Arvustus. Hando Põldmäe kui eestluse ja tasase humanismi apologeet

Uus raamat
Hando Põldmäe
"Kohatu kergus ja pärlendav miski"
EKSA, 2019. 71 lk.
Kindlasti on see üks juurte ja läteteni jõudmise teekond — tasane, hiline, kuid siiski kindel. Kas saabki olla midagi loomulikumat kui mitmenda põlve literaatide peres kasvanu jõudmine kirjasõna juurde. Nende mõtetega võiks astuda trombonisti ja dirigendi Hando Põldmäe esikluulekogu nappide, põhjani selitatud luulepiltide maailma. Siin on kõik kantud südamlikust hoolivusest, murest nõrgemate ja kõrvalejäetute pärast. Põldmäe muretsev süda kajab vastu autori eetilises kreedos: "Möödutakse, aga ei pilkugi. / Oleks või hetkeks ulatatud soe pihk. / Ei ole oodatudki armastust, / vaid veidi hoolimist. / Lahkumist viivukski võitjate poolelt." (Lk 11.) Kuid alati on neid, kes hoiavad lootust, aitavad, järgivad oma missiooni: "Siiski, on keegi, kes / püüab leevendada. Pimeduses helendab / Ema / Õpetaja / Arst / Vaimulik. // Puhastavad läbipääse. / Avavad soonekesi. / Otsivad kõrvalteid. / Rajavad lüüse. // Paluvad sissekirjutust neile, kes välja jäid." (Lk 26.) Miski ei või lahendamata, painama jääda — ka kunagine süü klassivenna ees leiab lahenduse: "Kui lahku läheme sajab vihma. / Puhtaks pestud õhtuvalgus jääb meie vahele." (Lk 30.)
Mitu korda leiame vastuvoolu kulgemise motiivi. Luuletuses "Vaikija" (lk 42) on esitatud lakooniline, ent sugestiivne vaikiva kõrvalejääja portree. Luuletuses "Nõges" (lk 45) domineerib üksinduse, teistsugususe apologiseerimine. ("Teiste tee käib kaarega mööda".) Karevalikust hõngust on aga kantud read: "Raiu, puuri, uurista. / Tagasi vaatamata mine. / Pimeduse lõpus on seesama valgus / kraad magusam, selgem. // Seal ta siis seisab. / Teadmine. / Erk, puhas ja raputav / nagu veest tulnud koer." (Lk 48.) Hando Põldmäe kutsub märkama, hoolima: "Kas küsis keegi kunagi "kuidas tervis?", või ainult, / "kas töö saab õigel ajal valmis?" / Aga tal olid tujud, / vahel lõppes jõud. / Ja keegi ei küsinud. / Mitte keegi." (Lk 10.) Aimatav on teatud sümbioos Doris Kareva ja Asta Põldmäe mõjudest, mis on siiski koloreeritud meheliku ütlemisväe- ja mõnuga.
Hando Põldmäe lüüriline mina liigub radadel, mille on hästi kaardistanud Doris Kareva oma 1992. aasta luulekogu "Maailma asemel" tuumtekstis: "Kaotaja kiituseks laulan / ja ilmaolija iluks; / põlatu pärgan, ta kõrgele / laubale vajutan suu".
Hando Põldmäe luules on hoomatav kristlik taustahoovus. Pisut reportaažlikuks jääb küll luuletus "Pühapäevane teenistus Raasiku kirikus" (lk 14), kuid ehk peegeldab just see nappide vahenditega esitatud pühapäevane pildike autori diskreetset, pealetükkimatut religioossust. Luuletuse lõpust leiame kauni parafraasi tuntud piiblisalmile (Mt 18:20): "Kus teid on rohkem kui üks / hüüdmas mu poole, / seal olen teiega, / aegade lõpuni". Põldmäe vaimulaadile vastab just selline askeetlik, paari-kolme koguduselisega maakirik, mõtlikult tasane luterlik vaimsus. Pisut kummalises kombinatsioonis on doseeritud hardust ja irooniat luuletuses "Õpetatud sõnadega" (lk 13). On siin soovitud vastandada võltsvagadust argielulisele vabale käitumisele? Või ehk viidatud katartilisele puhastumisele hingamispäeval?
Kiriku kõrval on teine Põldmäe vaimne pidepunkt loodus. Ehk pisut ülepakutultki rohkesti taimeliike sisse tuues kirjeldab autor loodusega ühtesulamist, vahest ülendumistki: "Voolan külmamailasse. / Teritun odalehises tihasheinas. / Tõusen läbi vereva kontpuu võra / lõhmuse latva." (Lk 7.) Selles luuletuses avaneb ka teose pealkiri oma täies sügavuses: "Südame sarkofaagi / imbub kohatu kergus / ja pärlendav miski." Näeme siin kaunist kirjeldust looduse lunastav-vabastavast mõjust võõrandunud inimhingele.
Põldmäe vaimsuse kolmas tugisammas peale kiriku ja looduse on autori lapsepõlv, kohtumised Tartu vaimusuurustega. Nii leiamegi südamlik-siira meenutuse autori Tartu-lapsepõlvest ("Mardipäev", lk 19) — see on autentne mälupilt külaskäigust Betti Alveri juurde. Oma lihtsuses lausa pühalik tekst, mille kvintessents peitub lõpuridades: "Suured teetassid käes, õlgadel hall sall, ollakse kaitstud. / Mardipäevaõhtused pähklid / hoiavad pinda libisemast jalge alt." (Lk 20.) See on ehk luulekogu huvitavamaid ja kandvamaid kujundeid. Teose valusaimad luuletused räägivad aga autori viimasest kohtumisest isaga, valmistumisest isa hauale minekuks.
Omaette temaatilise tsükli moodustavad ajaloopainete ja sõjateemalised luuletused (lk 33—36). Siin väljendub autori valu sõdades ja repressioonides kannatanute pärast.
Põldmäe luulekogu üks keskseid motiive on mure eestluse püsimise pärast. Nii leiame juba avaluuletuses "Vares" elegantse allegoorilise kirjelduse hoogustuvast emigreerumislainest: "On lahkunud paremad halluse orust. / Need hiilgavad, säutsuvad, sulised nõod." Vares aga jääb: "Küll temagi läheks, ent laulmata jääks siis / see väikene varesejalgne prelüüd." (Lk 5.) Taas kohtame Eestisse jäämise missiooni kuulutamist, siiajääjate apoloogiat luuletuses "Hoitud": "Tuleme siiski tagasi siia, kus palju / rohelust ja vett, kus / säilib kaine mõistus ja tundedki / pealtnäha kammitsetud." Luuletus lõpeb tõdemusega "Ja nad on hoitud, siin, sellel maal." (Lk 38.) See on ilus mõtteline käesirutus Paul-Eerik Rummo poole: "Siin oled sündinud, tasasel maal. Siit on su rahu ja tasakaal" (luulekogust "Tule ikka mu rõõmude juurde", 1964). Võimsa ja üleva finaali annab teosele lõpuluuletus "Püsijad" (lk 68). See on eestluse kestmise ja haridusjanu apoloogia, imetlus püsijõu üle, mis meid kandnud ("Ajaloo kulgemises ei olnud meile / määratud ühtegi teed et jääda. [---] Summuta palju tahad, roomab edasi."). Luulekogu lõpurida annab kinnitust: "Muldpõrandast õide puhkenud on maarja-sõnajalg." See on eestluse arenguloo kaunis põhituum, mis paneb väärika punkti ühele väärikale debüüdile.
Põldmäe vabavärsi struktuur on väga selgepiiriline ja hästi läbikomponeeritud. Iga luuletus on pealkirjastatud, temaatiliselt determineeritud. Ta on tasakaalukas vaatleja, konstateerija, ning see väljendub ka luuletuste väljapeetud rütmis.
Kui miski ses terviklikus luulekogus silma kriibib, siis vaid ehk hetkeline põige toredalt heljomännilikku kujundimaailma ("Luitunud pükstes taarub tüütus. / Kamina ees omakasupüüdlikkus / soojendab sokke", lk 9), ent seegi mõjub omamoodi armsalt ja aktsepteeritavalt. Pisut nõrgemaks võib ehk pidada ajalooliste suurkujudega (Beethoven, Kreutzwald, van Gogh) rikastatud tekste, mis mõjuvad pisut kunstlikumalt, puudu jääb kogemuspõhist ehedat enesekohasust. Loodusega seotud kujundid võivad üllatada oma värskusega ("Teritun odalehises tihasheinas"), kuid teinekord liiasussegi kalduda.
Hando Põldmäe esikteosest kumab läbi tasase kestmise põhitoon, mis ei lase end häirida oludest ega aegadest. See on soomeugriliku olemislaadi kvintessents, millele lisandub hooliv tähelepanelikkus ligimese suhtes, mõtlik-murelik vaatlejapilk. Põldmäe ei anna vastuseid, ei deklareeri, ei raiu oma tõdesid, vaid need on eelkõige küpse vaatleja poeetilised märkmed, vahel napid, valusad ja väärikad, teinekord aga vaimukad, humoorikad ja sõnamõnu nautivad.
Arvustus ilmus algselt Loomingus nr 8.
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: Looming