Festival toimub tänavu viiendat aastat ja sellega teete kokkuvõtteid möödunud aastatest. Kui sa praegu tagasi vaatad, kust te festivaliga alustasite, siis mis vahepeal muutunud on?

Muutunud on nii palju, et kui festival algas 2015. aastal, siis oli lihtsalt soov edasi liikuda ning muusika- ja helikesksusest kuidagi kaugemale vaadata ning siduda muusikat erinevate valdkondadega ja uurida muusika taga olevat tähendust. Selline soov ja teadmine oli olemas, et see viib õiges suunas. Praegu, tagantjärele vaadates on see end sajaprotsendiliselt õigustanud, et see nii ongi, et erinevate teemafookuste kaudu olen ja oleme koos teistega avastanud, et on täiesti uusi lähenemisi, kuidas muusikat mõista ja kuidas seda mõtestada ning ümbritsevaga siduda.

Näiteks, kui esimesel aastal oli festivali teema "Maailmade loomine", siis see oli väga hea algus ja see lähtus sellest, et iga muusik justkui loob omaette maailma. Samamoodi iga teos või iga lugu – ka seal on omaette maailm. Me tahtsime festivali kaudu seda sõnumit kuidagi edasi anda, et kui oluline see maailm selle loo ja artisti ümber on, et sellele pöörataks ka tähelepanu, et muusika ilma selle maailmata ei ole nii kõnekas. Kogemus on selline, et artistid, kelle loomingu taga on oma lugu, oskab põhjendada, miks ta midagi teeb. See ongi see oma maailm ja see teeb selle asja palju huvitavamaks. Millekski selliseks, millega on hea suhestuda. Muusika tihti ilma sellise muu sidemeta, tekstilise või visuaalse maailmata jääb lihtsalt pealiskaudseks. Tänapäeval on see eriti esile tõusnud interneti tõttu, kus muusika on nii kättesaadav, et see ongi tihti nagu taust. Meie eesmärk oli seda kuidagi rõhutada, et muusika on heli ja midagi veel. Sealt hakkasidki erinevad teemad arenema ja kuskil kolmandal aastal sai konkreetselt jõutud helide ja ruumi teemani, kuna kõik teemad, mis selles "Maailmade loomisest" hargnema hakkasid, olid kuidagi ruumiga seotud.

Nüüd on erinevaid ideid ja mõtteid hästi palju kogunenud. Kui ma ütlen, et me teeme kokkuvõtte senisest, siis tegelikult see kokkuvõte näeb pigem välja selline, et üritaks viimaste aastate kontekstis kaardistada heli ja ruumiga seotud erinevaid ideid ning teemasid. Seda kajastab ka festivali programm, kus on väga erinevad tasandid heli ja ruumiga suhestatud. Ühelt poolt näiteks konkreetselt ruumilise heli kaudu, kus reaalselt heli paikneb erinevates punktides ruumis, aga teisest küljest ka mentaalses mõttes, et loob oma mõju kaudu meie teadvusesse erinevaid maailmu. Kõik need on ruumiküsimused. Kõige selgemad ruumiküsimused on ka see, kui vaadatakse oma konkreetsest žanrist üle või siis ei seotagi konkreetse žanriga, vaid ollakse žanriteülene. See ka, et kui muusikud seovad oma loomingut teiste kunstivaldkondadega, ka see on ruumiküsimus. Selles mõttes see ruum on hästi hea mõiste, mille kaudu saab muusikast erineval moel rääkida.

Mainisid seda žanriküsimust. Ma vaatasin festivali kava ja seal on näiteks nii ERSO muusikuid ka kui witchhouse'i viljelev duo White Ring, mis on täiesti kaks eri nähtust. Ma saan aru, et žanrid sellel festivalil mitte mingisugust rolli tegelikult ei mängi?

Ei mängi. Aga jällegi, iga žanriga käib kaasas oma lugu või omaette maailm. Selles mõttes on see hea moodus kuidagi millestki rääkida. Näiteks witchhouse'i puhul see tunnetus. Minu jaoks witchhouse on natuke üle võlli irooniline lähenemine eriti nõiduslikule muusikale. Kohati jääb selline mulje. Mul on selles mõttes hea meel, et ühe väga konkreetse skeene esineja tuleb Üle Heli festivalile. Ma ei teagi, kas Eestis tegelikult witchhouse'i põhinimesid ongi varem käinud. Minu teada vist ei ole. White Ring oli igatahes siis, kui see skeene tekkis, selle alguse juures ja oli üks selle käivitajatest, et selles mõttes on huvitav. Samas ma just tahangi rõhutada, et olemuslikult on ikkagi ERSO ja White Ring võib-olla sama nähtuse erinevad väljendusvormid. Selles mõttes, et sellele, kes loob muusikat, on see ikkagi oma kontekstis mõtestamise viis. Ma tahaksin neid žanripiire vältida ja et nende erinevate maailmade vahel sellises kontekstis tekiks dialoog ja sellest sünniks midagi uut.

Kuna te olete sellele muusika uurimisele mõnes mõttes väga teaduslikult lähenenud, siis kas kunagi ei ole tekkinud mõtet panna kokku kogumiku asjadest, mis te olete selle aja jooksul justkui välja selgitanud või välja uurinud?

Tegelikult ma olen selle peale mõelnud küll. Üks põhjus, miks Üle Heli teeb väikese kokkuvõtte, et edaspidi üle aasta festivali korraldada, ongi see, et jõuaks neid teemasid rohkem uurida. Tegelikult praegu on asi teaduslikkusest kaugel. Nendele teemadele on pigem lähenetud loominguliselt. See uurimus on ka olnud rohkem loominguline, lähtudes pigem emotsioonidest ja tundest, et see on kuidagi huvitav ning eriline olnud. Kui teaduslikuks minna, siis see eeldab hoopis teistsugust uurimust. Aga selles kõiges, mis Üle Heli käigus on sündinud, selles on päris palju materjali sügavamaks uurimiseks. Ma ei tea, kas päris teaduslikus, aga esseistlikus vormis tahaks küll asju rohkem analüüsida ja lahti kirjutada. Selles mõttes ongi kaheaastane distants festivalide vahel parem, sest kõikide nende aastate jooksul on selline tunne, et nii palju jääb välja ütlemata ja läbi analüüsimata sellest, mis on toimunud. Kahju hakkab lihtsalt. Festivali eesmärk ei ole olnud otseselt teha toredat üritust ja tutvustada uusi artiste, aga just see, et luua ka midagi nende artistide osalusel. Vähemalt osade artistide osalusel sünnib mingeid uusi ideid ja projekte.

Aga kui sa ise külastajana käid muusikafestivalidel, kus sellist sarnast uurivat tasandit ei ole, kas sa siis tunned, et sa ise tahaksid, et see oleks olemas? Või sulle on oluline, et sa ise saaksid seda teha oma festivalil?

Mulle väga meeldiks see, kui oleks teisi selliseid veel, kellega ideid vahetada ja dialoogi pidada. Selliseid väikeseid festivale ikka siin-seal on. Enamjaolt need suured, mis ka tegelevad kaasaegse kultuuri küsimuste, muusika ja tehnoloogia ja millega iganes, need on suured mehhanismid, kus on väga raske spontaanseid ideedevahetusi tekitada. Aga need on ka väga vajalikud ja mingis osas pakuvad mulle ilmselt huvi ka, aga kõige rohkem tahaks ikkagi suhestuda ka väikefestivalidega, nagu Üle Heli. Eestis on festivale, mis natuke haakuvad mõttelaadilt, aga suvel ma tunnen küll puudust sellest, kui ümberringi on palju suvefestivale, kus eesmärk on lihtsalt lõõgastuda. Aga minu jaoks toimub lõõgastumine siis, kui on teatud intellektuaalne arutelu ka selle juures. Tihti ei pea olemagi tegemist festivaliga, vaid lihtsalt selline ühe õhtu sündmus, peaasi et toimuks selliseid huvitavaid asju. Selles mõttes on Eestis hästi, et siin toimub väga palju loenguid, filmiõhtuid ja eksperimentaalse muusika kontserte Tallinnas ju ka ikka on.

Suve puhul hakkasin mõtlema, et siin mõnel nädalavahetusel on mitu üritust, aga need on tõesti massiüritused selle otseses mõttes, kus muusikale ei läheneta väga analüütilisest küljest. Aga Eestis paraku see suvekultuur on selline.

Ega mul vastuseisu sellele ka ei ole. Üle Heli puhul on ju ka alati programmis midagi sellist, mis on ka meelelahutuslikum. Aga samas ikkagi oma nüansiga, et kui me näiteks võtame Sveta Baaris esineva DJ Marcelle'i, siis meelelahutus on seal kindlasti üks väga oluline osa, aga samas see, kuidas ta seda teeb ja milliseid tasandeid ta sinna põimib – see on just see, mida Üle Helil on vaja, et oleks, mille üle mõelda ka.

Aga see üle ühe aasta toimumine. Ma sain aru, et see on rohkem sisulistest põhjustest ajendatud otsus?

Jah, just.

Aga majanduslikult Üle Heli tasub ennast ära või kuidas?

Ei saaks öelda, et ta ära tasub. Tööd on ju päris palju. Muud põhjused peavad ikkagi olema esiplaanil, et sellist asja teha. Sellist normaalset Eesti keskmist tasu, mida võiks selle eest saada, kui arvestada aastast töömahtu ja oskusteavet, mida selle korraldamiseks on vaja, ei ole võimalik saada. Samas hetkel ei kurda ka, sest sel aastal toetatakse päris korralikult. Aeg võib väga kiiresti ka muutud. Aga see majanduslik külg määrab lihtsalt selle, kui suurelt sa midagi teha saad. Kui toetust ei ole, siis tuleb teha väikselt. Need ideed, mida sa üritad väljendada, on samad, aga sa teed seda väiksemas mahus ja võib-olla mitte nii efektiivselt ja mõjuvalt nagu parema majandusliku olukorraga saaks ette võtta. Aga igal juhul selle kaheaastase vaheaja põhjus ei ole majanduslik. See on ikkagi just see, et saaks rohkem sisuga tegeleda.

Aga see suuruse-väiksuse skaala. Ma kujutan ette, et Üle Heli puhul on ettekujutus, kui suur ta võiks maksimaalselt olla. Kas päris sellist Tallinn Music Weeki mastaabiga üritust võiks Üle Heli näol ka korraldada?

Ei, see oleks juba natukene teistmoodi keskkond. Ma arvan, et selline nagu Üle Heli sel aastal on, see ongi optimaalne suurus. Tegelikult kestab ta ju viis päeva ja me tahaks suuremalt jaolt saavutada sellise olukorra, kus paralleelselt toimuvaid asju ei oleks väga palju. Võib-olla seal öises klubivööndis kattuvad mõned asjad, aga üldiselt võiks olla niimoodi, et samal ajal mitut sündmust ei toimu nagu Tallinn Music Weekil, kus on võimalik väga palju valida. See on ka okei, aga sellise üle linna festivalimelu mõttes, sellist kohta ta ei ihalda. Mul on tunne, et sellises keskkonnas tekib teatud ärevus ja mingite inimeste jaoks on see jällegi eriline, et linnas on melu ja kõik on kuidagi festivalilainel. Aga Üle Heli eesmärgid tegeleda filosoofilisemate teemadega ja uurida midagi – need pigem soosivad rohkem nišile suunatud festivali. Aga tegelikult on festivalile kõik oodatud, sest minu kogemus on selline, et tihti kõige huvitavamat tagasisidet võib teinekord tulla just inimestelt, kes satuvad sellisesse konteksti esimest korda ja on üllatunud, et "oo, mis see veel on".

Esmakordselt ja kogemata.

Jah. Tihti ju räägitakse sellest, et inimesed ei taha kultuurisündmustel käia, aga samas, kui minnakse juba kohale, siis ikkagi saadakse see elamus. Satuvad õigel ajal õigesse kohta. Ma tegelikult arvan, et tänapäeval väga paljud eksperimentaalse muusika kontserdid on sellised, mis võiks meeldida ka inimesele tänavalt, kui ta satub sinna õiges meeleolus.

Aga on sul mingisugune visioon, milline see festival võiks välja näha, kui nüüd on natuke rohkem aega ette valmistada? Olgugi et meil on praegune festival alles poole peal.

Mul on igasuguseid ideid ja mõtteid, aga ma olen nad lihtsalt kõrvale pannud. Kui selle aasta festival saab läbi, siis mõtleks nagu edasi. Kuna ma tean, et kõik need kogemused, mis sealt tulevad, võivad seda pilti oluliselt täiendada. Üks on kindel, et selle aasta festivaliga seoses toimub märtsis järgmisel aastal Tartus eksperiment, kus festival leiab aset Tartu kunstimaja suures saalis, kuhu tuleb kuuajane näitus, kus need ideed on mingil moel esindatud.

Justkui see vaheetapp enne võimaliku trükise tegemist?

Jah, äkki jõuab juba selleks ajaks midagi kirjutada. Aga kui ei, siis võib-olla hiljem. Aga igatahes kirjutamise mõte on mul endal peas olnud küll. Tingimata just mitte avaldamise pärast, aga see on protsess, mis aitab neid ideid mõtestada. Ma olen viimasel ajal olnud õpingute tõttu just kunstivaldkonnaga seotud ja siis ma näen, kuidas mõned kunstnikud töötavadki niimoodi, et nad kirjutavad rohkem tekste. Tekstidest kasvavad välja ideed ja alles siis jõuab asi mingisse vormi. Mulle selline lähenemine väga meeldib.