"AK. Nädal": miks lähiajaloo pärandi väärtustamine nii keeruline on? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Siim Lõvi /ERR

Selle üle, et koopajoonis, antiik või barokk on väärtuslik, ei vaidle keegi. Samas, mahajäetud nõukogudeaegne pompöösne kolhoosikeskus, ametiasutus või kasarm tekitab nostalgiat vaid vähestes. Ometi leiab muinsuskaitseamet üha sagedamini, et üks või teine nõukogudeaegne hoone väärib muinsuskaitse alla võtmist. "Aktuaalne kaamera. Nädal" uuris, miks lähiajaloo pärandi väärtustamine meile nii keeruline on.

"Lähimineviku pärandit ongi raske mõista, et me oleme nagu temaga koos kasvanud," märkis muinsuskaitseameti ehituspärandi valdkonna juht Anni Martin. "Kui me mõtleme Tallinna kesklinna peale üldiselt, siis siit on ära kadumas nõukogudeaegne unikaalehitiste kihistus. Kadunud on Sakala kultuurikeskus, meil on tundmatuseni ümber ehitatud postimaja, teenindusmaja, ametiühingute maja on läinud."

Sageli on nõukogudeaegsete mälestiste väärtus seotud looga, mida nad sisaldavad.

"Telemaja puhul ma ütleksin, et ta pole niivõrd selline arhitektuurne, et ta oleks seest ja väljast kohe nii äge, et kõik saaksid sellest väärtusest aru, nagu võiks tajuda rahvusraamatukogu puhul. Aga ta on oluline oma sisu poolest, et ta on ehitatud televisiooni majaks. Ja ta kannab oma valdkonna mälu ja see on lisafaktor, mis selle majaga kaasas käib," selgitas Martin.

Arhitektuuriloolane Karin Paulus, kes koostas valimiku "101 Eesti Nõukogude aja ehitist" leidis, et lähimineviku arhitektuuri hindamisel või alahindamisel tulevad mängu kõigepealt ideoloogilised põhjused.

"Eriti selline Mart Laarilik ajalookäsitlus on väga selgelt öelnud, et see oli okupatsioon, see oli meile võõras, nii moraalselt kui esteetiliselt ja mida aeg edasi, seda rohkem ollakse ka nii harjutud mõtlema. Ja mulle tundub, et ka see puudutab arhitektuuri," arvas ta.

Ka arhitektid ise ei pruugi oma eelmise sajandi lõpukümnendite loomingut tänases kontekstis vääriliselt hinnata.

"Majad ei ole ka iseenesest ilusad või koledad, vaid me anname neile väärtuse lähtuvalt oma prismast," lausus Anni Martin muinsuskaitseametist. "Ka mõne kunstniku puhul tema jaoks on looming see projekt või see algne, millega tema tegeles, ja see, mis valmis ehitati, enamasti ei kuku nii välja kui algne idee oli. Ja algne arhitekt ütleb, et sel hoonel polegi üldse väärtust, ta näeb ainult seda, mis jäi tegemata, mis realiseerus halvasti."

Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonna Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudis töötab ühe semestri rahvusvahelistest tudengitest koosnev magistriõppe grupp, kes muuhulgas püüab leida lahendusi turismi probleemidele Eestis. "AK. Nädal" viis nad linnahalli juurde ja küsis, kas ja miks selline objekt võiks kõnetada inimest väljastpoolt.

"Kõige üllatavam on nende jaoks see meie lugu siin juures, näiteks, et kui see linnahall ehitati 1980. aasta olümpiamängude jaoks, siis kuus riiki ei olnud nõus toetama okupatsiooni, mis meil siin toimus," rääkis magistrant Eestist Kim Lutschan. "Kõik sellised väiksed faktid, mis on selle mündi teisel poolel kirjas, mis ei ole üldiselt internetis nii lihtsalt saadaval, see on nende jaoks huvitav ja silmi avav nähtus."

"See on ühtlasi side selle vahel, mis me olime enne ja mis me oleme praegu. Ja nüüd me oleme paremad. Nii on väga tähtis, et te säilitate selliseid kohti ja räägite inimestele, mis oli varem ja kui palju on nüüd läinud paremaks," arvas magistrant Filipiinidelt Vivien Aceron.

"Need on asjad, mida inimesed ei tea, ja on oluline säilitada neid ajaloo kilde tuleviku jaoks, et saaks siia tulla ja seda kogeda," leidis magistrant Nepalist Bishwas Bhatta.

"See ei ole minu jaoks tavapärane ruum, see pole minu arvates tehtud inimeste jaoks kuigi mugavaks. Siin on mingi dissonants, aga see on väga huvitav tajuda, seda teistsugust vaibi, teistsugust ruumikogemust ja on väga huvitav, et ka see on Euroopa. Ma tulen Itaaliast ehk ka Euroopast, aga see siin annab täiesti teistsuguse kogemuse, jutustab teist lugu, sellise vaimu hoidmine on oluline. Mulle on tähtis, et ma sain siin olla ja kogeda, milline oli elu siin ja kuidas arhitektid saavad mõjutada inimesi nii erineval moel," sõnas magistrant Itaaliast Giovanni Zenga.

Toimetaja: Laur Viirand

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: