Mariliis Mõttus. Kuidas kureerida keha ({{commentsTotal}})

Rio de Janeiro tätoveeringufestival
Rio de Janeiro tätoveeringufestival Autor/allikas: AFP/Scanpix

Mariliis Mõttuse jutt Vikerkaarest.

"Valu, mis valu? Hetkel, kui mu keha maapinna kohal ripub, läheb mu vaim puhkusele. Minu jaoks ei tähenda see valu, vaid enese kaotamist iseenda sisse, et enesega üheks saada."[1] Niimoodi kirjeldab oma kogemust suspension'iga (protseduur, mille käigus pannakse naha alla konksud ning vinnatakse keha õhku) Louis Fleischauer. Fleischauer on 1970. aastatel Leipzigis üles kasvanud, vahepeal USA-s tegutsenud ning praegu Berliinis elav performance-kunstnik ja muusik, kes lõi 1996. aastal kollektiivi Aesthetic Meat Front/Foundation, mille muusika ja ülesastumised kasutavad peamise instrumendina just inimkeha. Fleischauer on loonud helisid näiteks konksudega naha külge kinnitatud metalliga, mis keha liigutamisel naha tekitatud häält edasi kannab. Samuti on tema etteastetes naha alla paigutatud mikrofone ja tõmmatud selja külge traate, mille tulemuseks on omamoodi inimharf,[2] rääkimata teistest visuaalselt mittekonventsionaalsetest vahenditest, mille hulka kuuluvad ka veri ja inimluud. Fleischaueri ja kogu Aesthetic Meat Fronti etteasted toetuvad lihtsustatult öeldes sellisele filosoofiale ja praktikale, mis nõuavad, et meist ei saaks tundetud ja ühetaolised lihakehad, mida tänapäeva maailm toodab, vaid et püsiksime ühenduses oma sisemise minaga.[3] Eeltoodud lugu on üks pisut ekstreemsem näide, kuidas ja mis põhjustel oma keha modifitseerida, kuid 21. sajandil on selle "lihtsamate" vormide puhul tegemist niivõrd levinud nähtusega, et aina vähemaks jääb neid, kes selle protseduuriga üht- või teistpidi kokku poleks puutunud. Kehamodifikatsiooni mõiste koondab enda alla vabatahtlikke protseduure, mille käigus me oma keha väliselt muuta laseme, alustades augustamisest ja tätoveerimisest ning lõpetades naha alla sarvi meenutavate implantaatide paigaldamise, hammaste teravaks lihvimise, keele poolitamise ning tänapäeval ka kiibistamisega või hoopis keha külge antennide paigaldamisega. Siiski rühmitatakse kehamodifikatsioonideks ka protseduure, mis on omased teatud kindlatele kultuuridele või mida ei viida läbi modifitseeritava nõusolekul, näiteks imikute peade ümberkujundamine, ümberlõikamine jne. Edasi käsitlengi mõningaid näiteid kehamodifikatsioonide ajaloolisest ja kohati brutaalsest kultuurilisest taustast, sellest, milliseid vorme on see võtnud tänapäeval, kuidas inimesed sellesse suhtuvad ning mis on oma välimuse muutmise peamised põhjused.

Naine ripub suspensionis Wave-Gotik-Treffen festivalil, 2014. aastal Saksamaal

 

Tätoveeritud veteranid

Kuigi üht läbi sajandite levinumat modifitseerimisvormi ehk tätoveeringuid toksisid meie esivanemad enda nahale ilmselt varemgi, kannab "vanima" tätoveeritud ning augustatud inimese tiitlit Austriast Ötztali Alpidest leitud ning ca 5300 aastat tagasi elanud mumifitseerunud "jäämees" Ötzi, kelle keha katsid 61 peamiselt jooni ja ristikesi kujutavat tätoveeringut, millel arvatakse olevat olnud pigem terapeutilised kui dekoratiivsed eesmärgid.[4] Umbes samast ajast, 5000 aasta tagant, pärinevad ka teised "veteranid" ehk Egiptusest leitud mehe ja naise muumiad. Erinevalt Ötzist on Egiptuse muumiatel kujutatud mitmesuguseid figuure – mehel lammas ja härg (arheoloogide sõnul mehelikkuse ja staatuse sümbolid) ning naisel L- ja S-tähe laadsed kujutised õlal ja alakõhul, mis võisid viidata isiku kõrgele staatusele ja teadmistele. Lisaks lükkasid meesmuumialt avastatud kehakaunistused ümber teooria, justkui oleks tolle aja Egiptuses tätoveeritud vaid naisi – enamikul sellest ajast pärit kujutistel oli tätoveeringuid täheldatud vaid viimastel.[5] Eriti agarad tätoveerijad olid maiad, kes olid enamasti "maalitud" üle terve kere. Nende jaoks tähistas kehakaunistamine jumalate kummardamist ning sümboliseeris äärmist vaprust ja vastupidavust, sest kogu protsess oli äärmiselt valulik ning leidis aset mittesanitaarsetes oludes. Tätoveeringute puudumist inimesel pandi pahaks. Samuti tähistas keha üleüldine modifitseerimine näiteks sotsiaalmajanduslikku staatust, kohta poliitilises hierahias, usulist võimu, mingit erilist oskust või perekondlikku kuuluvust.[6]

Hüpates ajas natuke edasi, leiame end 18. sajandist, briti maadeavastaja kapten James Cooki avastusretkedelt Vaikse ookeani saarestikku. Cooki ning temaga kaasas olnud meremeeste kaudu, kes sattusid vaimustusse polüneeslaste tätoveeringutest, mida nood kasutasid peamiselt kurjade vaimude peletamiseks, levis sõna ka Euroopasse ning aristo-kraatide ringi,[7] kuigi usutakse, et päris esimeste tätoveeringutega naasid Inglismaale juba 17. sajandi palverändurid ja rikkad rännumehed.[8] Sellest trendist tulenevalt lasi reisil Jaapanisse oma õla draakoniga ehtida tulevane kuningas George V ning ka Winston Churchilli ema käsivart kaunistas diskreetne madu. Kui 19. sajandi lõpus leiutati Inglismaal elektriline tätoveerimismasin, muutusid kehakaunistused üha levinumaks ka madalamate klasside hulgas. Seetõttu sai sellest kunstist kõrgemast seisusest inimeste jaoks pigem töölisklassi homogeensuse sümbol. Samuti võimaldas see tätoveeringute tegemist kriminaalse taustaga tegelastele, mistõttu sai Inglismaal kehatorkimisest 20. sajandi alguseks allakäigu teeviit,[9] millega seostati pigem kriminaale, gängiliikmeid ning teisi marginaalseid gruppe.[10]

Krokodillinahksed poisid

Kehamodifikatsioonipraktikatel on olnud läbi ajaloo ja kultuuride eri eesmärke, mis enamasti hõlmavad mingisse gruppi kuulumise või identiteedi näitamist, rituaalide täitmist, teatud sotsiaalsele staatusele või ilustandarditele vastamist – enamik neist on edasi kandunud ka tänapäeva ühiskonda.

Siiski on paljud neist traditsioonidest vajunud ajaloo hõlma ja seda ka põhjusega. Võtkem või näiteks jalgade sidumise meetod Hiinas, mis ulatus tagasi 7. sajandisse, Tangi dünastia aega, ning kestis kuni 20. sajandini.[11] Nimelt murti kolme- kuni seitsmeaastastel hiina tüdrukutel varbad, keerati need jala alla ja seoti tihedalt kinni. Sidemeid vahetati tihti ning jalad olid pideva surve all. Seda protseduuri jätkati terve elu, nii et naiste jalad kängusid väga väikesteks, meestele mõjusid aga sellised jalad ja näiline nõrkus väidetavalt väga erootiliselt. Ilmselgelt oli kogu jalgade sidumine naistele sandistava mõjuga, kuid neidude vanemad aina jätkasid seda praktikat, et suurendada tütarde mehelesaamise võimalust.[12]

Osa traditsioone on siiski visad püsima. Näiteks Aafrikas, täpsemalt Etioopias elavate mursi ja surma hõimude naistel on siiamaani kombeks augustada oma alahuult ning seda siis ajapikku puust plaatide ja pulkade abil suuremaks venitada, nii et huul justkui väikse kausina alla rippuma jääb. Kuigi huulevenitamise eesmärgid varieeruvad sõltuvalt hõimudest, on murside ja surmade puhul oluliseks ajendiks näidata ilu ja elegantsi, seksuaalset küpsust, enesehinnangut ning muidugi oma etnilist identiteeti. Samuti võib suuremast "huuletaldrikust" sõltuda ka see, kui suure pruudiluna tüdruk abielludes oma vanematele sisse toob.[13]

Etioopia lõunaosas asuva mursi hõimu juures on kehade muundamine igapäevane nähtus.

 

Mitmete Aafrika ja Uus-Meremaa regiooni põlisrahvaste seas on juba sajandeid traditsiooniks olnud armistamine, mille käigus lõigatakse või põletatakse nahale eri kujutisi. Armistamise peamisteks eesmärkideks on enda atraktiivsemaks tegemine, identiteedi näitamine, vaenlase üle võidu saavutamise või staatuse märkimine, jumalate või eellastega suhtlemine, kuid ka staatusemuutuse märkimine siirderiitustel.[14] Paapua Uus-Guinea Sepiki regioonis usutakse seniajani, et inimesed põlvnevad krokodillidest. Nii tõmmatakse siirderiituse käigus noorte meeste rinnale, seljale ja õlgadele žiletiga haavad, et testida nende jõudu ja enesedistsipliini, puhastada neid nende ema verest ning anda neile nende enda täiskasvanuveri. Armid, mis protsessi jooksul tekivad, meenutavadki krokodillinahka.[15]

Ka on hiljuti Ühendkuningriikides avastatud mitmeid mittevabatahtliku kehamodifikatsiooni juhtumeid, kus Aafrika diasporaast pärit teismeeale lähenevate tüdrukute emad, tädid ja vanaemad kasutavad neidude peal Aafrikas levinud meetodit – rindade lamendamist kuuma kiviga, et pidurdada nende rindade kasvu, säästa neid meeste tähelepanust ning kaitsta seksuaalse ahistamise ja vägistamise eest. Kuigi näiliselt tundub tegu õilsa eesmärgiga, on tegemist siiski lasteahistamisega, mis võib kaasa tuua psühholoogilisi ja füüsilisi arme, nakkusi, võimetuse rinnaga toita ning anda tõuke rinnavähi arenguks.[16]

Kehamodifikatsiooni kevad

1960. aastatel sai kehamodifikatsioon sisse uue hoo. Tätoveerimisatribuutika muutus kättesaadavamaks, steriliseerimisprotsesse täiustati, disain muutus isikupärasemaks ja klientuur mitmekesistus. Samuti kasvas huvi augustamise vastu ning oma osa mängis ka kehamodifikatsiooni praktikaid harrastavate hõimurahvaste romantiseerimine sellistes ajakirjades nagu National Geographic, mis kujutasid neid rahvaid müstiliste ning väärikate "metslastena".[17]60ndate lõpul kerkis Põhja-Ameerikas esile uutmoodi liikumine nimega Modern Primitives, mille isaks loetakse USA etenduskunstnikku, fotograafi ja reklaamiärimeest Fakir Musafari, kodanikunimega Roland Loomist, keda antropoloog Charles Gatewood on nimetanud ka sisekosmoste astronaudiks.[18] Musafar on oma kunsti ja teavitustööga mänginud suurt rolli suhtumise muutumises kehamodifikatsiooni ning selle tabu alt vabastamises, sest kõik tema 1940. aastatest kuni 2018. aastani tehtud tööd radikaliseerisid ilu mõistet ja kujutasid endast mässu ühiskonna tahtmatuse vastu mõista keha väljaspool selle heteronormatiivseid piire.[19] Musafari sõnul võib modern primitive'i defineerida kui indiviidi, kes ei kuulu hõimu, kuid tunneb ürgset kutsumust ning teeb midagi oma kehaga.[20] Ürgse kutsumuse all on siin mõeldud indu dekoreerida, markeerida või muuta mingil teisel viisil oma keha. Ka Musafar oli saanud oma inspiratsiooni just National Geographicus avaldatud fotodest ja eri antropoloogilistest tekstidest. Modern Primitivesi peamiste modifikatsioonide hulka arvati n-ö primitiivsed ekstreemsed variandid tätoveerimisest ja augustamisest, armistamine, sümbolite kehasse põletamine, kaela venitamine, suspension jt, mis aitavad kaasa oma sisemise mina leidmisele. Samuti arendati välja filosoofia ja eluviis nimega Body Play (keha mäng), mis pidi oma spirituaalsuse, eetilisuse ja isegi psühholoogilisuse poolest täielikult eristuma trendist, mis parasjagu Läänes levis.[21] Modern Primitives on toonud ka välja 12 eri põhjust, miks nad oma keha on otsustanud modifitseerida. Nende hulgast leiab siirderiitused, julguse või staatuse sümboliseerimise, keha tasakaalustamise, emotsionaalse ja füüsilise tervenemise ning kaitse vaimude eest, mis kattuvad just eri hõime uurides leitud eesmärkidega.[22] Musafari nägemus valust ja kehamodifikatsioonist meenutab ka artikli alguses mainitud Louis Fleischaueri arusaamu. Nimelt on Musafar kehamodifikatsiooni suhtunud kui kehavälisesse kogemusse ning öelnud: "Kui sa tõused voodist üles ja lööd oma jala ära, siis ei tahtnud sa seda teha, sa ei oodanud seda ja see teeb valu. See on valu. Kui sa torkad nõelu läbi oma põskede, koged sa intensiivset aistingut." Samuti on Musafar oma kogemusi kehamodifikatsiooniga kirjeldades öelnud: "Enamik inimesi kõnnib läbi elu ja nende reaalsustaju on kitsas. … Ettevaatlikkuse kõrvaleheitmine, surmaga flirtimine ning nende asjade tegemine, mida mina olen teinud, avardab reaalsust tunduvalt."[23] Kui tuua välja mõned Musafari modifikatsioonidest, võib ära märkida näiteks nibusid pidi katuse küljes rippumise ning oma vöökoha korsetiga minimeerimise, mis andis lõplikuks ümbermõõduks 48 sentimeetrit. Samuti sai 1970. aastatel tema väikesest salongist Santa Monicas alguse suurem augustamislaine, kuna tegemist oli esimese avaliku salongiga ning see ühendas läbi augustamise, valu ja mõnu gei-, fetiši- ja heterokogukondi. Musafar meenutab, et kõige populaarsemad olid toona niburõngad ning peeniserõngas, mis sai oma nime prints Alberti järgi, kuna kuninganna Victoria abikaasal olevat see olnud. Sealt edasi said augustamise pisiku külge juba punkarid ning edasi levis see kulutulena ka ülejäänud noorsookultuuridesse.[24]

Näide armistamisest Munshi hõimu naiste juures, Nigeerias

 

Kehamodifikatsioon 21. sajandil

Ilmselt pole kehamodifikatsioonidel olnud suuremat õitseaega kui praegu. Eri modifikatsioonid vaatavad meile vastu ajalehtedest ja ajakirjadest, filmidest, moelavadelt ja meie iidolite kehadelt. Tätoveeringute ja augustamise peale krimpsutavad nüüdseks nina vähesed, sest meie silm on selle kõigega juba harjunud. Kui mängu tulevad aga harvemini esinevad nähtused, nagu implantaadid naha all või tätoveeritud silmamunad, on reaktsioon ilmselt pisut teistsugune, sest silmale võõras hirmutab või kutsub vaatama.

Modifikatsiooniprotsesse, mida endale saab lasta kohaldada, on palju ja mitmeid neist olen juba ka artikli jooksul nimetanud. Jääb ehk veel üle nimetada näiteks briti tätoveerijat, modelli ja saatejuhti Grace Neutrali, kelle silmamunad on tätoveeritud lillaks, naba eemaldatud, nina venitatud, põskedesse uuristatud kuud ning kõrvad lõigatud haldjalikuks.[25]

Et mitte jätta muljet, nagu oleks tegemist mõne teisest universumist pärit praktikaga, võtsin ühendust Soomes elava eestlase Raigo Gorbaniga, kellel ligi pool keha on kaetud tätoveeringutega, sõrmede ja rindade vahele on paigaldatud implantaadid. Lisaks on tal neli venitatud auku kõrvas ja üks alahuules ning sinna otsa veel mõned tavalised rõngad. Samuti tegeleb ta suspension'iga ja selle ürituste korraldamisega. Raigo sõnul sai tema huvi augustamise vastu alguse kuskil 9–11 aasta vanuses, reaalse teostuseni jõudis ta alles 14-aastaselt ning sai siis aru, et pelgalt ühest ei piisa. "Kuna tavalised piercing'id hakkasid vahepeal muutuma juba igapäevaseks, tekkis mul 1998. aastal mõte teha midagi ekstreemsemat. Tuli idee, et tahan kõrvadesse suuri auke, kuna tol ajal ei olnud aga kuskil infot, kuidas neid teha või saada, sest internet polnud eriti levinud, jäi asi katki. Esimest korda nägin päriselt venitatud kõrvasid 2000. aastal tattoo-festivalil ühel Soome augustajal ja sain temalt infot, kuidas neid venitada," räägib Raigo. 2016. aastal Soome kolides avanes tal võimalus omal nahal kogeda ka suspension'it, olles varasemalt eri kehamodifikatsioonilehekülgi uurides juba selle olemusega tutvunud. "Kui esimene rippumine oli tehtud, leidsin tee bodymod-maailma. Siis lasin omale panna esimesed implantaadid ja hiljem ka keele kaheks lõigata," lisab ta.

Raigo sõnul on ta kõik enda modifikatsioonid lasknud teha puhtalt esteetika pärast ja pigem enda jaoks. "Body suspension on selline asi, mida mõned rippujad teevad n-ö rituaalina. Kuna mul igasugused uskumused üleloomulikesse asjadesse puuduvad, siis mulle isiklikult ei lähe rituaalid korda. Mõningatele jällegi lähevad vägagi ja võib-olla tunnevad nad midagi teistmoodi," tunnistab ta ja lisab, et tema arvates on rahulolu oma modifikatsioonidega tähtsam kui see, kust need algselt pärit on.

Kui vanasti olid tattoo'd vangide ja muu kahtlase kontingendi teema, siis tänapäeval on kvaliteetsed tätoveeringud, rõngad ja modifikatsioonid Gorbani meelest pigem heal järjel inimestel, sest kui soovida kvaliteeti ja ohutust, siis pole tegemist just odava lõbuga. Samuti pole Raigo enda sõnul kokku puutunud mingisuguste negatiivsete emotsioonidega, mis kehamodifikatsioonide kandjat saata võiks: "Minu isiklik kogemus on alati olnud positiivne. Kuna olen oma sõpruskonnas ainuke, kellel on veidi ekstreemsemaid modifikatsioone, siis tuntakse nende vastu pigem positiivset huvi."

M. Stevens Wagneri tätoveeringud aastast 1907.

 

Teisena palusin oma kehamodifikatsioonikogemusest rääkida Sandra Scarletsil, kes töötab ka ise ilusalongis augustajana. Tema tee selle maailma juurde algas, kui ta endale neete tegema minnes mitu korda pika järjekorra pärast tagasi saadeti ning ühel juhul ka teatati, et tavaline kõrvaneedi tegemine on nii ohtlik, et sellest võib pimedaks jääda. Selle Kolgata tee järel tekkis Sandral endal augustamise vastu huvi ning nii läkski ta Eesti tol ajal ainsa professionaalse augustaja Helen Zeideri juurde ametit õppima. Sandra ütleb, et mingitel hetkedel on ta ära proovinud kõik enamlevinud piercing'id, kuid aja jooksul on ta neetidest eri põhjustel loobunud ja kannab nüüd ehteid ainult kõrvas. Samas toob ta ühe põnevama kogemusena välja pildistamiseks tehtud corset piercing'i, mis kujutab endast selja augustamist ning selle külge korsetilaadselt nööride või kettide paigutamist.

Sandra sõnul on modifikatsioonide kultuuriline taust tänapäeval väga minimaalne: "Enamik tänapäevaseid kehaauke on "leiutatud" viimase kolme-neljakümne aasta jooksul Lääne esimeste kehaaugustajate poolt. Paljude kehaaukude tegemist seostati mingi aeg geisubkultuuriga, siis, kui tegemist oli veel ühiskonna vastuseisu tõttu subkultuuriga, aga hiljemalt 90ndate keskel hakkasid pea kõik kehaauke tegema. Alicia Silverstone'i nabaneedi tegemine Aerosmithi videos 94. aastal oli kindlasti suur tõuge." Sandra arvab, et ei ole tema ega kellegi teise asi arvustada inimese otsust endale kehaauk teha: "Kui tema jaoks on sellel sügavam tähendus, väga tuus. Aga kui ta teeb kehaaugu, sest see on ilus ja talle meeldib see – ikka täpselt sama tuus." Kuna ta puutub oma töös igapäevaselt antud valdkonnaga kokku, teab ta öelda, et kehaauke käivad tegemas väga erinevad inimesed väga erinevatest vanuse- ja ühiskonnarühmadest ning mingitest stereotüüpidest siin rääkida ei saa.

Sandra sõnul on muidugi endiselt neid, kes peavad augustamist enda rikkumiseks, kuid reaalsus on see, et me elame üha liberaalsemas maailmas ning ta loodab siiralt, et inimesed ei hinda üksteise väärtust välimuse põhjal: "Eesti on nii väike, et kindlasti püsib siin see üllatuse ja ehmatuse reaktsioon ekstreemsemate modifikatsioonide peale veidi kauem. Aga ma ei usu, et see tuleneks sellest, et eestlased sellele kuidagi rohkem vastu oleksid. Uus on ikka üllatav. Kui inimesed ära harjuvad, siis ei pilguta keegi enam silma, kui 30 mm kõrvatunnelite ja näotätoveeringutega neiu või noormees tänaval vastu jalutab."

[1] Interrogation: Louis Fleischauer of Aesthetic Meat Front. Interview by Aversionline Magazine, August 2003. https://bit.ly/2FSIt7K.

[2] The Weirdest Band in the World. Aesthetic Meat Front, 26.11.2010. https://bit.ly/2I7pU3u.

[3] L. Fleischauer, Flesh Art Manifesto. https://bit.ly/2WXgKJZ.

[4] A. Griffin, Oldest Tattoo Ever Found: Marks on "Iceman Otzi" Proved to Be First Known Body Art. The Independent, 17.12.2015.

[5] S. Gibbens, Earliest Ancient Egyptian Tattoos Found on Mummies. National Geographic, 01.03.2018. https://bit.ly/2uVgf7v.

[6] A. Kellog, The Significance, Meaning, and Purpose of Body Modification Among the Preclassic through Postclassic Maya. https://bit.ly/2IqwVeO.

[7] J. Henley, The Rise and Rise of the Tattoo. The Guardian, 20.07.2010.

[8] H. Betts, Move over Angelina Jolie: The Secret British History of Tattoos. The Telegraph, 16.03.2017.

[9] A. J. Jerrin, Body Modification and Personality: Intimately Intertwined? The American Journal of Psychiatry Resident's Journal, 01.08.2017. https://bit.ly/2P0FkHd.

[10] A. Nicholls, J. M. Pierre, H. Roggenkamp, Tattoos as a Window to the Psyche: How Talking About Skin Art Can Inform Psychiatric Practice. World Journal of Psychiatry, 22.09.2017. https://bit.ly/2YZG3NF.

[11] Body Modifications and Mutilations. Encylopaedia Britannica. https://bit.ly/2uVpogi.

[12] Body Modification & Body Image. Bradley University: The Body Project. https://bit.ly/2RJPwoI.

[13] R. Garve, M. Garve, C. G. Meyer, J. C. Türp, Labrets in Africa and Amazonia: Medical Implications and Cultural Determinants. European Journal: Tropical Medicine and International Health, 2017, kd 22, nr 2, lk 232–240.

[14] S. Guynup, Scarification: Ancient Body Art Leaving New Marks. National Geographic, 28.07.2004. https://bit.ly/2KgY1I0.

[15] Why Some Men in Papua New Guinea Cut Their Skin to Resemble Crocodiles. BBC News, 26.08.2018. https://bbc.in/2WW3ntw.

[16] A. Lazareva, Revealed: "Dozens" of Girls Subjected to Breast-Ironing in UK. The Guardian, 07.01.2019.

[17] A. Nicholls, J. M. Pierre, H. Roggenkamp, Tattoos as a Window to the Psyche.

[18] Fakir Musafar (1930–2018). Art Forum, 02.08.2018. https://bit.ly/2G1NhI1.

[19] L. Manatakis, How Fakir Musafar Made Some of History's Most Extreme Body Modifications. Dazed Digital, 03.07.2019. https://bit.ly/2P5r1kZ.

[20] Vt Modern Primitives: An Investigation of Contemporary Adornment and Ritual. Toim. V. Vale, A. Juno. San Francisco, 1989.

[21] M. Lodder, The Myths of Modern Primitivism. European Journal of American Culture, 2011, kd 30, nr 2, lk 99–111.

[22] Modern Primitives: The Recurrent Ritual of Adornment. London, 2000.

[23] E. Slotnik, Fakir Musafar, Whose "Body Play" Went To Extremes, Dies at 87. The New York Times, 13.08.2018.

[24] L. Manatakis, How Fakir Musafar Made Some of History's Most Extreme Body Modifications.

[25] T. Stansfield, Meet the Body-Modified Model Who Just Made Her LFW Debut. Dazed Digital, 22.09.2015. https://bit.ly/2U4fL99.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: