Näiteks selline pealkiri: Tegevust kokku pakkivale Nordicale on uus juht leitud? Kõnes on lihtne, küsimust märgib see, et lause öeldakse tõusva intonatsiooniga. Kirjas soovitatakse sellist väitlause küsimärgistamist vältida ja vormistada ikka küsisõnaga. Toodud näite puhul oleks kõige lihtsam teha küsilause kas-küsisõnaga: Kas tegevust kokku pakkivale Nordicale on uus juht leitud? 

Teine koht, kus esitatakse selliseid küsimusi, mis iseenesest on väitlaused küsimärgiga lõpus, on intervjuud. Olen lugenud üht sellist: Teil on selline uurimisprojekt, mis aitab tuvastada köögivilja ja marjade päritolu? Tegelikult ei ole see küsimus, millele tahetakse vastust, kas on uurimisprojekt või ei ole, vaid esitatakse väide jutuajamisse mingi uue teema sissetoomiseks.

Kui sellele sisult ja vormilt väitlausele järgneb nn pärisküsimus, on lahendus üsna lihtne – küsimärki seal pole lihtsalt vaja. Isegi kui küsimust ei järgne, võib ka intervjueerija esitada väiteid, tema kõnevoor ei pea olema alati küsimus.

Keelesäutsud" on Vikerraadios eetris esmaspäeviti kell 7.25.