Rasmus Puur: lilled ja kommikarp ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Rasmus Puur
Rasmus Puur Autor/allikas: Mihkel Maripuu/Postimees/Scanpix

Laulu- ja tantsupidude uuring näitab selgelt, et mida rohkem on inimesi ühe kollektiivi juures palgal, seda enam areneb ja kasvab kollektiiv. Väga loogiline. Ainult et oleksime tänulikud, kui meil oleks inimliku palga peal kasvõi dirigentki, muidu ikka ainult lilled ja kommikarp, kirjutab Rasmus Puur.

Kujutage ette, te olete teismeline noor, kes õpib muusikakoolis ja laulab kooris. Teile meeldib muusika ja mõtlete, vahest võiks isegi kunagi dirigendiks hakata. See tundub ju nii põnev. Ja kõik need laulupeod...

Siis taipate, et peaksite veel vähemalt kümme aastat seda õppima ning ilusad noorusaastad harjutusklassis veetma. Te loobute. Või kui jätkate, siis põrkute selle küsimusega taas gümnaasiumi lõpus, kui tuleb otsustada, mida edasi teha.

Muusikaõpetaja nukrad ja väsinud silmad

Teile meeldib muusika ja olete laulupeol saanud võimsaid elamusi ning mõtlete, mis oleks, kui läheks koorijuhiks õppima. Te olete laulnud karismaatiliste ning teid mõjutanud dirigentide käe all.

Samal ajal olete ka kõrvalt näinud, kui keeruline see töö on ja uurides, kas selle tööga elab ära, saate aru, et see pole võimalik. Te tahate ju ka perekonda ja turvatunnet. Me kõik tahame. Eriti siis, kui kõik uksed on veel valla. Kuna teil pea lõikab, võitegi õppida midagi mõistlikumat, kindlamat. Te loobute. Või kui jätkate, siis põrkute selle küsimusega taas, kuid hoopis uues valguses, muusikaakadeemiat lõpetades.

Lõpuks ometi saate teha seda tööd, mille nimel olete pikalt vaeva näinud ning lapsena õues puhkamise ja mängimise asemel harjutusklassis higistanud. Jah, teid kutsutakse tööle, sest koorijuhte on vähe ning tööd on palju. Keegi väga teie palgast rääkida ei taha, ometi, et iseseisvat elu alustada, on teil raha vaja.

Võtate julguse kokku ning uurite seda ise tööandjalt. Teile pakutakse palka vahemikus 50-100 eurot kuus. Terve teie senine elu käib silme eest läbi.

Pea 20 aastat muusika õppimist ja enese arendamist, unistus ka kunagi särasilmselt noori innustada ja õpetada, mõelda välja põnevaid kavasid, korraldada lõbusaid laagreid ja reisi, mis jäävad elu lõpuni meelde, uurida kirglikult meie tõeliselt vägevate heliloojate elulugusid ja loomingut...

Nüüd hakkab meenuma, et kuigi su muusikaõpetaja oli alati heatujuline ja nakatav, olid tema silmad alati kuidagi nukrad ja väsinud, kortsud tema näos aina süvenesid. Iga kontserdi lõpus sai ta ju lilled ja kommikarbigi... See oligi siis tema ainus palk... Te loobute. Või kui jätkate, otsige endale mõni teine töö, sest kollektiivi juhtimine on teie hobi.

Kuni 100 euro eest kuus

90 protsenti koori- ja tantsujuhtidest ning orkestridirigentidest teeb kollektiivi juhtimise kõrvalt mõnda muud tööd. See tuli välja Praxise värskest uuringust.

Ei, see ei tähenda, et tööd ei ole või neil oleks hirm, et varsti neil tööd ei ole. Tõtt-öelda nad tunnevad, et nende vaeva ja tegemisi isegi hinnatakse nii osalejate, tööandja kui ka kohaliku omavalitsusegi poolt, aga selle eest lihtsalt ei maksta. Sest sa saad ju lilled ja kommikarbi.

Tõepoolest, kui vaadata kollektiivi juhi kontakttundide arvu, ehk mitu tundi ta reaalselt nädalas proovi teeb, võib see olla vaid kaks-kolm tundi, kuid sellele lisanduvad nootide otsimine ning sageli ise seadete tegemine, kuna koosseis vastab harva ideaalile ja muutub sageli, laagrite korraldamine ning läbiviimine, kontsertide korraldamine ja läbiviimine, reiside korraldamine ning läbiviimine, projektide kirjutamine ja raha taotlemine, proovide ettevalmistamine, vahel ka prooviruumide otsimine ning esinemisriiete hankimine.

Samuti lisandub eelnevale pidev sotsiaaltöö oma kollektiivi liikmetega: kes ei saa omavahel läbi, kes pole rahul repertuaariga, kes tahaks kontserdielu teisiti üles ehitada, kellel on laagrite osas omad ettepanekud, kellel on elus praegu keerulised ajad, kes on haige, kellel on lihtsalt paha tuju, kes arvab, et ta oleks ise palju parem kollektiivi juht, kes vajaks siin elus natukenegi rohkem tähelepanu, et ta enesehinnang oleks ülalpool nulli.

Ja seda 64 protsenti kollektiivi juhtide puhul kuni 100 euro eest kuus, 90 protsendi muu töö kõrvalt ja enamasti õhtustel aegadel ja nädalavahetustel, mis muudab ühildamise eraeluga väga keeruliseks.

Mina isiklikult ei suuda teha rohkem kui ühte kollektiivi korraga ning sellekski kulub väga suur osa minu ajast. Kui ma poleks ka helilooja, siis ehk suudaksin kahte, aga see on absoluutne maksimum.

Väga paljud kollektiivijuhid teevad olude sunnil mitut kollektiivi. Ei saa loota mingisugustki arengut, kui juhil pole võimalik piisavalt panustada. Ta teeb seda enamasti ka n-ö hobikorras, kuigi on üsna tõenäoliselt sel alal kõrgharitud.

Kui see nii jätkub, ei arene meie muusikakultuur, vaid katsub vaevu praeguselgi tasemel püsida. Samuti laulu- ja tantsupeoliikumine. Uuring näitab selgelt, et mida rohkem on inimesi ühe kollektiivi juures palgal, seda enam areneb ja kasvab kollektiiv.

Väga loogiline. Ainult et oleksime tänulikud, kui meil oleks inimliku palga peal kasvõi dirigentki. Muidu ikka lilled ja kommikarp.

Sädemest süttinuid peab olema palju

See areng ja väärtustamine puudutab laiemalt kogu meie muusikakultuuri arengut, sest tõsiseks muusikuks saamisel peab töö algama juba lapseeas. Siis puutub ta kokku oma muusika- või pilliõpetaja, koori- või tantsujuhiga, kelle sädemest süttib see noor.

Ja et nendest noortest sünniksid meie muusikaelu tipud ja liikumine areneks, peab neid sädemest süttinuid olema võimalikult palju. Mida laiem on püramiidi alumine osa, seda kõrgemal on tipud.

Ühe proovi läbiviimine on sisuliselt monoetendus, kus sa valmistad ühe kava ette ning siis proovist proovi viid seda läbi. Kuid vahe on selles, et kui teatris on vaataja enamasti passiivne kaasaelaja, siis proovisituatsioonis tuleb sul teine pool lisaks kaasamõtlemisele ka aktiivselt tegevusse kaasa haarata ning pärast kooli- või tööpäeva lõppu temast veel parimal juhul midagi ilusat kätte saada ning ta võimeid tõsta.

Sellele proovile eelneb põhjalik eeltöö nagu monoetenduselegi. Aga lisaks lilledele ja kommikarbile oleme nõus vaatajatena selle etenduse eest keskeltläbi 20 eurot maksma. Kui paljud oleksid valmis iga proovi eest oma dirigendile sarnase tasu maksma? Minu meelest oleks see õiglane.

Praegustele orkestri-, koori- või tantsujuhtidele meeldib nende töö ja nad teevad seda heal meelel, aga enamik läheb neist lähema kümne aasta jooksul pensionile ning alla 35-aastaseid juhte on ainult 15 protsenti. Neid ei tule praeguses ühiskonnas peale, sest nad ei ela selle tööga ära. Mäletate juttu püramiidi alumisest osast? Loodan, et me ei pea varsti neid lilli ja kommikarpe selle püramiidi jalamile viima. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: