Agu Sisaskilt (snd 1940) on ilmunud kaksteist tõlget jaapani keelest (kaks neist, Yasunari Kawabata "Tuhat kurge" ja "Vana pealinn" on ühes köites ja üks Yasunari Kawabata teos "Mäe hääl" koostöös Ülle Udamiga). Enne 1965. aastat, kui avaldati Agu Sisaski esimene tõlge, oli jaapani kirjandust jõudnud eesti keelde valdavalt kaudtõlgetena ja võrdlemisi väikeses mahus. Eesti kultuuri- ja tõlkeloos on Agu Sisaskil kindel koht nii jaapani keelest tõlkimise traditsiooni teerajaja, teeneka tõlkija kui ka kirjaniku ja vaimuinimesena. Kuna tegemist on olnud nii kultuuriliselt kui geograafiliselt n-ö kauge keele ja kirjandusega, ei ole vähem oluline Agu Sisaski roll kultuurivahendaja ja tutvustajana. Ta on pidanud hulgaliselt Jaapani-teemalisi loenguid ja ettekandeid. Lisaks varasematele tunnustustele (Jaapani Välisministeeriumi aukiri, 2017) anti sel kevadel Agu Sisaskile Jaapani valitsuse poolt tema teenete eest ka Tõusva Päikese orden kuldsete ja hõbedaste kiirtega. Peale jaapani kirjanduse tõlkimise ja tutvustamise on Agu Sisask töötanud jaapanikeelse giid-tõlgina, toimetanud kunsti- ja kirjandussaateid ETVs ning olnud toimetuse juhi ametis Loomingu Raamatukogus. Lisaks on Agu Sisask kirjutanud Jaapani-ainelist luulet ja ilukirjandust.

Maarja Jaanits: Millised olid teie esimesed kokkupuuted Jaapaniga, jaapani kirjandusega?
Agu Sisask: Kui rääkida kaudsetest kokkupuudetest, siis... (mõtleb) Tänu sellele, et mu vend oli minust kaks ja pool aastat vanem, õppisin ma tema kõrval väga varakult lugema. Kuna meie pere raamatud olid sõjapäevil Tartu pommitamise käigus hävinud, ostis isa kelleltki ära küllaltki mahuka raamatukogu. Ostetud teoste hulgas oli ka sõjaeelses Eestis ilmunud ja aastakäikude kaupa korralikult kokku köidetud ajakiri "Maailma maad ja rahvad", milles oli piltidega illustreeritud lugusid ka Jaapanist. Nagu ma mäletan, kõneles üks lugu jaapanlasest, kes oli hüpanud lendavalt lennukilt ilma langevarjuta merre. Nendesamade lugude järgi said tuttavaks ka sõnad samurai, harakiri ja kamikadze, mille tähenduse isa abiga teada saime. Sel ajal polnud mul veel aimugi, et 1963. aastal hakkan ma Leningradis õppima jaapani keelt ja ajalugu ning 1970. aastal näen seda maad ka oma silmaga.

Enne Leningradi ülikooli astumist olin ma küll lugenud mõningaid Uku Masingu tõlgitud haikusid, kuigi Masingut ennast nägin esimest korda lapsena, me elasime Rõngus ja ta tuli meile Tartust külla. Isa tutvustas teda ja rääkis meile ka, et see on väga tark inimene. Lähem ettekujutus jaapani luulest ja kirjandusest tekkis mul aga ülikoolis, tänu professor Jevgenia Pinuse loengutele ja isiklikele vestlustele, aga samuti tänu professor Kishida Yasumasale, kes oli ka ise luuletaja. Tema oli noorena sattunud Siberis sõjavangi ja edasi sai tast Leningradi õppejõud. Andis välja ka haikukogu "Leningradi valged ööd".

MJ: Rääkides Leningradist, olete kirjutanud, et kui otsustasite konsistooriumis usuteaduse õpingud katki jätta ning Leningradi siirdusite, siis pidi teist algul saama assüroloog. Kuidas siis ikkagi juhtus, et valisite hoopis jaapani keele?
AS: Jah, nii see läks. Tegin eksamid assüroloogiasse, aga siis ilmus Leningradi Tartu Riikliku Ülikooli õppejõud, kes värbas üliõpilasi vene osakonda. Tõmbenumbriks oli professor Lotman. Kuna ma ei olnud kindel, kas ma Leningradis majanduslikult toime tulen, ühinesin Tartusse sõitjate grupiga, aga kahe nädala pärast tehti mulle selgeks, et minu elulooga^[1] tegelasel Tartu Ülikooli siiski asja ei ole. Läksin Leningradi tagasi, astusin jaapani keelde ja olen nüüd südamest tänulik kõikidele nendele, kes mu Tartus maha hääletasid. Mäletan, et kui ma seisin seal selle tahvli ees, kus oli peale minu palju sisseastujaid, siis kõik ütlesid: "Восточный факультет – самые умные люди."^[2] Ja siis ma mõtlesin, et kui самые умные люди, siis peab sinna minema (naerab).

MJ: Leningradis te lõpetasite jaapani keele ja ajaloo eriala, aga oma diplomitöö kirjutasite hoopis Jaapani majandusest? Kuidas jõudsite ilukirjanduse tõlkimise juurde ja kuidas jõudis teieni teie esimene tõlgitud raamat, Endō Shūsaku "Meri ja mürk"?
AS: Minu diplomitöö teema oli "Nihon shihonshugi hattatsushi" ("Jaapani kapitalismi areng"). Käsitlesin perioodi pärast Meiji revolutsiooni ja peamisteks materjalideks olid Jaapani majandusteadlase Noro Eitarō teosed (diplomitöö ca 69 lk on võrdsustatud tänapäeva magistritööga). Endō Shūsaku romaani "Meri ja mürk" jaapanikeelsed koopiad andis mulle kateedri juhataja professor Jevgenia Pinus, kes luges meile jaapani klassikalist kirjandust alates Kojikist^[3] ja Manyōshūst^[4] ning oli tuntud ka jaapani kirjanduse tõlkijana. Need äratõmbed olid tehtud mingist Jaapani ajakirjast, kus see arvatavasti järjejutuna oli ilmunud^[5]. Kasutasin seda teksti alul õppetöömaterjalina ja mul polnudki mõttes seda avaldada. Pärast korralikku redigeerimist aga tundus, et võiks proovida. Ilmunud tõlkest saatsin ühe eksemplari ka Endōle, professor Pinus aitas sellele veel ilusa käekirjaga pühenduse sisse kirjutada.

MJ: Kuid edasi, näiteks Kōbō Abe "Neljas jääaeg"? Kuidas te toona jaapanikeelset kirjandust üldse kätte saite ja kuidas toimusid tõlkevalikud?
AS: Ega ma ei suudagi enam täpselt meenutada, kelle käest ja kunas ma mingi raamatu sain. Tudengipõlves laenasin mõnikord raamatuid professor Kishidalt ja viisin need talle ka tagasi. Raamatuid olen saanud NSVLi külastanud jaapanlaste käest. 1969. aastal oli Bakuus kohtumine Jaapani noortega. Sellest on ka foto Nõukogude Liidus välja antud jaapanikeelse ajakirja Konnichi no Soren ehk Tänapäeva Nõukogude Liit esikaanel, millel ma jaapanlaste hulgas marsin. Tookord sain ma jaapanlastelt mitu raamatut, nende hulgas ka jaapanikeelse Piibli. Jaapanis käies kirjandust kaasa tuua ei tohtinud. Öeldi, et see võetakse piiril ära, ja et siis enam hiljem välismaale ei pääse, oli ütlematagi selge. Ma siiski mõne raamatu ostsin ja selgitasin grupijuhile, et mul läheb neid oma eriala tarbeks vaja. Meie grupijuht sai asjast aru, viis mu raamatud üleliidulise grupijuhi kätte. Üle piiri jõudes anti mulle raamatud tagasi, aga piiri ületades olin mina ainuke, keda eraldi ruumis läbi otsiti. Kuni viimase ajani ei suutnud ma meenutada, kust ma "Neljanda jääaja" sain. Aga siis plahvatas. Mingil ajal tudengipõlves tutvustasid mulle sõbrad, kellele ühiselamusse külla läksin, üht Jaapani tudengit, kes oli ülikooli lõpetamas ja kodumaale sõiduks ettevalmistusi tehes oma raamatuid laiali jagas. Nii ma selle sain. Ma olen ise ka jaapanikeelset kirjandust teistele kinkinud. Oma eraüliõpilastele näiteks, ja 2009. aastal saatsin paar kastitäit jaapanikeelseid raamatuid Tallinna Ülikoolile.

Mis jaapani kirjanduse tõlkevalikusse puutub, siis eks toona tegi põhilised tõlkevalikud kirjastuse toimetaja. Minu puhul oli selleks inimeseks peamiselt Eesti Raamatu teenekas toimetaja Arnold Ravel, väga intelligentne ja professionaalne inimene. Helistas ja rääkis, et on kusagilt kuulnud või lugenud, et mingil Jaapani autoril on ilmunud teos, mis on väärt tõlkida. Siis oli selge, et see teos oli ilmunud kas vene või mõnes teises kirjastuse inimestele loetavas keeles. Näiteks "Ten to sen" ehk "Punktid ja jooned" oli toimetajal ka saksa keeles ja sealt ta võttis ka pealkirja – "Mäng sõiduplaaniga". Kas see on ka vene keeles olemas või ei, ma ei ole kunagi uurinud. Päris huvitav kriminaalne lookene oli. Mõnede raamatute originaalid, mis olid kirjastuste poolt tellitud (nt "Luitenaine", "Vana pealinn"), said pärast neile ka tagastatud.

MJ: Kas tsensuuriga ka probleeme oli?

AS: Ikka oli. Loomingu Raamatukogus töötades: mul on mälestusteraamatus selline seik, kus ühe raamatu avaldamine jäi toppama. Glavlitist ehk siis Kirjandus- ja Kirjastusasjade Peavalitsusest, kus sisuliselt tsensuuriga tegeleti, öeldi, et meie poolest võiks see ilmuda, aga keskkomitee ei ole rahul. Keskkomitee väitis vastupidist, et neil pole midagi ilmumise vastu, aga Glavlitil on probleeme, ei sobi. See jamamine ajas mul hinge täis. Helistasin keskkomiteesse ja pahvatasin – kui väidate, et Glavlitil on pretensioone ja Glavlit väidab vastupidist, siis peab keegi valetama. Aga kuna keskkomitee ega Glavlit ei valeta, siis valetan järelikult mina ja pean oma ameti maha panema, sest valetajana ma seda tööd teha ei saa.^[6]

MJ: Aga kas ja kuidas tuli teil tõlkijana tsensuuriga arvestada, kas oli ka raamatuid, mille ise tõlkimiseks välja pakkusite?
AS: Ise ma pakkusin näiteks Endō "Ajal, mil ma vilistasin" ja Mishima "Pärast banketti". Mis Mishimasse puutub, siis ma teadsin, et Mishima on Nõukogude Liidus keelatud autorite nimekirjas, aga selles romaanis ei olnud midagi niisugust, mis võinuks ideoloogiliselt probleeme tekitada. Olin lugenud Mishima modernseid nō näidendeid ja need meeldisid mulle. Kuigi ma teadsin, et paralleelselt tema anderohkete teostega võis Mishimat õigustatult ka fašismi propageerijaks pidada, otsustasin ma sellest vaikida. Kuni Eesti Vabariigi taaskehtestamiseni häiris mind teadmine, et Mishima eluloo avalikuks tuleku korral oleks minu toimetajal võinud väga halvasti minna. Õnneks seda ei juhtunud.

MJ: Minnes tagasi "Mere ja mürgi" ning tõlkijana alustamise juurde, kui te nüüd niimoodi, Eestis praktiliselt tühjalt kohalt jaapani keelest tõlkimisega alustasite, siis kas teil kui tõlkijal oli nõuandjaid ja õpetajaid? Kes need olid?

AS: Mingeid tõlkijakursusi ma läbinud ei ole ega ole ka ilukirjanduse tõlkimisega seotud käsiraamatuid lugenud. Minu arusaamised ilukirjanduslikust tõlkest on töö käigus välja kujunenud. Ma arvan, et sellele on omajagu kaasa aidanud huvi filosoofia ja psühholoogia vastu, mis mind tänaseni maha pole jätnud. Ja muidugi teoloogia, milles ma mõningase hariduse olen saanud. Aga kui veel kaugemale tagasi vaadata, siis võib alustada keskkooli eesti keele tundidest ja koolikirjanditest. Ja midagi peab vist ka kaasa sündinud olema – ma mõtlen "ilukirjanduslikku kuulmist ja viisipidamisvõimet". Ainult tahtest jääb väheseks. Tudengipõlves tõlkimisega tegeldes oli mul kella kolmeni öösel töötamine harjumuseks kujunenud. Mul oli alati hea meel, kui kell 12 öösel seinal rippuvast translatsioonivõrgust, mida "seinavanaks" kutsuti, hakati hümni mängima – et nüüd on veel kolm tundi laua taga istuda.

Minu tõlkijaks hakkamine toimus õpingute käigus ja muidugi olid mul ka õpetajad: Jevgenia Pinus, Yasumasa Kishida ja veel keegi, keda ma tahaksin esile tõsta. Tema nimi oli Aleksandr Kabanov, ja ma pean teda üheks oma paremaks sõbraks, kuigi ma räägin temast juba minevikus.

Pärast ülikooli lõpetamist asus Kabanov tööle Leningradi Idainstituuti, kaitses doktoriväitekirja 14.–15. sajandi Jaapani viie kloostri kirjandusest "gosan bungaku", pidas ettekandeid ligi 30 rahvusvahelisel konverentsil. Ta on kirjutanud palju teaduslikke artikleid ja tema uurimisvaldkond oli väga laialdane: budism, shintoism, ainude^[7] ja Ryūkyū saarte^[8] kultuur jne. Kabanovi kujul oli tegemist ka haruldaselt andeka inimesega. Ülikoolis käies hakkas ta regulaarselt lugema minu toodud eestikeelset Loomingut, kuigi polnud kunagi eesti keelt õppinud. Me käisime läbi kuni tema ootamatu surmani 2011. aastal.

Üheks minu ja mu perekonna kauaaegseks sõbraks, kes mind minu enda elulugu kirja panema ergutas, oli Käbi Laretei. Meenutusteraamatus "Otsekui tõlkes" (Tänapäev 2004) kirjutab Käbi meie esimesest kohtumisest, mis toimus Stockholmis, et ta tahaks minuga "istuda terve päeva ja rääkida raamatutest, keeltest, inimlikest kogemustest või jaapanlastest". See soov täitus järgnenud veerandsajandil paljudel koosveedetud nädalatel ja päevadel nii Fåröl, Stockholmis kui ka Tallinnas, kui ka jaapani kultuur ikka ja jälle kõneaineks tuli.

Enne ülikooli avaldas minu mõtlemisaparaadile tugevat mõju teoloogiaprofessor Elmar Salumaa. Veetsin tema juures külalisena palju suvepäevi just sel ajal, kui ta filosoofia ajalugu raamatuteks kirjutas.

Tema masinal trükitud filosoofiaõpiku kolm köidet olid mul omal ajal ka käsikirjas olemas. Veel laiemalt on näiteks Vello Salo üks inimene, kes on mulle vaimselt palju andnud, ja olulised on olnud ka raamatud. Minu teadmised zen-budismi kohta on näiteks lisaks ülikoolis õpitule tulnud ka Erich Frommi raamatust "Zen-budism ja psühhoanalüüs", soovitan lugeda.

MJ: Ja kui te hakkasite siis tühjalt kohalt ja teerajajana jaapani keelest eesti keelde tõlkima, tahaksin küsida, kuidas oli tollal lähenemine Jaapani nimede ja sõnade kirjapildile. Näiteks 1965. aasta Sjusaku Endost on saanud 1988. aastaks Shusaku Endo ning tänapäeval on üldse perekonnanimi enne, eesnimi pärast, Endō Shūsaku, vastavalt ingliskeelses maailmas levinud Hepburni transkriptsioonile.

AS: See, et need nimed omal ajal sellise kirjapildi said, mulle praegu muidugi ei meeldi. Aga mis parata – see näitab aega ja võimalusi. Ühel päeval, kui ma tegin kaastööd Eesti Nõukogude Entsüklopeediale (ENE I väljaanne 1968–1976) Jaapanisse puutuvaid artikleid kirjutades, istusid entsüklopeediatoimetuses koos mõned kirjandusinimesed, kes parajasti arutasid, kuidas me võõrapäraseid nimesid ikkagi kirjutama peaksime: kirjutada nii, nagu me hääldame, või peaksime kirjutama nii nagu ingliskeelses maailmas. Ma avaldasin arvamust, et võiks ehk kirjutada nii, nagu me hääldame, ja keegi ütles, et soomlased nii teevadki. Omal ajal – olgem ausad – sain ma alles pärast mitut ülikooliaastat teada, et mujal on käibel ka nn Hepburni transkriptsioon.^[9] Siis ei öelnud see mulle veel midagi. Kõik mu sõnaraamatud olid venekeelsed ja kirillitsas, milles kõik võib enam-vähem hääldusele vastavalt kirja panna. Nii jäin ka mina häälduspõhise kirjapildi juurde.

Et jaapanlased kirjutavad oma perekonnanime enne eesnime, ma loomulikult teadsin, aga tõlgete puhul alati nii välja ei kukkunud, eks olenes ka toimetajast, ja probleeme sellest ka ei tõusnud.

MJ: Aga kuidas toimus teie tööprotsess ajal, kui arvutit ja internetti igapäevase töövahendina veel ei olnud?
AS: Nagu ikka, lugesin ma kõigepealt raamatu läbi ja tegin siis esimese (reaaluse) tõlke, lisades sellele sageli ka kirillitsas hieroglüüfide (mida tänapäeval enam nii ei nimetata, nüüd on nad Hiina märgid või kanji) häälduse, kas üksiksõnade või lauselõikude ulatuses, et nn teise ringi ajal ei peaks enam hieroglüüfe taga otsima ja kirjapandud sõnad mul ka heliliselt kõlaks. Kirjutasin oma tõlked käsitsi ja mõned sellised sugri-mugri mustandid on mul tänapäevani säilinud. Järgmisel ümberkirjutusel, mida redigeerisin, oli juba palju inimlikum nägu ja lõpuks sai tekst veel kord üle lihvitud, enne kui ma selle kirjutusmasinal ümber trükkida lasksin.

Arvutit ma ei tunne ja nüüd pole mul seda enam ka vaja. Kui arvutid massidesse jõudma hakkasid, oli mul parajasti "Samurai" tõlge pooleli. Mõtlesin, et arvutiga oleks lihtsam ja kiirem tõlget paberile panna ja esitasin Kulkale arvuti ostmiseks toetuseavalduse, nagu paljud tegid, aga raha ma ei saanud. Muidugi oli minuga võrreldes palju produktiivsemaid tõlkijaid, ma sain sellest väga hästi aru. Aga "Samurai", millest umbes pool oli tõlgitud, panin tookord kõrvale. Kalakasvatusega seotud tõlge tuli vahele. Nüüd on "Samurai" Margit Juurika tõlkes ilmunud ja ma tunnen heameelt, et ei pea enam endale etteheiteid tegema.

Kahjuks ei ole ma kõiki viimasel ajal jaapani keelest tõlgitud raamatuid läbi lugenud, aga iga kord, kui mul silm mõnele ajalehes ilmunud tõlketeose reklaamile peale jääb, tunnen rõõmu, nagu oleksin sellega ise hakkama saanud.

MJ: Millised on teie kogemused ja arusaamad tõlkest üldse?
AS: Olulised on stiil, maitse. See, kas me ka teame sellest asjast, mida me tõlgime. Ma ütleks nõnda, et kõigepealt tuleb tõlgitavale tekstile teha eksegees, see tähendab, et vastavat teksti tuleb analüüsida ajalooliselt ja keeleliselt – millisesse kultuuri ja ajastusse teos kuulub? Mida sellega on öelda tahetud? Hakata nägema tagamõtet. Näiteks, kui me vaatame Meie isa palvet, kus on "anna meile andeks meie võlad nii, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele". Mida õieti Jeesus sellega mõtles? Kas ta mõtles lihtsalt, et kui meie eksime ja anname andeks, siis antakse meile ka andeks? Või kuidagi teistmoodi? Äkki ta mõtles hoopis "nii, nagu meiegi anname" tähenduses, et sel moel või sel määral, kuidas meie oma võlgu andestame?

Eksegeesi tegemiseks peab olema ka mingi täiendav toetuspunkt, pean vaatlema perioodi, isikut jne, nagu tõlkimisegi puhul. Kui ma mõtlen Jeesuse isiku peale, siis "ahhaa!" – tegelikult oli ta maksimalist. Sest kui mäejutluses on ta öelnud, et "sina ei pea mitte abielu rikkuma", siis tegelikult on juba pelgalt see, et sa vaatad himustavalt teisele naisele, abielu rikkumine oma südames. Ta seadis sellised piirid, mis inimlikult on absurdsed ja saavutamatud. Nõnda võib ju arvata, et ka võlgade andeks andmine ei ole nii lihtne – et kui sina andestad vaid väliselt ja oma südames jätad asja poolikuks, siis saad andestuse vastu. Ära jumalat lollita, tema annab sulle siis ka täpselt sama mõõduga andeks.

Tõlkides on samamoodi, tuleb aru saada, miks midagi on öeldud, ja kui miski tundub pealtnäha vastuoluline või ebavajalik, siis peab seal mingi muu nipp olema. Ja kui mõnda asja ei saa otse tõlkida, siis võib sellele anda teise maitse. Näiteks jaapani keelest tõlkides on vahel mõned otsetõlkes justkui pisut absurdsed tunduvad tegelikkuse kirjeldused hoopis emotsionaalse tähendusega ja tõlkes võibki neid edasi anda ka kui hingelist läbielamist, mis nad tegelikult ju ongi.

Ma olen kindel, et iga raamatu tõlkimine on mulle ka peale keele midagi õpetanud.

Tõlkimine, ükskõik millisest võõrkeelest, on tegevus, mille puhul tuleb – nagu tänapäeval öeldakse – täiega sisse elada ja iga tegelasega üheks saada.
MJ: Ehk on teil tuua oma kogemustest või üldiselt ka mõni väike näide, kus otse jaapani keelest eesti keelde tõlkimisel võiks viperusi sisse tulla või kuidas peaks lähenema?

Võtame näiteks Jaapani kõnekäänu "Oya-wa nakute mo ko wa sodatsu". Otsetõlkes tähendab see: "Lapsed kasvavad ka vanemateta". Õige see ju on ka sõnasõnalises tõlkes, aga jaapanlased ise tõlgivad selle tarkusetera mõtte inglise keelde järgmiselt: "Nature can be a good mother". Sellele vastaks eestikeelne "Küll elu õpetab ja vasikanahk koolitab", mis jääks aga eesti keelt oskavatele jaapanlastele arusaamatuks nii sõnalisest seisukohast (vasikanahk =  piits või püksirihm) kui ka kasvatusmeetodite poolest, kuna Jaapanis lapsi füüsiliselt ei karistata. Sellistel puhkudel tuleks tõlkimiseks leida veel mingi võimalus ning siinsel juhul piisaks ainult lause esimesest poolest – küll elu õpetab. Seega on tõlkimisel sageli vaja tegelda n-ö peenhäälestusega.

Veel, näiteks mitmus jaapani keeles, mida ei väljendata ju nii nagu meil. Kui on öeldud "liuglesid üks-kaks lumehelvest", siis ei ole otsetõlge küll vale, kuid tasub mõelda ka erinevaid väljendusvõimalusi, kas liuglesid "mõned" või "üksikud" jne. Või siis, kui meil on näiteks lause: "Ryōanji ha ishi no niwa de yūmei da ga, kono ishi no niwa ha uchū wo arawashite iru to iu." Sõna "ga" vasteks eesti keeles oleks üldjuhul "aga" ja nii tõlkides saaksime lause: "Ryōanji on kuulus kivide aia poolest, aga räägitakse, et see väljendab kosmost." Tõlkijana on oluline, et me ei jääks kinni sellesse ühte teadmisse ja ühte vastesse, vaid usaldaksime ka eesti keelt. Kui saame tõlkevasteks sellise lause, siis järelikult ei ole me millestki aru saanud. Ja tegelikult ongi "ga" liitlause puhul mõnedel juhtudel näiteks hoopis "ja" – "Ryōanji on kuulus kivide aia poolest ja räägitakse, et see väljendab kosmost." Või siis võib tõlkija sellest hoopis kaks lauset teha – "Ryōanji on kuulus kivide aia poolest. Räägitakse, et see väljendab kosmost."

Nii mõndagi Jaapani autori teost lugedes võib tekkida küsimus, kes meist nüüd sassi on läinud, kas autor või tõlkija. Aga kui jõuda lihtsa tõdemuseni, et nii autor kui ka lugejaskond, kellele see teos on esialgu adresseeritud, kuuluvad hoopis teistsugusesse, märksa sügavamasse ja laiemasse kultuuritraditsiooni, võib ainult iseenda väheseid teadmisi kiruda.

MJ: Lugedes teie luuleraamatut "Mägi ja lehvik", tekkis tunne, et ühest küljest olete justkui täielikult selles nn Jaapani asjas sees, kuid teiselt poolt jälle jääb ikkagi midagi kaugeks ja võõraks ega saagi päriselt omaks. Kas teil on sellist tunnet ka tõlkides olnud?
AS: Ikka on. Aga tookord, kui ma seda poeetiliste piltide rida "vaadetena" paberile panin, tundus mulle, et ma võin Jaapani hingele (kokoro) üsna lähedale jõuda. Samas adusin ka, et kuidas ma ka ei püüaks, päriselt ma kohale ei jõua. Taust jääb ahtaks ja tunnetus pinnapealseks. Pelgalt teoreetilised teadmised geene ja aastasadu ei asenda. Mul on oma isiklikest kokkupuudetest jaapanlastega palju selliseid seiku, mis võivad eurooplase n-ö hulluks ajada (naerab). Ja üks japanoloog kirjeldas Ühendriikides loenguid pidades, et püüdis Jaapanis elades kaks aastat selgeks teha, et mis mõisted need wabi ja sabi ja yūgen^[10] õieti on, ja sai aru, et on vaja asjad kotti panna ning koju ära minna, et sellega kaugele ei jõua... (Naerab.) Aga eks see, mis on võõras ja kättesaamatu, on ühtlasi ka huvitav ja tungi tekitav, seda ei saa maha raputada. See kiusab ja jääb kiusama. Proosa tõlkimisel pole ma seda tundnud, aga luules küll.

Muide, "Mäes ja lehvikus" on üks n-ö jaapani keele kõlaga sarnane sõna "tenguraka", sõna, mis ei tähenda mitte midagi: see oli mul algses versioonis silbitatud. Kui ma õigesti mäletan, siis ma kirjutasingi niimoodi, käsikirjas nägi see välja nõnda – "tuul viis sõnad segi, põimis kokku silbid, ten-gu-ra-ka". Aga kui ma raamatu trükist kätte sain, siis olid need silbitusjooned kuhugi kadunud. Siis ma mõtlesin, et kui japanoloogid seda lugema peaksid, mõtlevad nad, mis sõna see sihuke on. Aga just selline tähenduseta häälekõla mulle Jaapanis käies kusagil kõrvu jäi. Uurisin isegi sõnaraamatut – mida pole, seda pole. Neljale kokkusulanud silbile võib igaühele eraldi ka tähenduse leida, aga tervik jääb konkreetse tähenduseta, väljendades ühtaegu nii taevast, vahendeid, paljusust kui ka teadmatust ning kahtlust, mida kätkeb küsiv lõpuliide "ka" – kas. Mulle tundus, et just sellise tähenduseta-tähendusliku sõnaga ma saangi väljendada tunnet, mida ühegi mõistega väljendada pole võimalik.

MJ: Kas selle kohta tuli ka mingit tagasisidet?
AS: Jah, lugejate hulgast küll. Jaapani-teemalistel kohtumisõhtutel palusid veel hiljemgi minult mitmed inimesed sellesse raamatusse pühendust. Väljaande enda kohta mingit arvustust ei ilmunud. Aga sellel perioodil ei olnudki vist kedagi, kellel nende jaapanihõnguliste luuletuste kohta midagi öelda oleks olnud. Ainult Aleksander Suuman, kui ma väikeses sõprade ringis oma käsikirja ette olin lugenud, ütles: "Kas sa ise ka aru saad, missuguse asjaga sa hakkama oled saanud?" Ju ta siis minu poeetilisest tunnetetsüklist midagi leidis.
MJ: Lisaks Jaapanist inspireeritud luulele olete kirjutanud ka kaks krimilugu, mille tegevus on seatud Jaapanisse.
AS: Jah, kunagi tekkis küll mõte ajaviitelugude või siis nende järelsõnade kaudu jaapanlikku elunägemist lugejateni viia.
MJ: Oma elulooraamatus "Kummalised seosed" kirjutate ka jaapani luule õhtutest ning ühest jaapani luulele pühendatud telesaatest, kuid te ise ei ole jaapani luule tõlkeid kunagi raamatuna avaldanud?
AS: Mäletan, et ma juba päris alguses rääkisin haikust ja pakkusin tõlkeid Sirbile ja Vasarale. Siis oli seal peatoimetajaks Olaf Utt. Ta vaatas, et ohhoo, mis need siis on, mingisugused epigrammid või. Mina ütlesin, et ei noh, päriselt ikka ei ole, aga tookord jäi see niisamuti.

Aastatel 1966–1968 tegin ma Eesti TVs kaks jaapani luulet tutvustavat saadet, kus olid siis minu tõlked. Esimeses neist lugesime koos Aime Sauliga (Piirsalu) jaapanliku kujundusega TV-stuudios waka-luulet, mille autorit (autoreid) ma ei mäleta ega oska ka midagi öelda nende luuletuste tõlkekvaliteedi kohta. Tegemist oli tundeluulega, milles avaldati teineteisele armastust. Mitte otsesõnu, vaid läbi lillede. Aime Saul kimonos ja geišasoenguga oli muljetavaldav. Esinemine toimus vaikselt kõlava muusika taustal. See saade pidi ilmselt TV juhtkonnale meeldima, sest järgmisel päeval tehti mulle ettepanek asuda TV kirjandussaadete toimetaja ametikohale.

Teine TV-saade, nagu ma seda mäletan, toimus laialdaselt tuntud koloratuursoprani Anu Kaaluga, kellele ma olin jaapanikeelseid laulusõnu õpetanud. Anu Kaalu esinemine vaheldus minu etteastetega, mis koosnesid nii luuletõlgetest kui ka selgitavatest tekstidest.

Nagu ma oma elulooraamatus olen kirjutanud, toimus 1984. aastal Kirjanike Majas luuleõhtu, kus näitlejad Heino Mandri ja Meeli Sööt esitasid minu tõlgitud Tokutomi Roka (Kenjirō Tokutomi) proosaluulet (tõlgitud kogumikust "Shizen to jinsei"). Tokutomi Roka looduslüürika oli olnud Leningradi Ülikooli professori Jevgenia Pinuse doktoritöö ning seetõttu mulle juba õpinguajast tuttav. Samas etteastes esinesid veel Anu Kaal jaapanikeelsete lauludega ja Maret Kristal, kes mimeskideks nimetatud taustliikumisega ettekantavasse poeesiasse sulandus.

Mis haikudesse puutub, siis nende tõlkimine teistesse keeltesse on väga keeruline, teadmisi, aega ja leidlikkust nõudev tegevus. Väga vähesed (Uku Masing, Rein Raud, Alari Allik) on sellega suurepäraselt toime tulnud. Tuntud haiku-uurija Harold Henderson pidas Bashō elu viimasel kümnendikul loodud umbes 800 haikust tõlgitavateks ainult 16. Muidugi oleneb palju ka selle keele struktuurist, millesse haikusid tõlgitakse. Aga ainult silpide arvust 5–7–5 kinnipidamine ei tee veel haikuvormis kirjutatud hetkelist mõttesähvatust haikuks, mis vastaks kõikidele selle luulevormi nõuetele. Olen noorpõlves lugenud Jaapani klassikute Bashō, Busoni, Shini, Kita jt haikusid ja mõningaid ka tõlkinud, aga mitte sel määral ja ennast rahuldavalt kvaliteetselt, et oleksin söandanud neid trükki anda. Ka ise olen ma kirjutanud mõningaid haikuvormis luuletusi, aga samuti tavalisi miniluuletusi, mida asjasse mittepühendatud haikudeks on nimetanud.

MJ: Minnes nüüd tagasi proosa tõlkimise juurde, meil oli juttu, et te alustasite "Samurai" tõlkimist, kuid see jäi pooleli. On teil peale selle ja luuletõlgete, mida te pole tahtnud avaldada, veel pooleli jäänud või avaldamata tõlkeid?
AS: Sahtlisse on jäänud Tanizaki Junichirō "Tätoveerija". Kavatsesin sellele avaldamiseks veel lühijutustusi juurde tõlkida, aga nii ta jäi. Samuti hakkasin tõlkima kunagi Ōe Kenzaburō romaani "Hilinenud noorus", aga leidsin, et see romaan ei vasta minu maitsele. Varem sahtlis seisnud ja hiljem avaldatud teos oli Kōbō Abe kogumikust "Sein" ("Kabe") tõlgitud "Härra Karma kuritöö", mis ilmus 1984. aastal ja mille esimene versioon oli tehtud juba 1969–70. Ka "Samurai" kavatsesin kunagi lõpuni tõlkida, aga tervis vedas alt. Peale ilukirjanduse olen tõlkinud ka tarbetekste. ERKI (EKA) toonase rektori Jaan Varese poolt tellitud ja õppematerjaliks mõeldud värvusõpetuse jt.

MJ: Kas pooleli jäänud tõlget hiljem uuesti kätte võtta on ka kuidagi raskem või teistmoodi kui näiteks uut alustada?
AS: Iga tõlkija teab, mida tähendab, kui tõlge on mõneks ajaks kõrvale jäetud ja ta hakkab seda jätkama. See kõrvale jäämise aeg ei pruugi kuigi pikk olla, aga palju oleneb ka sellest, milliseid emotsioone on tõlkija oma tõlketööst eemal olles läbi elanud. Minul oli täiesti tavaline, et kui ma pärast mingit vaheaega tõlketöö juurde tagasi läksin, tuli mul originaali mitme lehekülje jagu tagasi pöörata, et uuesti autoriga ühele lainele häälestuda. Ma pidin enda n-ö sisse lugema, enne kui vajaliku tunde kätte sain.

MJ: Te olete kultuurivahendajana suure töö ära teinud.

AS: Ei oska öelda. Aga võib-olla ongi nii, et jaapani kultuuri tutvustamisega olen ma tegelnud rohkem kui kirjalike tõlgetega. Lisaks telesaadetele ja Kirjanike Maja luuleõhtutele ning eri asutustes, organisatsioonides, kõrgkoolides (Rotary klubi, Harju KEK, ERKI, praegune EKA, laev-muuseum Suur Tõll jpt) korraldatud "Videvikutunnile" olen jaganud Jaapani reiside muljeid paljudes kollektiivides. Tallinna Tehnikakõrgkoolis kultuurist ja eetikast loenguid lugedes tutvustasin üliõpilastele laialdasemalt ka jaapani kultuuri: miks me erineme jaapanlastest, mille poolest, tõkked üksteise mõistmisel ja kuidas neid ületada, erinevad maailmamudelid, shintō^[11], konfutsianism, budism, zen, esteetilised kriteeriumid, ikebana... Kõne all olevast perioodist on mul säilinud märkmik, kuhu on joonistatud vastandite ühtsust kujutav "taiji" sümbol ehk yin-yang'i märk, mida ka armuembuseks nimetatakse. Selle märgi olen ma intuitiivselt ka oma poeemis "Draakonilend" luuleridadeks kirjutanud ...
MJ: Ma tänan teid äärmiselt huvitava ja inspireeriva vestluse eest! Me oleme rääkinud tõlkimisest ja tõlkijatest, kas oskaksite lõpetuseks kuidagi kokku võtta, milles see tõlkimise uba siis ikkagi õigupoolest on?

AS: Ma võrdleksin tõlkijaid pianistidega. Mõlemad on interpreedid. Käbi Laretei on öelnud, et ei pea otsima seda mõtet või tunnet, mis oli heliloojal siis, kui ta oma teost kirjutas, vaid tabama selle tunde, mida tundis helilooja veel enne oma teose nootidesse panekut. See tähendab, et pianist peab tabama selle sähvatuse, millest helilooja nägi midagi, mida ta ka ise enam täpselt taastada ei suutnud.
Nagu klaverimäng, peab ka tõlkimine olema ennekõike nauding, mitte töö. Niipea kui tõlkimine ainult tööks muutub, tuleb raamat kõrvale panna ja jalutama minna.

AGU SISASKI AVALDATUD TÕLKED JAAPANI KEELEST

Endo Sjusaku "Meri ja mürk", Perioodika 1965.
Kobo Abe "Neljas jääaeg", Perioodika 1966.
Kobo Abe "Luitenaine", Eesti Raamat 1968.
Yukio Mishima "Pärast banketti", Eesti Raamat 1969.
Seicho Matsumoto "Mäng sõiduplaaniga", Eesti Raamat 1974.
Yasunari Kawabata "Mäe hääl", Eesti Raamat 1980 (koostöös Ülle Udamiga).
Takeshi Kaiko "Jaapani kolmekrossiooper", Eesti Raamat 1983.
Kōbō Abe "Härra S. Karma kuritöö", Perioodika 1984.
Shusaku Endo "Ajal, mil ma vilistasin", Eesti Raamat 1988.
Naomi Uemura "Silmast silma Arktikaga", Olion 1996.
Yasunari Kawabata "Tuhat kurge; Vana pealinn" Eesti Raamat 2001.

AGU SISASKI AVALDATUD ORIGINAALLOOMING

Luule

"Mägi ja lehvik", Eesti Raamat 1985.
"Draakonilend", Eesti Raamat 1987.
"Ja mu tähendamissõnaks on vabadus", Perioodika 1989.

Proosa

"Mõrv Jaapanis", Perioodika 1994.
"Yumiko", Pegasus 2002.
"Siin, Hüpoloonias", Hotger 2003.
Tekstid Urmas Sisaski muusikale

Kantaat "Ühe valguse sees op. 15", 1988.
"Jõulupalve" segakoorile, 1987.

Mälestused

"Kummalised seosed", Tänapäev 2009.
"Elust ja inimestest: meenutusteraamat", Tormikiri 2011.

Ees- ja järelsõnad

"Saateks", Sjusaku Endo "Meri ja mürk", Perioodika 1965, lk 3.
"Häälestuseks", Kobo Abe "Neljas jääaeg", Perioodika 1966, lk 3.
"Autorist", Yukio Mishima "Pärast Banketti", Eesti Raamat 1969, lk 182.
"Autorist", Seicho Matsumoto "Mäng sõiduplaaniga", Eesti Raamat 1974, lk 112.
"Saateks", Takeshi Kaoko "Jaapani kolmekrossiooper", Eesti Raamat 1983, lk 203–204.
"Mida võiks vaja minna teosega kaasa minemiseks", Kōbō Abe "Härra S. Karma kuritöö", Perioodika 1984, lk 5.
"Eessõna", Jevgeni Gabrilovitš "Rääkige tõtt – nii, nagu asi on", Perioodika 1986, lk 5–6.
"Mõtisklus: teos ja autor tõlkija silme ees", Endo Shusaku "Ajal, mil ma vilistasin", Eesti Raamat 1988, lk 188–90.
"Käbi Laretei", Käbi Laretei "Mineviku heli", Perioodika 1992, lk 143.
Jaapanlikku maailmatunnetust tutvustav "Järelsõna" lühiromaanile "Mõrv Jaapanis", Perioodika 1994, lk 91–94.
"Eessõna", Käbi Laretei "Seal kodus – siin võõrsil", Kupar 1995, lk 5–6.
"Tuhat kurge vanas pealinnas", Yasunari Kawabata romaanide "Tuhat kurge" ja "Vana pealinn" tõlgetele, Eesti Raamat 2001, lk 335–336.
"Järelsõna", Aive Raudkivi "Pilvedesse poodud lind", Eesti Ekspressi Kirjastus 2003, lk 125–126.

Esseed

"Käbile mõeldes", Käbi Laretei "Mahagonipuust tiibklaver", SE&JS 2015, lk 143–169.

Perioodikas ilmunud originaallooming (mittetäielik loetelu)

Luuletus "Tee kirjaoskuse juurde", Sirp ja Vasar, 21. august 1987, lk 2.
Luuletus "Eestimaa, mida sa tunned?..." vabariigi 79. sünnipäevale pühendatud artiklis "Eesti Vabariigi sünnipäev on tänupüha", Vaba Eestlane, 25. veebruar 1997, lk 4, Canadian Publications.

Perioodikas ilmunud artikleid, arvamusi ja lugejakirju

"Milline sa oled, tänapäeva jaapanlanna", Siluett nr 1, 1986, lk 46–47;
"Kontakt Jaapaniga ei tule pingutuseta", Rahva Hääl, 14. november 1992, lk 1;
"Ärge kartke!", Postimees, 7. aprill 2003, lk 12;
"Religioonikartus kui eelarvamus", Postimees, 26. veebruar 2005, lk 12;
"Appi, usundiõpetusega ahistatakse", Postimees, 23. november 2005, lk 19;
"Avalik kiri Jaan Kaplinskile", Eesti Päevaleht, 10. detsember 2005, lk 3;
"Käbi Laretei – jätkuv pildirida", Postimees: Kultuur Extra, 9. september 2006;
"Vabadussamba kaitseks", Postimees, 29. august 2007, lk 17;
"Hämmastav hukkamõist", Eesti Päevaleht, 4. märts 2013, lk 10;
"Hämmastav!", Eesti Kirik nr 11, 6. märts 2013, lk 2;
"Kas, või mitte?", Eesti Kirik nr 22, 15. mai 2013, lk 2;
"Kas sõdida risti või harimatuse vastu?", Postimees, 13. september 2017, lk

^[1] Lisaks pooleli jäänud usuteaduste õpinguile EELK Konsistooriumis oli Agu Sisask pärit kirikuõpetaja perest. (Siin ja edaspidi Maarja Jaanitsa märkused.)

^[2] "Ida osakond – kõige targemad inimesed" vene k.

^[3] Jaapani ajalookroonika, tõlkes "Ülestähendusi vanadest asjadest", koostatud 712. aastal.

^[4] Jaapani klassikalise luule antoloogia, tõlkes "Tuhande lehe kogu", koostatud 8. sajandil.

^[5] "Meri ja mürk" esmailmus ajakirja Bungakukai 1957. aasta augusti ja oktoobri numbrites.

^[6] Lähemalt on see seik ära toodud mälestusteraamatus "Kummalised seosed", lk 180–1.

^[7] Jaapani põhjapoolseima saare Hokkaidō põliselanikud.

^[8] Jaapani lõunapoolseimad saared, mis jäävad Kyūshū saarte ja Taiwani vahele ning millest suurim on Okinawa. 

^[9] Nt spordiala judo on Hepburni transkriptsiooni järgi jūdō, kus mõlemad vokaalid on pikad ja "j" hääldub nagu "dž". Häälduspärase kirjapildina on eesti keeles kasutusel džuudo.

^[10] Wabi ja sabi on asjade kaduvuse esteetikaga seotud mõisted, eesti keelde tõlgitud kui roostenukrus, ilu väheses, lihtsas ja ajahambast puretus; Yūgen viitab väljaütlematuses peituvale sügavusele.

^[11] Jaapani algupäraste religioossete uskumuste-praktikate kogum, mis on olnud ka nn riigiusu staatuses.