Muidugi muutub. Mõelge kasvõi sellele, kui paljudele teaduse ja tehnoloogia arengust johtuvatele uutele asjadele, nähtustele jne tuleb nimi panna. Aga ma arvan, et muutumine peaks toimuma keele rikastamise, mitte vaesestamise suunas. Keele muutumine ei pea oma keele omapära ja omakeelset väljendust ometi ära unustama. Ja sõnum peab muutuma selgemaks, mitte ähmasemaks.

Aga nagu eelmise nädala "Maalehest" lugeda sai, siis on ametnikud jõudnud selleni, et inimesed vajavad kantseliiditõlki. Aga ka tehnoloogia areng võib keelt või keelekasutust vaesemaks muuta. Vanemad inimesed mäletavad, kuidas ema-isa neid kella tundma ja kellaaega ütlema õpetasid. Sättides suurt ja väikest seierit oli kell kas veerand neli, pool neli või kolmveerand neli. Või 10 minutit kolm läbi või 20 minuti pärast neli.

Nüüd kostab üsna üksluine – kell on 15.25, 15.45 või isegi 15.57. Selle asemel, et öelda kolme minuti pärast neli. Sest elektrooniline või digikell näitab ainult numbreid ja nii ongi kadunud üks viis kella öelda.