Arvustus. Lana Del Rey võidab uute trikkide abil fänne juurde
R2 nädala plaat
Lana Del Rey
"Norman Fucking Rockwell!" (Polydor)
Kuues sooloplaat melodramaatilise popi saadikult Lizzy Grantilt, keda maailm tunneb siiski rohkem Lana Del Rey nime all, on üllatavalt värske. Suurim erinevus eelmine albumiga ("Lust for Life", 2017) on sound. Kadunud on põmisevad trummid, mõnes loos puuduvad trummide rütmid üldse. Ka ei kuule poplauludele omaseid ja hittide saavutamiseks vajalikke konkse.
Atmosfäär on vabam, kuid gaasisem ja trippivam. Pillidest palju akustilist kitarri ja klaverit. Täiesti uuudsena on lisandunud trap-biidid, mõistagi tempolt aeglased. Lana karjääri defineeriv magnet – kaeblik magus-hapu kontra-alt –, on aja jooksul emotsioone juurde saanud.
14 lugu kogupikkusega 67 minutit ei püüa kordagi luua illusiooni mitteõnnetust lõpust, aga suurejooneline maailmalõpu manamine pole tema teema. Lana Del Rey kultuuriliste viidetega düstoopia asub sisemises kosmoses.
Kuigi LDRi uus plaat on 34-aastase kalifornialanna kõige ebakommertsiaalsem ja mittekonventsionaalsem üritus seni, pole põhjust muretseda tema populaarsuse languses. Moodsad nüansid ja vanad trikid kohati ootamatus viimistluses hoiavad seniseid sõpru ja võidavad juurde uusi fänne.
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: Raadio 2