Kuus põhjust, miks lumehelbeke on õnnetu ({{commentsTotal}})

Illustratiivne pilt
Illustratiivne pilt

Maailma parandamisest unistavad noored suhtuvad ellu ühelt poolt ebarealistlikult optimistlikult, teisalt valmistab see neile aga pahatihti sügavat pettumust. Rahulolematus on seda suurem, mida sügavam on lõhe ootuste ja tegelikkuse vahel, kirjutavad Müürilehe peatoimetaja Helen Tammemäe ja elustiili- ja muusikatoimetaja Mariliis Mõttus.

Käsitleme lumehelbekesena Y- või Z-generatsiooni esindajat, ta elab ajal, mil igast suunast sisendatakse muudkui, et kõik, mida tema hing ihaldada oskab, on käeulatuses ning kinni vaid tahtmises. Ainsateks takistusteks on tema enda laiskus, rumalus ja tahtejõuetus. Raamatupoed on täis eduõpikuid ja eneseabikirjandust, mis lubavad pühkida kõik tõkked ennast otsiva lugeja konarlikult teelt suurte saavutuste ja õnneni. Juba koolis hakatakse lastele järjekindlalt lugema mantrat, et nende väärtus on korrelatsioonis tubliduse ja viitele õppimisega. Standardid on kõrged. Paraku tuleb aga iga inimese eluteel ette ebaõnnestumisi ja suurte õhulosside kokkuvarisemist. Võib selguda, et värske diplomiomanik pole saanud ülikoolist kaasa õieti ühtegi oskust, mida keegi tööturul vajaks. Juhtub, et alati nii tubli tudengi halvavad keset eksamisessiooni depressioon ja paanikahood. Tuleb ette, et täiusliku Instagrami profiili taha peituva suunamudija ebarealistlikud ootused iseendale kanduvad edasi ka armastusele ja teistele inimestele ning ta ei suuda luua püsivaid ja sügavaid suhteid. Siinkohal vaatleme lähemalt kuut meie ajale iseäralikku nähtust, mis kimbutavad noorte meelerahu.

Paradoksaalne sotsiaalmeedia

Sinakast kumast, mis õhtul enne magamaminekut viimase ja hommikul enne ülestõusmist esimese asjana väikeselt ekraanilt üpsiloni näole langeb, on saanud normaalsus. Uue tehnoloogia abiga on võimalik kanda endaga kogu aeg kaasas sadu eluteel kohatud tuttavaid ning hoida üksteist järjepidevalt kursis oma tegemiste, mõtete ja tunnetega. Eesti ühiskonna uuring "Mina. Maailm. Meedia" toob välja, et aastatel 1982–1996 sündinuid eristab nende eelkäijatest märkimisväärselt agaram sotsiaalmeedia kasutamine. Selle tõttu nimetatakse neid ka sotsiaalmeedia põlvkonnaks1. Tasakaaluka käsitluse huvides olgu öeldud, et sotsiaalmeedia – nimetagem siin näiteks Facebooki või Instagrami – kasutamisega seoses on täheldatud nii positiivseid kui ka negatiivseid tendentse. Kui jälgida pikaajalist kasutust, on sotsiaalmeedia eelis võimalus luua ning säilitada sotsiaalset kapitali ja sidusust. Ent nende kanalitega pidevas ühenduses olemine võib kaasa tuua ka negatiivseid emotsioone, nagu kurnatus ja küllastumus, teiste elude tajumist paisutatult optimistlikuna ning sellest tulenevalt rahulolematust omaenda eluga. Kasutajate seas levinud kadedustundest võib kujuneda ajapikku depressioon ja õnnetunde vähenemine. Nii võib õnnetule inimesele jääda ekslikult mulje, et ainult tema elus läheb järjepanu kõik kehvasti – keegi teine pole oma elukorralduses pettunud, kedagi teist ei ole maha jäetud, kellelgi teisel ei saa söögiraha nädal enne palgapäeva otsa jne.

Üksinduse epideemia

Üpsilone on tituleeritud kõige haritumaks, mitmekesisemaks, empaatiavõimelisemaks ja tervisest lugupidavamaks, kuid samal ajal ka eneseimetlejate, läbipõlemise ja teraapia põlvkonnaks ning nüüd jõuamegi järgmise punktini, millega millenniumilapsed on ühiskondlike näitajate kõverad kõikuma löönud. Selleks on just nimelt kõige üksikuma generatsiooni tiitel, millega kaasneb tihtipeale mõiste "üksinduse epideemia". Sel teemal on tehtud mitmeid uuringuid ja kord troonivad nende tipus igrekid, teinekord veelgi nooremad tsetid (snd 1996–2012), kuid tõsiasi on, et tänapäeva noorte õuel hiilib üksindus – see on noorte hulgas väidetavalt kõige suurem hirm ja seda kardetakse isegi rohkem kui vähki. Nagu kirjutab professor Amelia Worsley: "Tänapäeval ei peitu üksildus ainult füüsiliselt teistest eraldatuses, vaid ka emotsionaalses seisundis, mis paneb tundma eemalolekut, ilma et seda tegelikult eksisteeriks."

Milles siis asi? Esimesena suuname pilgud taas sotsiaalmeedia poole, mida on süüdistatud korduvalt meie sotsiaalsete oskuste mandumises, kuid, nagu ikka, ka siin ei ole olukord päris mustvalge. Kõige näilisemalt soodustavad üksildustunnet Facebookis või Instagramis nähtud pildid kogunemistest, kuhu sind pole kutsutud või kuhu sa ei jõua, aga kuna üksinduse kombitsad ulatuvad tänapäeval palju mitmekesisemate tunneteni kui pelgalt üksiolek, siis piisab ka uhkelt kureeritud elustiilipiltidest, enda üleslaaditud fotodele saadud negatiivsetest kommentaaridest või veebiavarustes puhkenud sõnasõdadest, et end väljajäetuna tunda.

Või mõelgem näiteks kas või sellele, et elame hektilise kohtingukultuuri ajastul ning armastusest on saanud paljude jaoks miski, mis erinevalt klišeesid toitvate romantiliste filmide stsenaariumitest ühel hetkel lihtsalt otsa saab. Koos Tinderi ja teiste kohtingurakendustega on sündinud "valikute paradoks" – nähtus, mis paneb meid muudkui otsima vigu olemasolevas (siinkohal näiteks kelleski, kellega oled kohtingule läinud) ning mõtlema, et rohi on mujal ikkagi rohelisem. Säärane käitumine võib mõjuda halvasti nii kritiseerijale endale, kes perfektset partnerit otsides lõpuks ikkagi üksinda lõpetab, kui ka teisele poolele, kes pärast mõnda kohtingut "parema" nimel hüljatakse. Üpsilonide suhtekäitumist võivad mõjutada ka nende vanemate purunenud abielud, mis põhjustavad ettevaatlikumat suhtumist abiellumisse ja suhetesse. Mõned otsustavad suhteelu aga hoopis teadlikult edasi lükata, nagu muusikatööstuses leiba teeniv Eliisa* (25): "Arvan, et selle põhjus on teadlik valik. Ma olen praegu keskendunud pigem enda isiklikule arengule."

Edukultuse pained

Eesti siirdeühiskonnas prevaleerib endiselt n-ö "ajalehepoisist miljonäriks" või ka "tanklakassiirist pangajuhiks" narratiiv. Leheveergudelt on tuttavad ülistavad lood võitjate põlvkonnast, kes pöörasel üleminekuajal – kes ausamal, kes vähem ausal teel – pöörase edu saavutas. Kõigil oli silme ees rikkaks saamine. Ent vabas Eestis üleskasvanute väärtushinnangud on võrreldes eelmise põlvkonnaga, kes sisenes tööturule 90ndatel, märgatavalt teisenenud. Kantar Emori 2018. aasta kevadel tehtud Atlase uuringust nähtub, et üksnes 18% 15–19-aastastest küsitletutest usub, et parim edukuse mõõdupuu on raha (40–49-aastaste seas on neid 37%). 32-aastase veebispetsialisti ja väikefirma omaniku Marko igakuine sissetulek kõigub umbes tuhande euro kandis: "Ma olen sellega rahul, sest saan olla enda aja peremees. Väärtustan aega rohkem kui raha. Raha on minu jaoks tarbevahend." Ka hiljuti vabakutseliseks mikroettevõtjaks siirdunud animaator Robert* hindab aega ja meenutab seda, kui ta veel graafiku järgi palgatööl käis: "Mida aeg edasi, seda jaburam tundus mulle mõte, et kümme tundi päevas kulub kuidagi tööle sättimise, tööl olemise ja töölt tulemise peale. Ja nii suurem osa aastast. Töö ja vaba aja niivõrd range struktureerimine viimase kahjuks tundub mulle ebaloomulik."

Ilmselt tuleneb selline hoiakute ümberkujunemine noorte seas ka sellest, et võimalused on muutunud – peadpööritavate kasumite aeg on möödas. Selline väljakujunenud majandusruum, mis ei jäta eriti ruumi unistamiseks, võib tuua omakorda kaasa tööturule sisenejate teatava pettumise traditsioonilises töötegemises kui sellises. Kui ehk kiiresti arenev ja tööle paindlikumat lähenemist pakkuv IT-sektor kõrvale jätta, eelistavad noored investeerida aega ahistavana tunduva palgatöö asemel pigem oma vabadust pakkuvatesse start-up'idesse, mikroettevõtetesse või muud moodi eneseteostusesse. Tööandjate meelepahaks ei motiveeri noori enam pelgalt raha, vaid nad unistavad hoopis maailma parandamisest. Samas pole edunarratiiv teisenenud väärtushinnangutest hoolimata kuhugi kadunud – mainitud Kantar Emori uuring tõi nimelt välja ka selle, et lausa 57% noortest unistab tulevikus oma ettevõttest ja 48% tahab jõuda karjääriredelil päris tippu. Paraku on inimloomusele omane kannatamatus ja suur osa neist, kes pole kahekümnendate eluaastate jooksul juba oma tõelist ja tähendusrikast kutsumust leidnud ning näiteks rahvusvahelise menu osaliseks saanud rakenduse või äriideega lagedale tulnud, tunnevad end täielike luuseritena.

Kiirenev aeg

"Meie generatsioonil on ilmselgelt palju suurem valikuvabadus seoses sellega, kus elada, kus töötada, kellega abielluda ning tunduvalt rohkem infot maailma kohta, aga valikute rohkus ei tee alati õnnelikumaks," arvab idufirma turundusjuht Anna* (29). Sotsioloog Hartmut Rosa on kirjutanud, et meie ajastu eesmärgiks on saanud elada täiel rinnal, kuid samal ajal on võimatu rahuldada meie nälga uute elamuste järele. Ükskõik kui kiired me ka ei oleks, kogetut on alati proportsionaalselt vähem kui seda, millest oleme ilma jäänud. Digiajastu noored on kulgenud pea terve elu teabest ja potentsiaalsetest võimalustest küllastununa, olgu selleks veebis leviv informatsioon, meelelahutus või soov maailma näha, rääkimata sellest, et töö ei lõppe alati kontoriukse sulgemisega, vaid jätkub kodus diivanil. Valikuterohkuse üle virisemine on muidugi saatanast, ent fakt on see, et pidevalt pritsiv uudisvoog ja võrguga ühendatus tekitavad tunde, et veebirattalt mahaastumine päädib millestki olulisest ilmajäämisega (FOMO), mis põhjustab omakorda ärevust ja rahutust. Kuigi digisõltuvust on raske ravida, rõhutatakse üha sagedamini, et vahepeal tasub end välja logida, uudistada, mis toimub väljaspool ekraanimaailma, ning veenduda, et tegelikult ei lõppe näiteks päev läbi aeglaselt looduses kulgemine sugugi katastroofiga. Nagu ütleb energeetikavaldkonnas projektijuhina töötav Priit (33): "Tunnen, et rööprähklemine külvab stabiilsuse asemel pigem ärevust. Tahaks olla rohkem zen."

Süvenev keskkonnaärevus

Kui augusti lõpus lahvatas uudis, et Amazonase vihmamets on leekides, täitusid nii mõnegi tuttava – suur osa neist on noored – Instagrami story'd ja Facebooki uudisvoog väljavõtetega antud teemat kajastavatest artiklitest ning viidetega, kuidas meie saaksime omalt poolt midagi ära teha. Ja Amazonase näide pole ainus. Noored hülgavad liha, võitlevad loomade õiguste eest, õpivad prügi sortima, taaskasutavad, protestivad kooli minemise asemel riigikogu ees ja räägivad lausa sellisest asjast nagu tasaareng, mis tõmbaks rahulikuma ja ökoloogilisema ühiskonna nimel majanduse pidureid. Ja kuigi need tegevused saavad omajagu kriitikat – alates veganite kallal aasimisest, äärmuslikel juhtudel kliima soojenemise eitamisest kuni kohati ka õigustatud hinnanguni, et üks sotsiaalmeedias jagatud postitus või allkirjastatud petitsioon ei muuda midagi –, on tegemist generatsiooniga, kes teadvustab ja kannab oma vaadete ning ettevõtlikkusega edasi infot, et meie tarbimisotsused mõjutavad planeedi tulevikku.

Deloitte'i 2019. aasta globaalsele uuringule toetudes peavad Y- ja Z-generatsioon meie ühiskonna suurimaks murekohaks keskkonnaprobleeme, jättes tagaplaanile isegi töötuse ja sissetuleku. Kui küsida 25–35-aastaste noorte käest, mida nad peavad praegu ühiskonna põletavaimateks probleemideks, siis selgub, et neil kõigil kriibib hinge kliima soojenemine. "Suurim probleem on keskkonnakriis ning sellest tulenevad järgmised probleemid, nagu puhas joogivesi, puhas õhk, kvaliteetne toit, üleujutused ja kõrbestumine, immigratsioon ja sõjad," ütleb Kerttu (31). Anna lisab: "Kliima soojenemine ja kõik ohud, mis sellega kaasnevad. Mingid piirkonnad muutuvad elamiskõlbmatuks, ressursid vähenevad. Peatselt eskaleeruvate probleemide algeid näeme juba praegu. Järeldused saab igaüks ise teha. Teatud ühiskonnasegmentide vastuseis ja suletus potentsiaalsete lahenduste tutvustamisel."

Pettumine poliitikas

Viimase poole aasta jooksul, mil uus valitsuskoalitsioon on Toompeal tegusid teinud, on tulnud tänavatele ja riigikogu ette protestima üha rohkem igrekeid. Veelgi nooremad protestivad Greta Thunbergi eeskujul üle maailma kliima soojenemise vastu ning poliitikute silmade avanemise nimel. Selles, et noored haaravad plakatite järele, pole muidugi midagi uut, kuid iga ajastu kõrvetab endale omaste muredega, millest mõni on aja jooksul tänapäevasemal kujul jälle lauale jõudnud, olgu selleks näiteks abordiseadused või võrdväärsed õigused. Deloitte'i globaalne uuring viitab, et 73% üpsilonide arvates ei suuda poliitilised liidrid maailma paremaks muuta ning 45% ei pea neid absoluutselt usaldusväärseks informatsiooni allikaks. Ka selle loo tarbeks intervjueeritud inimestega vesteldes koorus välja tõsiasi, et meie põlvkonna hulgas kohtab üha rohkem pettumust poliitikas ja poliitikute tegevusetuses. Anna peab Eesti ühiskonna üheks suurimaks probleemiks populismi ja seda, et "meil on valitsuses nii palju ebakompetentseid ja labaseid inimesi, kes teadlikult lõhestatust suurendavad". Kerttu arvates on selleks "rumalad ja paremäärmuslikud riigijuhid, kes kahjustavad oma sõnavõttude ja tegevusega Eesti mainet, suurendavad räuskavat ja rassismi õhutavat kultuuri", ning lisab siia veel keskkonnaprobleemide taunimise ning õigusriigi ja liberaalsete vaadete allasurumise. Marko on seevastu otsustanud end poliitikast hoopis distantseerida.

Kokkuvõte

Sotsiaalmeedia laialdase leviku tagajärjed, mis on võtnud kollektiivse ärevuse kuju, ei puuduta enam kaugeltki ainult Y- ja Z-generatsiooni. Üksindus poeb hinge ka vanemaealistele, kelle rööprähklejatest lapsed ja lapselapsed neile kiire elutempo tõttu piisavalt sagedasti külla ei jõua. Koolilaste kliimakriisist tingitud mure on leidnud oma koha juba ka presidendi kõnedes ning üha jõulisemalt on pildil keskkonnaprobleemidele keskenduvad kodanikuliikumised. Parempopulismi levik on raputanud mugavustsoonist välja seni sotsiaalprobleemidesse üsna leigelt suhtunud jõukama eliidigi. Ent ennekõike poevad need nüüdisaegses ühiskonnas ja kultuuriruumis sügavalt kanda kinnitanud tendentsid just värske elluastuja alateadvusesse, kus need hakkavad tasapisi toitma tema ebakindlust ja ärevust.

Kirjeldatud ummikteedele sattumist aitab vältida see, kui vaadata kriitilise pilguga üle oma harjumuspärased mõttemustrid ja reaktsioonid. Sotsiaalmeedia pole iseenesest tingimata kõige kurja juur, kui kasutada seda teadlikult, niisamuti pole midagi halba ambitsioonikuses, kui sealjuures jäädakse realistlikuks ja lepitakse asjaoluga, et edu eeltingimuseks on reeglina üksjagu põrumist ja ebaõnnestumisi. Olgugi et infotehnoloogia arenguga on kõikvõimalik asjaajamine ja suhtlus muutunud palju kiiremaks kui veel mõnikümmend aastat tagasi, ei ole kellelgi keelatud sellelt kiirrongilt maha astuda ja oma kättesaadavust vastavalt vajadusele piirata. Nüüdisaja suurte väljakutsete kliimakriisi ja populismi lahendamiseks on vaja keskendunud, tasakaalukaid ja tarku inimesi, kes ei lase murel ja ärevusel enda üle võimust võtta. Sellise meelekindluse saavutamiseks on teinekord vaja nutitelefon käest ära panna, võtta aega iseendale, minna loodusesse matkama, lõpetada enda võrdlemine teistega, märgata enda ümber inimesi, kes otsivad muretsemise asemel lahendusi, ja küpseda aegamisi ise selleks eestvedajaks, kes on võimeline pakkuma teistele ärevatel aegadel kindlustunnet ja tulevikuväljavaadet.

* Nimed on muudetud.

1 Kalmus, V.; Masso, A.; Lauristin, M. 2017. Põlvkondade eristumine muutuvas ühiskonnas. – Eesti ühiskond kiirenevas ajas. Uuringu "Mina. Maailm. Meedia" 2002–2014 tulemused, lk 620–664.

Artikkel ilmus Müürilehes.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Müürileht



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: