Kõige parem asi Taylor Swifti juures on see, et halbadest eeskujudest hoolimata ei saanud temast järjekordset hakklihamasinast läbi lastud, persekukkunud ning sügavate psühholoogiliste probleemidega lapsstaari nagu Britney Spears või Miley Cyrus. Kuue aasta jooksul avaldatud neli kantriplaati "Taylor Swift", "Fearless", "Speak Now" ja Red" olid äärmiselt edukad ja neid valdavalt isikliku elu pihtimustest tiineid selgeid ja siiraid laule kuulasid nii koolitüdrukud, lapsi trenni viivad pereemad kui ruudulise pluusiga härrad.

Taylor Swift 2.0 astus areenile 2014. aastal plaadiga "1989", kus tütarlapsele kruviti välisabi raames rattad alla salongikõlbliku Rootsi tümaka näol. Nii "1989" kui sellele järgnenud "Reputationi" käekirja eest vastutas laulja kõrval Rootsi moodne diskoprodutsent Max Martin (ja loomulikult veel miljon väiksemat abilist). Kui "1989" oli tavalisem pop, siis "Reputation" oli tõsisem plaat, kus Swift pildus ka üksjagu irooniat ja teatud sotsiaalset kommentaari oma kuvandi ja sellega kaasneva suhtes. "Reputationiga" astus Swift natuke kõrgemale kategooriast, kus on mõnevõrra sarnased artistid nagu Carly Rae Jepsen või Katy Perry.

"Lover" on Swift 2.0 versiooni kolmas plaat. Ka siin on mõningaid irdpalasid, kus leidub muid teemasid, kuid üldiselt on plaat üsna täpselt see, mida pakend lubab. Valdav osa plaadi tervelt 18 loost on Swifti armastusest oma kallima Joe Alwyni vastu. Einoh, kena. On kirjeldusi suhte algusest, kõhklustest ja õnnest. Originaalne? No ei ole. Edukas? Kindlasti, sellest saab kerge vaevaga üks selle aasta müüdumaid plaate, kui isegi mitte kõige müüdum.

Max Martini asemel on plaadi muusikaline produtsent varem Swiftiga koostöös väiksemat rolli mänginud Jack Antonoff. Kui vaadata, et ta on varem teinud koostööd nii Carly Rae Jepseni, Lana del Rey kui Lorde'ga, siis hakkab peas kummitama, et helipildis on tõesti midagi üsna sarnast. Swift ei lüpsa küll nostalgialehma sama tühjaks kui del Rey, aga mingeid sarnasusi siin plaadil on: märksõnadest kostavad mängud, autod, poisid…

Kogu sellest indlemispoolest huvitavamad on ehk lood "The Man", kus Swift üritab selgitada, et kui tema moodi oleks käitunud mõni mees, poleks seda keegi pahaks pannud; "I´d be just like Leo in Saint Tropez", mis tõmbab paralleeli di Caprioga, kes verinoorte tütarlastega jändab, aga samas üritab olla ühiskondlikult tõsiseltvõetav; "Miss Americana & Heartbreak Prince´i" üks rida mainib ""American glory faded before me", kuid pigem on omamoodi liigutav "Soon You´ll Get Better", mis kirjeldab vähki põdeva emaga arsti ukse taga ootamist ja järgnevat draamat. Armastusteemast on meeldejäävaim plaadi nimilugu "Lover", mis läheb pikaks ajaks suuremate raadiote playlist'idesse.

Taylor Swift on vastuolulise kuulsusega, aga ma ei pea silmas üldse tema isiklikku elu. Swift on tegelikult andekas muusik, aga tal oleks vaja samasugust hüpet või kannapööret nagu plaadiga "1989". Kahjuks on väga võimalik, et ta ei tee seda. Swifti populaarsus on nii suur, et ka selle hind võib olla liiga kallis – juhul kui ta sellest hoolib. Tema laulude lõputu isikliku kogemuse teema on muutunud liiga korduvaks ja sellel on loomingu juurde paratamatuse kõrval ka müügitöö mekk.

Kui vaadata USA turgu, siis Swiftist on saanud teatud retromaigulise vastuliikumise kaanestaar, ta on kombinatsioon praeguseks igasuguse tähtsuse kaotanud ja Eurovisioonil karkudega komberdavast Madonnast ning Kylie Minogue´ist, kes olid nn suured valged poplauljannad. Ameerika lõputute raadiojaamade maastikul, mis on paksult täis räppi ja kristlikku kräppi, on Swift natuke vanamoodne kaduvate aegade kehastus, selge sõnumiga valge naine, keda uuringute järgi kuulavad kõige rohkem valged naised, noored ja ka natuke vanemad. Ma ei näe selles ka midagi halba, aga potentsiaali on enamaks.

Kui võrrelda naismuusikute temaatilisi põhitüpaaže "armunud naine", "vihane naine" ja "tõsine naine", siis eelistan pigem kahte viimast.