Arvustus. "Jokker" – vägivaldne, vastik, vastuoluline ja vajalik ({{commentsTotal}})

"Jokker" ("Joker") Autor/allikas: outnow.ch / Waner Bros.

Uus film kinolevis
"Jokker" ("Joker")
Režissöör: Todd Phillips
Osades: Joaquin Phoenix, Robert De Niro, Zazie Beetz, Frances Conrot, Brett Cullen jpt.
9/10

NB! Arvustuses võib esineda viiteid sisule.

Tõenäoliselt olete juba kuulnud: "Jokker" on harukordne meistriteos või moraalselt vastuvõetamatu rämps. Vähesed peavoolu filmid on saanud nii tulise ja vastaka vastuvõtu kui Batmani kuulsaima antikangelase sooloetendus. Ootamatu peapreemia ja ovatsioonid Veneetsia filmifestivalil, seejärel tagasilöök esimesele kiidulaulule, siis tagasilöök tagasilöögile. Ja nõnda mööda uudistetsüklit edasi, lõpmatusse ja kaugemale.

Pole raske mõista, miks. "Jokker" on loodud provotseerima ja torkima, solvama ja häirima. Tegevuspaik Gotham City, vaste 1981. aasta New Yorgile, on armutu paik, mida valitsevad rikkad ärihaid. Kõik ülejäänud on jäetud hinge sees hoidmise nimel sahkerdama ning üksteise kõride kallal järama. Kohe alguses näeme, kuidas klounina töötavalt peategelaselt Arthur Fleckilt haaratakse keset tänavat käest reklaamtahvel ning antakse talle seejärel kõrvaltänavas jõhkralt kere peale.

"Jokker" ("Joker") Autor/allikas: outnow.ch / Waner Bros.

Vahejuhtum on vähim Flecki probleemidest. Vaimselt ebastabiilne mees kulgeb elus edasi kuue eri rahusti abil, külastab iga nädal psühhiaatrit ning unistab karjäärist püstijalakoomikuna, ehkki on võimetu suhestuma nii teiste inimeste kui sellega, mis neile nalja võiks teha. Ühel päeval satub haiguslike naeruhoogude käes kannatav mees rongis järjekordse rünnaku ohvriks, kuid sirutab seekord taskusse pistetud püstoli järele. Nii saab vaimselt katkisest inimesest kurjategija ning kurjategijast eliidivastase mässu sümbol.

Moraalsed väljakutsed vaatajale algavad varakult. Kas "Jokker" õigustab psühhopaati? Heroiseerib teda? Kutsub sellisena üles vägivallale? Eks ole tõde vaataja silmades, aga sellise käsitlusega kaasaminek näib üpris meelevaldse tõlgendusena.

Mitmenäoline kloun

Jokker on korduvalt muutunud Batmani-filmide tõeliseks peategelaseks ning jäädvustatud ajalukku mitme epohhiloova näitlejasooritusega. Jack Nicholson mängis teda Tim Burtoni "Batmanis" (1989) koomiksitele omase kitšliku lõbususega. Traagilisel moel postuumse Oscari teeninud Heath Ledger tõi aga Cristopher Nolani "Pimeduse rüütlis" (2008) vaataja ette puhta kurjuse, üksnes kaose külvamisest huvitatud motiivitu maniaki. Joaquin Phoenixi käsitlus on eellugu – katse kirjeldada, kuidas eraklikust vaimuhaigest saab kardetud terrorist.

Ühest kuulsaimast ja parimast Batmani-koomiksist "The Killing Joke" indu saanud taustalugu pakub rohkelt empaatiat võimaldavaid jooni ning seetõttu on õigustatud küsimus, kas film rehabiliteerib karakterit, kelle teod on moraalselt jälgid. Sellest enamgi näib kriitikuid häirivat, et film ei paku piisavalt veenvaid selgitusi. Psühholoogilise portreena, mis Flecki peas ikkagi täpselt valesti on, pidurdutakse tõepoolest keset teed. Välja joonistatakse süveneva sotsiopaatia üldised kontuurid, kuid mitte ümbritseva maailmaga mureneva kontakti peensusi või võimalikke lahendusi.

Tõeliselt mõjuvaks, olgu heas või halvas, muutub "Jokker" hoopis peategelase personaalsete murede juurest teda ümbritseva maailma paineteni liikudes. Seda võib näha üksikisiku vastutuse eemaldamise ja üldiselt mittetoimiva ühiskonna suunas näpu vibutamisena, aga ka kurjuse algete vähemalt osaliselt soodsale taustsüsteemile kandmisena.

"Jokker" ("Joker") Autor/allikas: outnow.ch / Waner Bros.

Filmi lavastaja Todd Phillipsi karjäärikõver meenutab hiljutiste Oscari-nominentide "Suur vale" ja "Asepresident" taga seisnud Adam McKay oma. Lihtsakoeliste komöödiate nagu alguses suurepäraselt vastu võetud, kuid järsult kahaneva kvaliteediga "Pohmaka" triloogia juurest on mees liikunud üha tõsisemate ja poliitilisemate tööde juurde. Ka tema viimane film "Sõjakoerad" irvitas juba üpris kibedalt Ameerika ahne unelma ja riigi relvatööstuse üle.

Phillips võlgneb seekord enim Martin Scorsesele. "Jokker" on kui segu vanameistri ühest silmapaistvaimast tööst "Taksojuht" ning ühest alahinnatuimast filmist "Komöödiakuningas", milles edutut ja ennasttäis koomikut kehastanud Robert De Niro astub nüüd üles kuulsa telesaatejuhina. Lisaks võib leida nii sisulisi kui visuaalseid viiteid filmidele nagu Sydney Lumet' võrratu "Network" või ka "The Killing Joke'i" kirjutanud Alan Moore'i koomiksil põhinev anarhistlik "V nagu Vendetta".

V nagu vägivald

Vägivalla kujutamise, loodud nägemuse üldise nihilismi ja künismi osas meenuvad hoopis lavastajad nagu Lars von Trier või Gaspar Noé. Kui viimaste hiljutised tööd, ohtralt vaatajaid saalist peletanud "Maja, mille Jack ehitas" ning "Ekstaas" on aga rahvusvahelises kaastootmises valminud autorifilmid, siis "Jokker" toodetud suures stuudios ja märkimisväärse 70-miljonise eelarvega.

Enamik kriitikatki on rünnanud "Jokkerit" kui erakordselt küünilist toodet, mis on sihitud sarnaselt Elu24 pealkirjale või Trumpi säutsule reaktsiooni provotseerima, marru ajama, niigi ärevile aetud herilasepesale uut hoopi andma. Paralleelid soo kuivendamise ja incel'ite liikumisega on sisuliseski mõttes kerged tekkima.

Ehkki Warner Brosi ja DC turundustiimid hõõruvad tekitatud poleemika ja kerkivate kassanumbrite tingimustes tõenäoliselt rõõmust käsi kokku, tasub silmas pidada, millisel filmide tootmise ajastul on "Jokker" valminud. Ammu on möödas 1970. aastate Hollywoodi katsed järjepidevalt ühiskonna valupunkte kõnetada. Valdavalt lähevad rikkamad stuudiod oma kallimate linateoste puhul hoopis igasuguste nurkade maksimaalse mahalihvimise teed. Filme toodetakse lähtuvalt fookusgruppidest ning pidades silmas seda, et jumala eest kedagi ei solvataks või publikusõbralikku reitingut kaotataks. Seekord jääb mulje, nagu oleks publiku ja kriitikute keskele visatud popkornikarbi asemel granaat.

"Jokker" ("Joker") Autor/allikas: outnow.ch / Waner Bros.

Tegijaid on süüdistatud läbimõtlematuses, millistele klahvidele provokatsiooni nimel vajutatakse, ning milliseid reaktsioone film esile kutsuda võiks. Kes teab, milliseid mõtteid mõni endasse sulgunud ja psühhilisest pingest pulbitsev vaataja võiks siit leida. Seda eelkõige Ameerika ühiskonnas, kus massitulistamised on saanud vaat et kultuuri osaks ning kus 2012. aastal mõrvas üks poolearuline just Batmani-triloogia viimase osa "Pimeduse rüütli tõus" linastusel tosin inimest.

"Jokkeri" esimene linastusnädalavahetus mööduski politsei kõrgendatud kohaloluga kinode juures. Dokumentalist Michael Moore juhtis filmi suunas lennutatud süüdistuste osas tähelepanu aga avalikkuse skisofreensele silmakirjalikkusele – arvestades, et rassistist nartsissisti kätte on usaldatud tuumakoodid, siis kas tõesti on üks film see, mida peaks kartma? Eks ole kergem süüdistada arvutimänge ja filme kui tegeleda kordades keerukamate juurküsimuste ning pingeallikatega.

Siin me oleme, lõbustage meid

Lavastajalt ei pea siiski eeldama terast sotsiaalset läbinägelikkust, et tõlgendada filmi mitte vägivalla apologeetika, vaid düstoopiana ühiskonna moraalse kanga täielikust koostrebenemisest. Paraku aga ka ebamugavalt karmide hinnanguteni jõudva peegelpildina hetkel maailmas toimuvast.

"Jokkeri" kandva motiivi sõnastab peategelane osalt filmi lõpusirgel ka ise. Pisut täiendatult võiks see kõlada umbes nii: kui luua tingimused, kus inimeste vahelt kaovad tugevad sotsiaalsed sidemed, kus vaimsete probleemidega tegelevatele tugiteenustele ei pääse ligi, küll aga saab kätte tulirelvi, ning kus põhiväärtus on alati naeratust näol hoides iga hinnaga oma 15 minuti kuulsuseni purjetada, mida siis oodata? Rõõmu ja naeru?

Viimase ootus kajab paraku läbi ka peamisest osast filmile tehtud etteheiteist. Hävitava hinnangu andnud New Yorkeri kriitik Anthony Lane lõpetas arvustuse näiteks tõdemusega, et filmist pealkirjaga "Joker" (naljaviskaja; jokker) ootaks midagi lõbusamat. Laenates Nirvana tuntud laulusõnu: siin me oleme, lõbustage meid! Paraku just sellest ootusest film paljuski räägibki.

"Jokker" ("Joker") Autor/allikas: outnow.ch / Waner Bros.

"Jokkerist" on igasugune lõbu ja nali teadlikult ja täpselt kui habemenoaga eemaldatud. Vaatajale ei anta võimalust end selle kõige keskel hästi tunda. Kujutatud vägivald pole lihtsalt koomiksiseiklustele omane anonüümne hävitustöö, vaid päris – karm, vastik, tagajärgedega, spetsiifiline, isikuline, füüsiline.

Kõnekas on stseen, milles peategelane mõrvab võikalt kaastöötaja ning teine, füüsiliselt piiratu, ei pääse liiga kõrgel asuva lingi tõttu põgenema. Suur osa saalist purskas seepeale naerma, kuid film näikse vaikimisi esitama küsimust – miks ometi tundub selline situatsioon meile naljakas? Miks oleme niivõrd varmad naerma kellegi ebaõnne üle? Miks on meelelahutus kõik, mida me kinolinalt ootame?

Liigsena mõjub vaid pingutatud seos Batmani senise mütoloogiaga. "Pimeduse rüütel" on tänini tugevaim koomiksifilm, kuna seadis oma kangelaskuju äärmiselt ebamugava äratundmise ette. Pea kõiki varasemaid ja hilisemaid koomiksikangelaste seiklusi saatev kindla käega jagatud õiglus viis konflikti eskaleerumise, maski taha peidetud vägivalla taastootmiseni. Batman sünnitas Jokkeri. Kahjuks teeb "Jokker" märkimisväärse valesammu, pöörates olukorra taas vastupidi.

Samas on Jokker ebausaldusväärne jutustaja – filmi lõpuks serveeritakse vaataja taldrikule jäme kahtluseuss, kas ja mis eelnevast üldse aset leidis. Sellest võib otsida lavastaja otsustamatust piiride ja hinnangute kehtestamisel, kuid teose tähendusvälja venitab see igatahes veel laiemaks.

Filmis kujutatud maailm pole igal juhul koht, kuhu püüelda või millele film ise tunnustavalt kaasa noogutaks. See on valusalt päevakajaline hoiatuslugu. "Jokker" ei pruugi kaugeltki olla film, mida me praegusel hetkel tahame, küll aga kardetavalt see, mida väärime ja võib-olla ka vajame.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: