Margit Mutso. Mida teha linnahalliga? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Lagunev linnahallihoone
Lagunev linnahallihoone Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Kui keskaegseid vanalinnu on Euroopas piisavalt, siis linnahalli taolist ehitist mujalt ei leia, ütleb Margt Mutso oma kultuurikommentaaris.

Vladimir Iljitš Lenini nimeline Tallinna Kultuuri- ja Spordipalee valmis 1980. aastal, kui Tallinnas toimus Moskva olümpiamängude purjeregatt. Palee valmimine ei seondu aga otse olümpiaga. Nõukogude Liidus oli nõue, et igas üle 400 000 elanikuga linnas peab olema spordihall 10 000 pealtvaatajale, Tallinnas sellist ei olnud. Nii küsitigi kavalalt selle tarvis Moskvast raha.

Tallinna pidi tulema üks nii kontsertide kui spordivõistluste jaoks sobiv saal. See, et tehti kaks eraldi ruumi, oli projekteerijate idee ja nagu on meenutanud üks hoone autoreid – Raine Karp – sai see teoks tänu sellele, et mingit tellijat tookord õieti ei olnudki. Ehitisega oli väga kiire ja arhitektid Raine Karp ja Riina Altmäe said teha, mida pidasid ise õigeks. Nii valmis Eesti esimene monumentaalne megastruktuur, mis sidus endas esialgu 6000 kohalise amfiteatrilaadse kontsertsaali, voolavad fuajeed kohvikutega, jäähalli, merekohviku ja hulga neid teenindavaid ruume. Kõige tähelepanuväärsem oli aga see, et üle palee katuste jalutades pääses vabalt mereni. See oli toonases kontekstis midagi uut,  siiani oli mererand Koplist kuni Russalkani okastraadi taga.

Tõsi, kompleks ehitati kiirustades, puudus oli tööjõust, sest samal ajal ehitati ka mahukaid olümpiaobjekte. Hoone ehituskvaliteet ei olnud kiita, kõige halvem oli aga see, et kogu lava tehniline pool jäi välja ehitamata. Kuid palee asetus linnakontekstis, selle nutikas ülesehitus, omanäoline arhitektuur ja voolav siselahendus tõi hoonele kuulsust mitte üksnes Nõukogude Liidus vaid ka maailmas laiemalt. Siinsed kontserdid olid linna suursündmused.

Taasiseseisvunud vabariigi tulek osutus hoonele raskeks. Inimestel kulus raha esmavajaduste rahuldamiseks ning kontserditel käidi endisest vähem.

1997. aastal algas linnahalli tõsine allakäik, aga samal aastal tunnistati hoone vastavalt muinsuskaitse ja DoCoMoMo moodustatud komisjoni ettepanekule arhitektuurimälestiseks.

Tallinna linnajuhid püüdsid korduvalt sellest segavast tiitlist vabaneda. Seni Tallinnale kuulsust toonud linnahallis hakati nägema üht tülikat monstrumit, mis raskendb väärtusliku mereäärse maa müüki. Ostuhuviliste erainvestorite tellitud majandusanalüüsid näitasid, et linnahalli pidamine ei ole kuskilt otsast kasumlik. Linn ja riik omalt poolt otsustasid linnahalli renoveerimise asemel toetada hoopis 10 000 kohaga linnaäärse plekist Saku suurhalli ehitust. Suurhall valmis aastal 2001 ning aitas  siiani veel töös olnud linnahalli väljasuretamisele jõudsalt kaasa.  Kelle huvides selline käik toimus – jäägu see uuriva ajakirjanduse lahata. 2009 aastal valmis kesklinnas lisaks 1830 kohaga Nokia kontserdisaal, mis oma tipptasemel tehnoakustikaga täidab siiani linna muusikalide ja kontserdite vajaduse. Linnahall aga hallitab siiani vaikselt mereäärsel superkrundil.

Muinsuskaitse ei ole oma seisukohast taganenud ning linnahall on endiselt kaitse all.

Tänaseks on aga ka laiem üldsus hakanud linnahalli tähendust ja väärtust mõistma. Kui keskaegseid vanalinnu on Euroopas piisavalt, siis linnahalli taolist ehitist mujalt ei leia. Nii ongi nõukaaegsest megastruktuurist saanud arhitektuurihuviliste jaoks Tallinnas üks peamisi vaatamisväärsusi.

Linn ja riik näivad olevat tänaseks olukorraga leppinud ning linnahallil on tärganud uus elulootus.

Kuid – mida siia tänast olukorda arvestades teha? Lisaks hoone kehandile on erilise kaitse all ka poolkaare kujuline kontsertsaal – seega peab see olema saalehitis. Milline valdkond suudab tagada 4200 kohaga saali igapäevase täitumise?

Aastaid on räägitud linnahalli kontekstis konverentsikeskuse võimalusest. Mereäärne konverentsikeskus, mille katusel on helikopteri maandumisplats –  kõlab uhkelt. Aga – mis on konverentside tulevik? Kas paarikümne aasta pärast lendab üle ilma 4000 inimest Tallinnasse kokku ettekandeid kuulama? Või eelistatakse kliimasoojenemise hirmus konverentse pidada pigem interneti vahendusel?

Muusika on kindlasti see, mis toob inimesed saalidesse ka veel saja aasta pärast. Aga kes suudab siia iga päev tuua 4200 inimest?

2016. aastal käis linnahalliga tutvumas Jaapani tippakustik Yasuhisa Toyota, kes leidis, et Tallinna linnahalli suurest saalist saaks teha ühe Põhja-Euroopa kõige esinduslikuma loomuliku akustikaga kontserdisaali. Kindlasti on see võimalik, aga mis hinnaga? Väidetavalt peaks selleks saali kõrgust suurendama. Kas selline investeering pisut üle miljonilise rahvaarvu juures tasub ära? On meil potensiaali klassikalise muusika turismiks? Saali võib ju jagada liigutatavate vaheseintega kaheks või kolmeks sektoriks, kuid ülalpidamist vajab ikka 190 000 kuupmeetrit kubatuuri.

Elektroakustika väljaehitamine oleks ilmselt odavam lahendus, kuid kui meil on täna olemas Saku suurhall ja Alexela kontserdimaja – kas meil on kontserdikohtade puudus? Või võtame nüüd suuna sellele, et suretame omakorda need kohad välja?

Sama küsimus tekib spordiareeni funktsiooni kaaludes.

Võibolla oleks mõistlik luua siia tõeliselt universaalne robotsaal, mida saaks muuta vastavalt vajadusele suuremaks või väiksemaks loomuliku akustikaga või elektroakustikaga kontserdi, teatri, konverentsi või spordisaaliks? See oleks vähemalt hea väljakutse.

On veel üks valdkond, millele juhtis tähelepanu tänavu suvel linnahallis töötanud Hollywoodi režissöör Christopher Nolan – film. Võimas tipptehnoloogiaga filmipaviljon aitaks kindlasti uuele tasemele end juba tõestanud noori filmitegijaid  ja meelitaks siia ka edaspidi filmitootjaid üle maailma. Logistiliselt on Tallinn filmitegijatele üsna sobiv paik. Muinsuskaitsealune kontesrdisaal ei peaks ehk olema statsionaarne, vajadusel saaks selle kähku üles ehitada?

Üks mis aga kindel – maja ülalpidamiskulud tuleb viia miinimumi. 34 000 ruutmeetrit varjestamata katusepinda annab tugeva eelise päikeseenergia kasutamisele, lisaks hoonealune maa, mida saab energiatootmiseks kasutada, võibolla ka meri. Sellest arutelust lähtuvalt võiks siin kaaluda ka  jäähalli taastamist. Maja juurde kuuluv akvatoorium suviseks basseiniks oleks aga vägagi mõistlik. Ja muidugi uhke terrassiga merekohvik.

Lühendatud versioon kommentaarist kõlas ERR raadiouudistes.  

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: