui ka koomiks."4 Need valikud Sildre teoses saavad ehk selgemaks, kui toome mõned paralleelid hagiograafilise kirjandusega.

Hagiograafiliste kirjutiste eesmärgiks on jäädvustada pühaku elutee ja seada teda eeskujuks teistele. Klassikaliselt kuulub narratiivi struktuuri pühaku lapsepõlv, tema pühaduse varane ilmnemine, õpetajad ja imeteod. Esiplaanil on sellised kristlikud väärtused nagu heldus, alandlikkus, armulikkus, tarkus, vagadus ja ettenägelikkus.5 "Kahe heli vahel" keskendub just Pärdi noorus- ja kujunemisaastatele, oma tee leidmisele. Ehkki raamatus on ka katsumusi, vastuolusid võimuga ja avalikku hukkamõistu, ei ole Sildre fookus Pärdi pereelul ega ümbritsevatel ajaloolistel sündmustel, vaid pigem looja sisemistel läbielamistel. Tugevaima mõjuga on Sildre välja joonistanud just need sündmused, millest tavamaailma jõuab vaid pinnavirvendus, kuid mis ometi märgivad otsustavaid pöördepunkte Pärdi loomingus – mõne uue heli kuulmine, ideealge leidmine või üksiku noodi mõju. Need on kogemused, mida on raske, kui mitte võimatu, sõnaliselt edasi anda.

"Kahe heli vahel" üks eesmärke on jäädvustada ja populariseerida Pärdi loomingulisi pöördepunkte. Teoses leidub mitmeid ärakirju tema märkmetest ja intervjuudest, mis võivad koomiksivormis mõjuda konstrueeritult. Ent didaktilises mõttes on valikud põhjendatud – nii jõuavad mõtted minimaalse moonutusega publikuni. Oluliselt suurem vabadus on Sildre teoses piltidel. Ikooniline on juba Pärdi sünd teose esimestel lehekülgedel, kus ta musta täpina, ühtaegu seemne ja helina oma ema rüppe langeb (lk 13). Lehekülgede ülesehitus mõjub dünaamiliselt, neis on palju liikumist. Pühakud elavad teatud mõttes liminaalses seisundis, otsides osadust millegi kõrgemaga. Seda pidevat pürgimist on tunda ka Sildre loodud Pärdi tegelaskujus. Ikonograafiliselt markeerib kokkupuudet jumaliku inspiratsiooniga valge täpp, valge sära inimsilmas (nt lk 120, 125–126, 162). Tegevuslikult aga korduv ronimine, hüppamine, lendlemine ja kukkumine loomingulisi otsinguid kujutavates stseenides.

Lisaks õpetlikule eesmärgile põlistati hagiograafiate kaudu teatud pühakohti. Mungad kirjutasid pühakutest, kes olid olulised nende geograafilises asukohas või institutsioonis. Elulood aitasid suurendada pühaku mainet ümbritsevas kogukonnas ning edendada tema kultust palverändurite ja külastajate hulgas, kes sinna pühakule austust avaldama tulid.6 Teose "Kahe heli vahel" on välja andnud Arvo Pärdi Keskus Laulasmaal. Nii Pärdi elus kui Sildre raamatus on Laulasmaa oluline ja eriline koht. Pärt külastab seal oma õpetajaid Ille Martinit ja Heino Ellerit (lk 38, lk 75). Kui teose viimastel lehekülgedel kujutatakse Pärti samas kohas mändide ja loojuva päikese all seisvana, oleks justkui ring täis saanud (lk 216–217). Õpilasest on saanud õpetaja. Kahtlemata on Arvo Pärdi Keskus tulevaste muusikaliste palverännakute sihtkohaks.

Rääkides graafilisest romaanist kui mahukamast koomiksiteosest, ei pääse me – juba etümoloogiliselt – konnotatsioonidest koomilisusega. Ehkki raamatus kujutatud Arvo Pärt on kõike muud kui šarž, võib koomiks siiski esmapilgul mõjuda kerglase meediumina. Ent just see koomilisus ja soe huumor, mis õnneks samuti raamatusse on jõudnud, toob teose sakraalsetest sfääridest maa peale tagasi ja annab raamatu Arvole usutavuse. Nii tema isiklikes sõnavõttudes kui talle lähedaste inimeste muljetes kõlab läbi, et eluterve huumor ja teatav lapselikkus on Pärdile omane. Ta on kirjutanud muusika paljudele Eesti multifilmidele ning olnud nooruses klaverisaatjaks lasteaias, pioneeride palees ja Raadiomaja laululastele. Seda enam tundub kohane, et esimene eestikeelne elulooraamat Pärdist ilmub just koomiksivormis. Kui see aitab tema loomingul jõuda ka noorema publikuni, siis seda parem.

"Kahe heli vahel" on autoriseeritud teos, sündinud koostöös Pärtidega ja nende poolt heaks kiidetud. Sestap pööraksin pisut tähelepanu ka fiktsiooni ja dokumentaalsuse suhtele graafilises romaanis. Ühelt poolt on tegu täielikult autori käe läbi loodud maailmaga. Veelgi enam, elutruuduse ja realismi asemel kalduvad paljud joonistused fantastikasse ja kujundlikkusse. Teisalt on Sildre teinud oma tööd dokumentalisti põhjalikkusega. Paljud äratuntavad foonid raamatus põhinevad tema külastustel tehtud eskiisidel kohtadest, kus sündmused aset leidsid. Mõned episoodid, näiteks Pärdi esimene raadiointervjuu Ivalo Randalule 1968. aastal, kordavad sõna-sõnalt toona raadioeetris kõneldut (lk 90–94). Nagu suurkujusid ikka, ümbritsevad ka Pärti erinevad müüdid. Raamatuesitlusel kirjeldas Sildre, kuidas üks vahepealne versioon, mis eri allikatega konsulteerides sündis, kaotas pärast Pärtidega kohtumist oma mahust ligi kolmandiku. Nagu Sildre ise raamatu järelsõnas kommenteerib – tegu on subjektiivse tõega, ühega paljudest (lk 222). Koomiksimeedium aga muudab selle subjektiivsuse nähtavaks ning aitab teadvustada kallutatust, mis paratamatult iga elulookirjelduse juurde kuulub.

Ei ole loomingut ilma inimlikkuseta. Sildre (hagio)graafiline romaan meenutab, kuidas oma pürgimustele ja tõeotsingutele kindlaks jääda ning otsida osadust mingi suurema terviklikkusega. "Pead alustama kõige tähtsamaga – armastuse "harjutamisega" kõige loodu ja eelkõige muidugi looja vastu," mõtiskleb Pärt noodijoonteks kaarduvate võradega puude all jalutades (lk 127–128). Otsigem headust ja osadust eneste seest. Igapäevaselt.

1 E. A. Abbott, Lapikmaa. Mitmemõõtmeline lugu. Tlk M. Väljataga. Tallinn, 2006, lk 94.

2 G. Frank, B. Lange, Sissejuhatus pilditeadusesse. Pildid visuaalkultuuris. Tlk K. Kaugver. Tallinn, 2015, lk 133.

3 K. Virro, Joonas Sildre on joonistanud Arvo Pärdi muusika füüsiliselt tajutavaks. Eesti Päevaleht, 14.12.2018.

4 P-R. Larm, Kõigepealt soovitan ma… – sõbramehekriitika ja iseenda soovitamine. Sirp, 25.01.2019.

5 U. Renser, Püha Brigida aeg kolme varasema eluloo põhja. Magistritöö. Tartu, 2014, lk 4, 18.

6 Sealsamas, lk 20.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Vikerkaar



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: