Jevgeni Gindilis Vene filmielust: dokis saab puudutada teemasid, mida mängufilmis ei puudutata ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Jevgeni Gindilis
Jevgeni Gindilis

Vene poliitikast ja protestiliikumisest kõneldakse küll üsna palju, kuid põhjalikke ja erapooletuid dokfilme kohtab harva. Tuntud vene dokumentalisti Aleksandr Rastorgujevi viimaseks jäänud dokumentaalfilm "Valides Venemaad" linastus märtsi keskpaigas Käsmus aruteluõhtu "Venemaa hääled" raames. Filmi tagamaid ja Vene filmielu valgustas Sirbis produtsent Jevgeni Gindilis.

Rastorgujevi tugevuseks oli tõelise dokumentalisti kirg leida intrigeeriv materjal, kuid jääda seejuures alati ka neutraalse ja kaalutletud vaatleja rolli. "Valides Venemaad" keskmes on peamiseks opositsiooniliidriks kujunenud Aleksei Navalnõi presidendivalimiste kampaania ning see annab seoses sellega kümnetes Venemaa linnades toimunust seninägematult hõlmava ülevaate. Rastorgujev kasutas materjali saamiseks palju kohalike operaatorite teeneid ning sai seetõttu välja tuua provintsilinna kangelasi, ent viia vaataja ka vägivaldselt laiali aetud miitingute tulipunkti.

Millest sai alguse "Valides Venemaad" ja kuidas Aleksandr Rastorgujev seda tegema sattus?

Kui Aleksei Navalnõi oli tulnud välja peaminister Dmitri Medvedevi jaburate korruptsioonitegude uurimise tulemustega ("Ta ei ole teile mingi Dimon"), tuli 2017. aasta veebruaris-märtsis Moskvas tänavatele väga palju noori. Täiesti uue põlvkonna väljatulekuga oli järsku tunne, et on tekkimas uus poliitiline reaalsus, õhus on muutuste tuuli, ja me tahtsime seda dokfilmi vahenditega jäädvustada. Selleks kutsusingi projekti Aleksandr Rastorgujevi, kes oli enne seda teinud koos Pavel Kostomarovi ja Aleksei Pivovaroviga filmi eelmisest protestilainest ja opositsiooniliikumisest 2012. aastal.

Kuna Euroopa telekanalites taheti filmi "Valides Venemaad" näidata 2018. aasta märtsis, tegime kõigepealt televersiooni, kus on arvestatud Euroopa tavavaatajaga. Seejärel oli meil plaanis koos Rastorgujeviga tööd jätkata ja teha ka emotsionaalsem ja kunstilisem versioon Vene kinolevi jaoks, aga ootamatult Aleksander hukkus.

Milline oli filmi põhiülesanne? Kas näidata, et Navalnõil on tegelikult laiahaardeline toetus?

Meil ei olnud ülesannet Navalnõi poolt agiteerida ja ei tahakski, et see film näitaks Navalnõid läbi roosade prillide. Film ei anna mitte vastuseid, vaid mõtteainet. Eelkõige püüdsime filmides avastada ja jälgida neid demokraatia idusid, mis Putini-aja hallist betoonist kuidagimoodi ikkagi läbi kasvavad.

Aleksandr küsis minult tegelikult, kas ta on üldse õige inimene seda filmi tegema, sest oli teada, et Navalnõi ei taha teda lähedale lasta, kuna talle ei meeldinud, kuidas Rastorgujev oli teda eelmises filmis kujutanud. Tegelikult on ju ekraanil üsna ilmne, et ta on ka üsna selline teflonpoliitik. Tõelise dokumentalistina adus Aleksandr kogu seda poliitilist kahepalgelisust, mis on levinud ka opositsiooni hulgas. Politoloog Kirill Rogov on öelnud tabavalt, et Rastorgujev avab poliitikuid nagu konservi­karpe.

Kas Venemaal on võimalik seda filmi näidata?

Me saime leviloa. See võttis küll aega ligi neli kuud. Kultuuriministeeriumist öeldi meile otse, et peame kõigepealt ootama, kuni president on ametisse nimetatud. Siis, kui tuleb uus valitsus, siis, kui kultuuriminister jääb paika jne. Lõpuks saadi aru, et kui nad keelduvad luba andmast, siis jääb meie kätte ärakeelatud filmi trump. Leviloa alusel näitasime filmi Tretjakovi galeriis 400 kohaga saalis. Pärast teist seanssi helistati kultuuriministeeriumist Tretjakovi juhtkonnale ja vihjati, et äkki keskendutaks ikkagi rohkem maalikunstiga tegelemisele.

Kas kaalute ka muid variante, kuidas seda Venemaal näidata? Selle võiks ehk Youtube'i panna?

Ilmselt võimegi seda aasta lõpus teha. Kuna Venemaal on film legaalne, siis võib seda tegelikult igal platvormil näidata. Me näitame seda jätkuvalt ka Euroopas ja USAs, sest selliseid filme on tegelikult vähe. On propagandat ühelt ja teiselt poolt, aga sellist analüütilist ja ühtlasi emotsionaalset dokumentalistikat Vene poliitikast kohtab väga vähe. Seda enam et "Valides Venemaad" kirjeldab pinnast, millele toetuvad tänased sündmused ja protestid. Seetõttu jääb film veel pikemaks ajaks aktuaalseks.

Venemaal on tekkinud järjest Youtube'i kanaleid, mis pakuvad miljonitele vaatajatele tõsist ja kvaliteetset sisu. Selle buumi algataja, noor ajakirjanik Juri Dud lõi uue intervjuuformaadi, samuti on oma saadetega Youtube'is sellised vanad teletegijad nagu Leonid Parfjonov või Rastorgujeviga koostööd teinud endine NTV uudistesaate juht Aleksei Pivovarov. Tundub, et Youtube on televisioonile täiesti tõsine alternatiiv. Kas see võiks olla uus platvorm ka dokumentalistikale?

Levi osas on see tõepoolest alternatiiv, aga tootmise koha pealt on teine lugu. Juri Dud on mitu aastat järjekindlalt kasvatanud oma auditooriumi ja samaaegselt sõlminud ka reklaamilepinguid, mis on andnud talle võimaluse üles ehitada sõltumatu majanduslik mudel. Seejärel sai ta suurearvulise vaatajaskonna ja toimiva rahastusmudeli suunata juba sotsiaalselt oluliste projektide teostamiseks. See on võimalik, kui on olemas kindel publik, alates paarist miljonist inimesest.

Praegu on ka Yandexil (Vene Google'i analoog) tekkinud ambitsioon veebiplatvormile sisu luua ja seda levitada. Venemaal on tegelikult praegu ligi viis firmat, kes konkureerivad omavahel veebisisu tootmisel ja ka Netflixi ning Amazoni tulek Venemaa turule ei ole mägede taga. Yandex püüabki üles ehitada analoogilist platvormi. Ka Rambler koostöös Sberbankiga on palju investeerinud, et pakkuda omakorda konkurentsi Yandexile.

On see üldse võimalik, kui tsensuur surub loomingu ja toodangu nii kitsasse raami?

Yandexi puhul näen, et selle raamid on laiemad kui televisioonil. Ma olen ise 2014. aastani palju televisiooniga koostööd teinud, aga seejärel partnerlus katkes, sest uutes tsensuuriraamides polnud enam võimalik tegutseda. Internetis on vabadus muidugi palju suurem, aga ka siin võib olukord muutuda. Näiteks tegime Anatoli Golubovskiga omal ajal seriaali mõjuvõimsast oligarhist Boriss Berezovskist ja pakkusime seda Yandexile, kuid ei julgetud võtta, sest see tundus liiga ohtlik. Nüüd, kaks aastat hiljem, on nad aga jälle huvitatud selle projekti käikulaskmisest. Yandex on iseenesest väga suure surve all, eriti uudiste osas. Võimude prioriteet on pikalt olnud Yandexi uudiste oma kontrolli alla saamine.

Kas on õigus, et dokfilmi finantseerimine on Venemaal langusteel ja sõltumatu vaba dokumentalistika ei saa riigilt enam mingit tuge?

See on kolossaalne probleem ja muidugi reaalselt olemas. Kuigi nõudlus hea dokumentalistika järele kasvab ja teemasid, mida peaks valgustama, on tohutult, siis … Isegi kahe aasta taguse ajaga võrreldes kajastab meedia küll proteste juba märksa rohkem, aga dokumentalistika seisukohast toimub väga vähe.

Tegelikult on Moskvas vaatajate seisukohast tõeline dokfilmibuum. On olemas eraldi kino, dokfilmi keskus, mis on keskendunud parimate dokkide näitamisele, või kino Oktoober, kus on 11 saali ja kus toimub dokifestival "ArtDokFest". Seda tüüpi filmi vastu on väga suur huvi – saab ju dokis reageerida palju kiiremini ja puudutada teemasid, mida mängufilmis ei puudutata.

Kellele või millele võiks praeguse Vene dokumentalistika väljal tähelepanu pöörata?

Mängufilmis on rida uusi nimesid, aga dokfilmis tundub olevat justkui mingi seisak. On toimunud põlvkonnavahetus. Peale on tulnud Marina Razbežkina tudengid, kes on hakanud oma esimesi filme välja tooma. Razbeškina kursusele on tegelikult tohutu konkurss ja ka lõpetajaid on palju, aga oma erialal tegutseda saavad vähesed. Dokumentaalfilmide tootmiseks vajalik struktuur on purustatud. Püüame seda lihtsalt kuidagi lappida ja tugesid alla panna, et sõltumatu film saaks jätkata ja oleks alternatiivseid allikaid, mille najal kesta.

Nimedest meenub näiteks Askold Kurov, kes tegi filmi "Protsess. Vene riik Oleg Sentsovi vastu" ja enne seda näiteks "Lapsed 404"1. Aleksandra Kulak oli Nyoni dokfilmide festivalil "Visions du Réel" oma filmiga "Elavhõbeda kroonikad"2. Aleksandr Elkan käis Amsterdami IDFA-l filmiga "Hei, vennas!"3. Tegelikult on selles põlvkonnas väga palju andekaid noori. On väga palju filme, millest keegi veel ei tea, aga need on olemas. Usun, et lähiajal näeme vene dokumentalistika buumi. See põlvkond on vormunud eelkõige Razbežkina ja Rastorgujevi ümber.

Raadio Vabadusel on väga hea projekt "Elu tundemärgid"4, mida soovitan kõigil vaadata. Kord nädalas ilmub uus 15–20minutine lühidokk. Ka "Valides Venemaad" on tehtud koostöös nende noortega, kes Raadio Vabaduse jaoks tegutsevad. Tänu sellele saimegi oma võttegeograafia nii laiaks ajada.

Millises seisus üldse praegu vene kultuur või filmikunst on? Ühelt poolt on lahkunud sellised 1990ndate ja 2000ndate märgilise tähendusega režissöörid nagu Aleksei Balabanov ja nüüd Aleksandr Rastorgujev, teisest küljest on väga tuntud kirjanik Zahhar Prilepin andnud avameelse intervjuu, kus hoopleb, et on Ida-Ukrainas oma pataljoniga tapnud väga palju inimesi ega tunne selle pärast vähematki süümepiina. Kas see on praegusele olukorrale iseloomulik?

Need on siiski erinevad asjad. See inter­vjuu on tehtud inimesega, kes on moraalselt täielikult laostunud.

Aga ta laostus ju just neis tingimustes, mis praegu valitsevad.

Mis te nüüd, ta laostus juba palju varem. Paljud ei näinud seda, aga … Neid asju ei saa võrrelda. Balabanoviga näen analoogiat: Balabanov tõesti tundis ja nägi palju varem ette, mis on tulemas, ja see õuduse ettenägemine viiski tema varajase surmani, sest sellega on raske edasi elada.

Aga Saša surmas ei ole mingit seaduspärasust. See on kohutav ebaõiglus, et see juhtus. Filmikriitik Ljubov Arkus ja Vitali Manski ütlevad, et kui Rastorgujev ei oleks sekkunud poliitikasse ja teinuks edasi kõrget kunsti, poleks seda õnnetust temaga juhtunud, et ta justkui kutsus ise endale surma kaela. Minu meelest on see täiesti vale tõlgendus, aga see on iseloomulik kriitikutele, kes näevad justkui mingit teksti ja tahavad sellele leida narratiivi. Aga Sašal polnud seda narratiivi. See oleks võinud nendes tingimustes juhtuda ükskõik kellega. Prilepin on täiesti teine kategooria ja see on küllaltki seaduspärase arenguga lugu: inimene ei suuda eraldada väljamõeldist reaalsusest ja on täiesti omadega sassis.

Enne 2012. aasta protestiliikumist oli Rastorgujev seotud projektidega "Ma armastan sind" ja "Ma ei armasta sind", mis on puhas kunst ja eksperimenteerimine, aga pärast seda keskendus hoopis poliitika kajastamisele. Miks?

Kui algas 2012. aasta protestiliikumine, sulandus ta sellesse loomulikult ja oli üks selle peamisi kroonikuid. See oli talle loomulik samm: ta läks alati sinna, kus valitses ebaõiglus või kus atmosfäär oli üle kuumenenud. Sellest ajast peale oli ta pidevalt surve all. Võib-olla ei olnud seda väliselt isegi näha, aga see väljendub kas või selles, et nende viimaste aastate sisse jäi tal tohutult pooleli ja teostamata jäänud projekte. Kas te kujutate õigupoolest ette Rastorgujevit, kes teeb filmi mingil abstraktsel teemal, mis ei ole aktuaalne valupunkt? Igasugusele ebaõiglusele reageeris ta silmapilk, see oli tema loomus. On raske ette kujutada, et ta oleks nihkunud näiteks ajaloo suunas nagu Vitali Manski ja teinud filmi näiteks Gorbatšovist. Isegi projekti "Valides Venemaad" oli tal väga raske teha, sest pidi arvestama telekanalite nõuete ja formaadiga. Teda huvitas eelkõige poliitikasse tulijate uus põlvkond.

Rastorguev oli unikaalne režissöör. Mis temasuguse ikkagi vormis ja kust ta pärines? Kas on tema kujunemise taga 1990ndate vabanemine või vene humanistlik koolkond? Millelt tõukus nii sügav kaastunne, soov pääseda lähedale lihtsale inimesele ja tabada tõelist elu?

Muidugi on oluline vabaduse aeg, millesse paljud sattusid. Ka Saša oli sellest põlvkonnast, kes sai ennast teostada tänu sellele, et tsensuuri barjäärid langesid. Alguses Rostovi televisioonis töötades sattus ta surve alla ja vallandati "Puhta neljapäeva" tõttu. Sellest sai aga hoopis tõuge tema karjäärile: see katapulteeris ta Rostovist Peterburi ja edasi Moskvasse. 2000. aastatest kuni 2014. aastani läks tema karjäär ülesmäge.

Esiteks oli tal klassikaline haridus, sest ta oli õppinud filoloogiat. Tema huviring oli väga lai, ta tundis väga hästi tänapäeva luulet, muusikat. Tal oli väga hea tunnetus, mis on ehe ja tõeline, mis mitte. Ta tundis kohe, kui kuskil oli miskit võltsi, ja rääkis sellest viivitamata ka avalikult. Kuigi ta luges palju filosoofilist kirjandust, ei hoobelnud ta kunagi nimede või teadmistega. Ta oli kõiges väga põhimõtteline ja tal olid väga kindlad eetika- ja moraalipõhimõtted.

Ei ole saladus, et ta oli väga keeruline inimene, kuid ühest hetkest polnud oma mina talle enam oluline: ta oli justkui iseendast aru saanud ja endaga seoses oli tal kõik selge. Ta ei pidanud oma eneseuhkust enam millegagi toitma, vaid vajas enda ümber lihtsalt toitvat loomingulist keskkonda. Tema ümber oli palju noori, kes töötasid "Tähtajast" peale temaga koos ja arenesid meeletult kiiresti. Ta ütleski, et ei taha olla autor, režissöör, vaid et filmitegemine on kollektiivne töö.

1 "Процесс", Askold Kurov, 2017; "Дети 404", Askold Kurov, 2014.

2 "Quicksilver Chronicles", Aleksandra Kulak, 2019.

3 "Hey, Bro!", Aleksander Elkan, 2018.

4 "Признаки жизни".

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: