Keelesäuts. Küsimärgistatud väitlauseid me ei vaja? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Siim Lõvi /ERR

Eesti keeles on reegel, et küsilause algab küsisõnaga ja lõppeb küsimärgiga. Vähemalt paar aastakümmet on ajakirjanduses aga märgata kalduvust lajatada pealkirjas küsimärk tavalise väitlause lõppu.

Näiteks selline pealkiri: Tegevust kokku pakkivale Nordicale on uus juht leitud? Kõnes on lihtne, küsimust märgib see, et lause öeldakse tõusva intonatsiooniga. Kirjas soovitatakse sellist väitlause küsimärgistamist vältida ja vormistada ikka küsisõnaga. Toodud näite puhul oleks kõige lihtsam teha küsilause kas-küsisõnaga: Kas tegevust kokku pakkivale Nordicale on uus juht leitud? 

Teine koht, kus esitatakse selliseid küsimusi, mis iseenesest on väitlaused küsimärgiga lõpus, on intervjuud. Olen lugenud üht sellist: Teil on selline uurimisprojekt, mis aitab tuvastada köögivilja ja marjade päritolu? Tegelikult ei ole see küsimus, millele tahetakse vastust, kas on uurimisprojekt või ei ole, vaid esitatakse väide jutuajamisse mingi uue teema sissetoomiseks.

Kui sellele sisult ja vormilt väitlausele järgneb nn pärisküsimus, on lahendus üsna lihtne – küsimärki seal pole lihtsalt vaja. Isegi kui küsimust ei järgne, võib ka intervjueerija esitada väiteid, tema kõnevoor ei pea olema alati küsimus.

Keelesäutsud" on Vikerraadios eetris esmaspäeviti kell 7.25.  

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Vikerraadio

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: